Kevadet ja merekindlust avastamas.

Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.

Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.

Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉

Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi. Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.