• Tripid

    Helme ja Sangaste pilvepiirilt

    Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.

    Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉

    Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.

    Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama

  • Tripid,  Tsill

    Vao tornlinnus

    Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.

    Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.

    Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.

  • Tsill

    Liivi sõja monument

    Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.

    Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.

  • Tsill

    Järvamaa muuseum

    Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.

    See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.

    Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉

    On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.

    Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt

    Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Kasti mõis

    Sai veidi asjatatud Kasti mõisa juures. Mitte nüüd selle Kasti mõisa juures mis Saaremaal vaid jutt ikka Raplamaal asuvast Kasti mõisast 😉 Kui juba seal siis tuli ära kasutada võimalus mõisas ringi vaadata. Esimesed teated mõisa kohta on 1478 aastast, mil mõisa peahoone kohal paiknes vasallilinnus. Kasti mõisa peahoone püstitati vasallilinnuse kohale arvatavalt 18 sajandi keskel, mil mõis oli läinud Uexküllidelt Baranoffide valdusse. 19 sajandi alguses läks mõis Siversitele, kes ehitasid ümber peahoone, siis sigines mõisa juurde ka arvukalt kõrvalhooneid. Kasti mõisa viimased võõrandamisjärgsed omanikud olid Stackelbergid. Mida kõike siin nõuka ajal polnud lisaks kolhoosikeskusele.

    Siin on olnud nii trahter, pood kui korterid. Seoses maakütte paigaldusega on osaliselt välja puhastatud mõisa hoovis asuvad kunagise linnuse müürid. Droonipildilt see müüri asend väga hästi näha. Piilusin sisse jääkeldrisse, tundus täiesti vinks – vonks asi olema. Viska praht välja, pane volt sisse, uks ette ning asi missugune 😉 Muidugi mind huvitaks kust siia jääkeldrisse omal ajal jää toodi. Kuskilt on kõrvu jäänud, et näiteks Saue mõisa toodi jää hobustega Peipsi järvelt. Perenaise lahkel loal luusisin mõisa keldrist lakani läbi.

    Esimene korrus hakkab juba vaikselt looma, sinna tulevad omanike eluruumid. Tore on näha, et siin üritatakse säilitada ka algset olekut mitte ei krohvita seinu sirgeks. Siinne esimene korrus on omamoodi huvitav. Kui tavaliselt kipub kelder võlvlagedega olema siis siin on lisaks keldrile ka osa esimest korrust võlvlagedega. Kes seda nüüd täpselt teab, aga ehk on see kunagise linnuse säilinud osa. Igatahes keldris ja õues on täitsa neid linnuse müüre näha. Lakas on näha korstnalõõride rägastikku mis jooksevad kokku üheks korstnaks. Sellist varianti näeb üsnagi paljudes mõisates. Mind kohe huvitaks millise imenipiga neid korstnaid ja kümnete meetrite pikkuseid slepesid puhastati.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Daugavpils

    Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool. Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.

    Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉

    Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.

    Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.

    Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.

  • Tripid,  Tsill

    Gorod Narva

    Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.

    Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.

    Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉

    Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.

    Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.

    Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀

    Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉

    Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.