fbpx
Tripid,  Tsill

Kolm päeva Piiteris. Esimene päev

Nii… Oli vähe asja Piiterisse, mõtlesin, et ühendan meeldiva kasulikuga ja üritan vähe tsillida kah. Oma piiteri sõbraga oli kokku lepitud tihe nädalavahetus. Siit pidi veel üks sõber hiljem järgi tulema, kes sebis Piiteris oma sõbra meile autojuhiks alates pühapäevast. Pidasime plaani külastada paari vikuaegset linnust jne. Egas midagi võtsin reede õhtuks pileti ja tuld. Öise bussiga hea rahulik sõita. Hommikul kohal ja võib kohe tegutsema hakata 😀 Tavaliselt sõidan sinna Temptransiga aga seekord mõtlesin, et lähen Balticshuttlega. Eks nad tegelt üks ja sama firma ole lihtsalt nimi teine. Panin viimase rongiga Balti jaama ja sealt trammiga bussijaama, et aega parajaks teha. Polnud ammu bussijaamas käinud, üllatas see, et bussijaam rahvast pilgeni täis aga ei ühtki kohvikut ega kioskit pole avatud. Kõik kella 21 alates kinni… Müstika…. ilmselt on juba paksuks söödud teiste arvelt ja ei pea enam kioskeid lahti hoidma 😀 😀 Tuli niisama tiksuda pool tunnikest bussini. Lõpuks buss tuli ja kobisin peale, Balticshuttle ise ei sõitnud vaid oli Piiteri poolne kompanjon. See nii käibki. Sain esimest korda sõita Hiina päritolu reisibussiga, venemaa on neid täis aga ise veel sõitnud sellisega polnud. Buss nägi välja üsna kobe ainult istmevahed võiks vähe suuremad olla. Aga arenenud on asjad kõvasti 220V pistikud on olemas üle ühe istmepaari ja USB laadijaid on iga istme all 2 tk. Vot see juba on midagi 😀 😀 Ja vene poolel on wifi ka bussis 😉 Lõpuks olime piiril… huvitav, et seekord läks eesti poolel kauem aega kui vene poolel. Peale piiri esimeses tanklas 10 mintsane peatus nikotiinikutele, vanasti kimusid nad vene piiripunktis aga nüüd on see seal keelatud õnneks. Järgmine peatus oli juba Piiteris Moskovski metroojaam ja siis juba bussijaam. Muidugi huvitav kogemus oli ka see, et tavaliselt lastakse rahvas maha bussijaamas (Piiteris on see kinnine territoorium) aga seekord pidas bussijuht kinni enne bussijaama tee ääres. See sobis väga hästi, pool maad vähem metroosse lonkida. Kurrrja metroojaamas hull turvakontroll, kõik läbi turvaväravate ja kotid läbi röntgeni ei tea mida kardetakse. Eelmine kord seda nalja veel ei olnud. Huvitav oleks teada mismoodi see süsteem tipptunnil toimib 😀 😀 Metroojaamas võtsin seinast raha mõned tonnid ja ostsin peoga metroožetoone 45 rutsi tükk, krt ühistransport on siin odav… Paar peatust ja olingi juba Narvskajas. Lonkisin vaikselt sõbra maja poole, siin on veel igal nurgal telefoniputkad, huvitav kas töötavad ka… Miskit huvitavat Ladat nägin ka, polegi varem sellisest midagi kuulnud Lada Largus

Sõbra juures väike hommikusöök ja kohv. Arutasime paar asja läbi, haarasime rattad ja kimasime Balti jaama. Ah jaa siin jaamas asub ka raudteemuuseum aga mis seal on ei tea, pole veel jõudnud käia. Krt jube harjumatu oli sõita sellise rattaga aga polnud hullu. Algul ma ei saanud pointile pihta miks nende ratastega läksime kui normaalsed rattad on ka olemas 😀 aga raudteejaamas sain matsule pihta. Rongile tuleb osta jalgrattale eraldi pilet aga see ratas käib ühe liigutusega käruks kokku ja piletit ostma ei pea. Raudteejaamas ka hull kontroll nagu metrooski, kuigi raudteejaamades on see juba ammusest ajast. Võtsime pileti Aleksandrovskajasse, maksis 49 rutsi. Raudteejaamast perroonile ilma piletita ei pääse, lased masinast triipkoodi läbi teeb väravad lahti. Poole tunni pärast olime Aleksandrovskajas, väidetavalt on see raudteejaam kust Nikolai asumisele saadeti. Raudteejaamast tiksusime ratastega läbi pargi Aleksandri pargi Arsenali paviljoni poole. Enne paviljoni kustutasime allikal janu, päris hea maitsega vesi oli. Arsenal on selline väike kindluse moodi asi mis ehitati 1819-1834 aastatel ja kasutati kui imperaatori relvakollektsiooni hoiukohana. Väidetavalt olla see üks esimesi venemaa muuseume. Tegime tiiru muuseumis, pilet maksis 250 rutsi. Muuseum oli vaatamist väärt, ja relvi oli seal nõrkemiseni. Igatahes soovitan soojalt seal käia kui vähegi aega on.

Arsenali paviljonist edasi liikusime draakonisilla poole. Draakonisild on üks huvitavamaid ehitisi Aleksandri pargis mis iseloomustab 18 sajandi hiina mõju arhidektuuris. Algselt olid need draakonid nö. betoonist aga 1860 aastatel valati need malmist. Edasi liikusime Chapel paviljoni poole. See ehitati 19 sajandi alguses, et paigaldada sinna marmorist Jeesus Kristuse kuju mille keisrinna Maria Fedorovna ostis ühe Moskva kiriku jaoks kuid mõtles ümber ja kinkis selle Aleksander I Hoone ehitati Gooti stiilis kellatornina ja kujutas endast kahte kandilist kellatorni millest üks ehitati juba algselt varemete kujul. Tornid on omavahel ühendatud ilusa võlvkaarega. Kui seal võlvi all kõvasti hõigata pidi olema kuulda huvitav kaja. Kellatorni tipus ilutseb ilus kukeke. Jälle üks selline põnev kohake mida peab ise nägema.

