Meleski klaasivabrik ja muuseum
Juba ammu sai üle vaadatud Meleski klaasivabrik või kui täpsemalt siis see mis kunagisest klaasivabrikust järgi on aga jutukest kirjutada polnud mahti. Nüüd see viga parandatud 😉 Teel klaasivabrikusse jäi silma muidugi üks piimapukk. Huvitav, et neid on hakatud uuesti siin-seal taastama.
Meleski Klaasivabriku hoone on muidugi muljetavaldav ja mis on eriti lahe, et fassaadi ilustamiseks on krohvisegusse lisatud värvilisi klaasitükke mis sädelevad päikese käes 😉 Siinsamas klaasivabriku vastas üle tee on ka mälestuskivi klaasivabrikule. Räägitakse ainult Meleski klaasivabrikust aga tegelikult oli siinkandis ka teine klaasivabrik. Kunagine Peterburi ärimees Carl Philipp Amelung koos seltskonnaga moodustasid 1792 aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794 aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Rõika vabrikus tehti peegleid ja Meleskis kõike muud. Väidetavalt tehti aastas umbes 32 000 peeglit mida turustati Baltimaades, Sise – Venemaal, Aasia kubermangudes, Rootsis ja Ameerikas. Esimene maailmasõda ja Vene turu kadumine oli raskeks ajaks. 1914 lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917 jäi seisma ka Meleski. Pärast sõda ei suutnud uued omanikud vabrikut kuidagi käivitada ja töökorras masinaid läksid vanarauaks. Toona seisid pea kõik Eesti klaasitööstused. Majanduse stabiliseerudes alustati Meleskis taas tootmist, kuid enam ei valmistatud peegleid, vaid nii puhutud kui pressitud klaasist pudeleid, purke, klaase, karahvine jne. Mudeleid oli kokku ligi 400. Töölisi oli vabrikus juba paarsada. Meleskis avati ka klaasitööstuse kool. Rõika klaasitööstusest sai jahu-, villa- ja metsatööstus. 1924 aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. 1934 aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölistest oma uude klaasivabrikusse. Nii kasvasid Meleskist välja sellised Eesti klaasitööstused nagu Johannes Lorupi klaasitööstus, Tarbeklaas, Skankristall ja Glasstone.
1987 valmis Meleski vabrikus viimane pudel. Peale seda toodeti paar aastat Meleskis hoopis kummist paneelitihendeid. 1992 aastal jäi vabrik lõplikult seisma. Meleskit tuntakse kui Eesti pikima ajalooga klaasivabrikut. Väidetavalt oli Meleski klaasivabrik 19 sajandil Baltikumi ja Vene impeeriumi suurim klaasitehas. Meleski klaasivabriku toodang on kergesti äratuntav oma sinakasrohelise tooni pooles
Praegu ei ole kunagisest klaasitööstuse hiilgusest järgi midagi peale varemete. Loodame, et kunagi leiab see väärikas hoone uuesti kasutust.
Kui juba Meleskis siis tuleb üle vaadata ka kohalik klaasitööstuse muuseum.
Meleski klaasitööstuse eramuuseumis on muljetavaldav valik eksponaate, isegi klaasipuhujate nö. haltuuratöid on eksponeeritud 😉 Tuleb välja, et Meleskis tehti omalajal isegi jõuluehteid. Kindlasti soovitan sealkandis luusides külastada seda põnevat muuseumi. Muuseumi saab külastada eelneval kokkuleppel imetoreda perenaisega, kes teeb ka väga ülevaatliku eksponaatide ja klaasitööstuse ajaloo jutustuse.
