Kuidas eikuskilt tuli miski….

Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.

Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.

Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.

Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁

Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