Edasi liikusime Suure Kapriisi juurde, tahtsime sealt läbi sõita paleeväljakule aga kahjuks ei saanud, remont käis. Väidetavalt sai see kapriisi ehitus alguse sellest kui Ekaterina II käis kodumaal kus sugulased võistlesid omavahel hiina paviljonide ehitamisega. Ega ta ei saanud ju kehvem olla ja alustas Tsarskoje Selos samuti hiina eksootika ehitusega. Asja point oli selles, et kõik külalised kes tulid residentsi pidid läbi sõitma ennenägematust ehitisest mis kerkisid tsarinna kapriiside ajel 😀 😀 Sõitsime edasi ümber Hiinaküla 😉 Kurja ongi terve küla kõrge aia taga. Väike suvemaja oli ka tiigi teisel kaldal, sinna sai sisse ka aga me ei viitsinud minna. Edasi tahtsime minna Ekaterina parki aga sinna ei lastud ratastega sisse ja pilet oli ka päris kirves. Sõitsime edasi üle suure hiina silla Aleksandri parki. See sild ehitati roosast graniidist draakonisillaga üheaegselt. Edasi sõitsime läbi pargi valge torni juurde. See torn ehitati spetsiaalselt Nikolai I ja Aleksandra Fedorovna lastele. Tornis viidi läbi õpitööd ja sai ka mängida. Ümber torni oli spordiväljak. Spordiväljak oli muidu kinnine aga tsaaripere eemaloleku ajal oli spordiväljak avalik. Tornis sees ei käinud, hull järts oli ei viitsinud passida. Aga järgmiseks korraks on ka vaja midagi jätta.

Edasi sõitsime Ratnaja palata juurde. Seal on kah muuseum sees, püsinäitus Venelased I MS. Pilet maksis 300 rutsi. Ratnaja palata ideeline autor on Nikolai II kes saadeks 1911 aastal Tsarskoje Selo juubelinäitusel kingiks dokumendid vene sõdurite ajaloost. Sellest saigi algus luua Puškinis ajalooliste dokumentide ja sõjatrofeede muuseum. Käisin ja vaatasin ära, kokkuvõttes täitsa põnev ja tasus vaatamist. Siit edasi panime ratastel läbi pargi Fedorovski gorodoki juurde.

Fedorovski gorodokki sisse veel ei saanud, seda restaureeritakse. Iseenesest kui valmis saab siis tahaks kindlasti käia. Linnak kujutab ennast miniatuurset kindlust erinevatest ehitistest millest igaüks peaks arhidektuurilt meenutama keskaegseid vene linnu Novgorod, Pihkva, Vladimir, Suzdal, Kostroma, Moskva jne. Siit edasi tiksusime linna laiama, kõht oli kuidagi tühjaks läinud. Leidsime miski ägeda koha kus müüdi ainult borši, kas külmalt või kuumalt. Hinda ei olnud 😀 😀 andsid palju andsid täpselt selle järgi kui maitsev asi tundus. Võtsime külma borši, palava ilmaga tundus see sobilikum. Täitsa söödav oli ja kõhu sai täis, viskasime kahe peale 2 sotti. Selle raha eest oli suppi küll ja küll. 😀 Edasi tiksusime vaikselt läbi linna Tsarskoe Selo raudteejaama poole. ühel tänaval toimus miski autode tümpsuüritus, ei viitsinud passima jääda ja sõitsime edasi. Kokkuvõtteks oli päris kõva tripp rattaga ja nägi sitaks palju kuigi see mida jõudsime vaadata oli pisku selle kõrval mis seal veel on. Tegelikult enamjaolt inimesed siia parkidesse ei jõua, sest ekskursioonid on tavaliselt Ekaterina lossi ja kogu lugu. Aga selgub, et siin on peale Ekaterina lossi vaadata veel nõrkemiseni. Inimesed võtke aega ja käige. Mina tahan sinna veel minna vaatama neid asju mida ei jõudnud ka seekord vaadata. Enamuse infost sealsete vaatamisväärsuste kohta saab siit

Rongiga kimasime Vitebski jaama, see jaam on superäge. Taastatud on jaam täpselt nii nagu ta oli siis kui avati esimene raudtee. Kunagi sõitis rong lausa jaama sisse, tänapäeval muidugi enam mitte. Aga jaamahoone oli ikka ülikõva teema, seda peab ise nägema. Klõpsisin seal hulga pilte ja vahtisin suu lahti. Ah jaa.. ühel pildil on näha ka kuidas meie jalgrattad kokku käisid 😉 Kui jaam uuritud kimasime sõbra juurde võtsin väikse valuvaigisti ja kimasime linna edasi.

Panime jalgratastega läbi äärelinna Peeterpauli kindlusesse, tsillisime vähe kontserdil. Pärast kimasime läbi linna tagasi kodupoole mööda uut ja ainukest jalgrattateed Piiteris 😀 Ja oligi õhtu käes, et kotile kobida. Käisin veel poest läbi ja võtsin kitsejuustu. Kuradima odav oli… üks palmik maksis 40 rutsi. Krt homse osas tekkis väike pidur 🙁 sõber ei saagi meiega kaasa tulla. Tal miski paanika tekkis ja pidi minema omi asju ajama. Pole hullu teinekord saab 😉 Kobisin kotile, hommikul juba 7 äratus ja minek teise ilma otsa.