Kõrvemaa
Vanasti sai päris tihti niimoodi ekspromt sõpradega kuskil tuuritatud fotokad näpus aga nüüd on ajad muutunud. Seekord tuli mõte Kõrvemaal vähe luusida aga mis sinna otse minna kui ringiga saab 😉 Kõigepealt ikka vaja ju üle vaadata kuum suusakuurort missiis, et suvi aga vaatetorn on seal ju ikka 😀 😀 Mina üles turnida ei viitsinud, ma seal juba piisavalt turninud aitab küll. Pean paar aastat vahet siis lähen vaatan mis muutunud on 😀 😀
Valgehobusemäelt panime otsejoones Jäneda linnamäele. Ilus järveke seal nõlva all, sai kohe nii vesiroose kui vesikuppe pildile 😉 Jäneda linnamägi on oosi tüüpi linnamägi ja asub muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve idakalda ja Jäneda jõe vahel. Ilmselt kasutati seda linnust aktiivselt 11 – 12 sajandil aga midagi enamat selle linnuse kohta eriti teada ei ole kahjuks. Siiani pole keegi viitsinud seal arheoloogilisi väljakaevamisi teha.
Lõpusk jõudsime sihtkohta kah. Luusisime vähe Paukjärve ümbruses ja vaatetornis kah vähe. Sinna raba peale vaatetorni ei viitsinud lonkida 😀 Iseenesest on see Paukjärve ümbrus üsna tuntud matkajate ja looduses puhkajate seas aga vähesed teavad selle ajalugu…..
1931. a. alustas tegevust Koitjärve laager looduskauni Paukjärve kaldal. Eesti Vabariigi Riigimetsade Valitsus andis Eesti NMKÜ Liidule pikaajalisele tasuta rendile 6 ha maad. Valdavalt oli tegu liivase männikuga. Eesti NMKÜ peasekretär Herbert Tõnissoo koostas nii laagri üldplaneeringu kui ehitiste projektid. 1930-1931 püstitati kiiresti köök ja 1 elumaja ehk tare. Ehitustööd kestsid läbi aastate pidevalt koos laagritegevusega. 1936. aastal loeti esmased rajamistööd lõpetatuks. Valminud oli 17 taret poistele elamiseks. Olid veel haigla (tegelikult muidugi ambulants, kus lisaks esmaabile sai teha ka kergemaid operatsioone), puhkekodu, täieliku sisustusega köök ja söökla, saun, käsitööhoone, ladu, hüppetorniga ujula, elamu laagrijuhile, külalistemaja, jääkelder, kaev, spordiväljakud, lõkketule tribüün ja paadisild.
Elumajad kujundati klassikalises eesti stiilis – pikuti poolitatud männipalkidest ja laastukatustega. Et laager töötas vaid suviti, ei peetud taredel vajalikuks isegi klaasitud aknaid ega ahje. Tegu oli esimese lõpuni väljaehitatud noortelaagri kompleksiga Eestis ja Baltikumis. Kokku mahutas laager 150 laagrilist ja 30 töötajat.
Laagrit juhtis vanematekogu, kuhu kuulus hulk nimekaid ühiskonnategelasi, sh. K. Treffner, A. Kukk ja J. Vellerind. Kauaaegseks laagrijuhiks oli Herbert Niiler, keda poisid lihtsalt “vanaks” kutsusid. 1939-1940 juhtis laagrit V. Pihlak. Koitjärve oli tugev spordilaager. Tegeldi samade spordialadega, millega juba varem Keila-Joalgi, ainult nüüd juba tunduvalt paremates tingimustes.
Valdavast osast laagripäevadest hõlmas sport 4 tundi (2 tundi ujumist ja 2 tundi muid spordialasid). Oluline oli ka töökasvatus. Algaastatel aitasid laagrilised ehitada hooneid ja kujundada ümbrust. Tarede kaupa oldi köögitoimkonnas. Sageli käidi köögi tarbeks metsas marjul ja seenil. Üheks Koitjärve traditsiooniks sai kahepäevane jalgsimatk Loksale.
Lisaks tavapärastele noortelaagritele korraldati Koitjärvel ka erinevaid juhtide koolitusi ning renditi laagrit välja. Laager toimis nii osalejate kui külaliste silmis ülihästi ja majandas ennast ka ära. Ometi tuli sellele kõigele lõpp 1940. aastal.
1941. aasta kevadel jätkus noorsootegevus Koitjärvel juba pioneerilaagrina (esimene Eestis). Kuna hooned sõja ajal säilisid, sai laagritegevus alates 1946. a. jätkuda veel kuuel aastal. Lõplik lõpp Koitjärve laagrile saabus 1953. aasta kevadel.
Väidetavalt olla siin treeninud ka Eesti korvpallikoondis enne 1936a olümpiale minekut. Erinevates allikates on natuke muidugi vasturääkivusi laagri kohta. Osad allikad kirjeldavad, et see laager oli Eesti esimene statsionaarne laager seega ei saanud majade aknad ilma klaasimata olla. Võta sa nüüd tagantjärgi kinni….
