Tsill
-
Liivi sõja monument
Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.
Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.
Väike droonivideo ka
-
Õmma raba
Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.
Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.
Tegime väikse droonivideo ka 😉
-
Läänemaa ja Harjumaa
Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉
Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.
Väike droonivideo ka
Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀
Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.
-
Allika Sulps 2024
Sai sellel aastal samuti üle vaadatud Allika Sulps, seekord fotograafina. Kuigi seekordne Allika Sulps toimus jaanuari asemel märtsis on mu meelest jää tiigil paksem kui eelmisel aastal. Lund on samapalju aga ilm on seekord superilus, tuulevaikne ja päikesepaisteline 😉 Kui saunad – tünnid paigas ja soojad lükati vool sisse ning anti avapauk.
Kui eelmisel aastal oli osalistele näitamiseks kohal päästeauto siis sel aastal lausa 2 politseiautot. Mulle tundus vahepeal, et ümber politseiautode on rohkem rahvast kui saunades või jääaugus. Kellel saunatades kõht tühjaks läks sai keha kinnitada kohvikus. Ühtteist maitsvat proovisin ise ka, ei saa kurta. Kahju, et selliste maitsvate toitudega kohvik on ajutine mitte päris igapäevane. See oleks just see kohvik mida ma ilmselt sageli külastaks 😉
Üks väike video üritusest ka. Rohkem videoid siin.
-
Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone
Mõnda aega tagasi sai lõpuks külastatud ajaloomuuseumi Orlovi lossis, nüüd aeg käes mälu värskendada ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Suurgildi hoone ehitati aastatel 1407 – 1410, aga siseviimistlust tehti veel aastaid. Päris valmis sai hoone 1417 aastal. Hoonel on olnud kõikvõimalikke funktsioone, seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, siit algasid või lõppesid rongkäigud, peeti pulmi, jumalateenistusi, teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. See on olnud ka börsihoone. 1952 aastast alates on Suurgildi hoone ajaloomuuseumi põhihoone. Praegu on siin põnev näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” Aegajalt tehakse sellel näitusel ka kuraatorituure, mis pole sugugi pahad. Igal kuraatoril on asjast oma motiveeritud nägemus 😉 Kusjuures näitusel oli väljas ka eelmisel aastal Lagedilt juhuleiuna leitud väga edev hõbesõlg ja muudki põnevat.
Keldrikorrusel on erinevad näitused gildindusest, relvanäitus jne. Siin on ka üks taastatud kamin ja näeb natuke ka omaaegse keskküttesüsteemi, ehk siis kerisahju sisse. Relvanäitusel on kõrvuti nii EV kui nõukakindrali mõõgad, ei tea kumb on edevam 😉 Kukruse memme staffi näeb ka.
Mündikambris on sahtlite viisi nii münte, paberraha kui ehteid. Kusjuures päris palju on nn. vikuaegseid punutisi kus näeb kuidas neid on parandatud käepäraste vahenditega 😉
-
Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss
Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.
Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki
Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉
-
Tallinna vanalinn
Pole sada aastat Tallinna vanalinnas kolanud, aga nüüd seoses paari huvitava näitusega sai vanalinnas aega parajaks tehtud. Ammune plaan sai teostatud. Vaatasin üle Pühavaimu kiriku, see on omamoodi huvitav kirik keset vanalinna ja muideks kiriku külastus on piletiga 😉 Kiriku näol on tegemist Tallinna väikseima keskaegse kirikuga. Kiriku esmamainimine on 1316 ja eestikeelsed jumalateenistused on kirikus toimunud aastast 1531. Kirik iseenesest veidi omamoodi ja seda tasub kindlasti külastada. Kui kirikul tiir peal tegin Saia käigu kohvikus väikse koogi ja kohvi. Kunagisest legendaarsest kohvikust on järgi ainult ruumid, muud ei midagi. Praegune asemik iseenesest hubane ja kookide välimus ilus aga sellega asi ka lõpeb. Kahjuks on ilusa välimuse taga tonn suhkrut mis tapab igasugusegi koogi maitse, no ei saa aru mis viimasel ajal toimub meie kohvikutes. Tundub, et muid aineid peale suhkru enam ei kasutatagi kookides.
Järgmisena viskasin pilgu peale Niguliste kirikule. See nüüd ka veidi omamoodi, rohkem nagu muuseum kiriku kestas. Külastus on piletiga, mis muideks pole sugugi odav. Kirik ise ehitati ilmselt 13 sajandi keskel. Tol ajal ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud, seega oli kirik oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Peale linnamüüri valmimist muutus kirik tavaliseks kogudusekirikuks. Kirikus on erinevad näitused ja märkimisväärne kogus vanu hauaplaate, muidugi ei puudu ja korralik kogus kirikuhõbedat ;). Päris huvitava lahendusega olid pingid, seljatoe sai ringi keerata vastavalt sellele kummal pool istusid. Väga hea lahendus, ei pea koguaeg ürituste jaoks pinke ringi keerama. Siin kirikus on nüüd moodne lift millega saab otse torni sõita.
Kui all tiir peal sõitsin liftiga torni, sealt avaneb vanalinnale väga äge vaade. Tornist alla tulin trepist, et näha mis on vahekorrustel. Ühel korrusel on päris huvitav näitus koduta kelladest ja ega muud midagi polnudki 😉 Igatahes lakapealsele ei saanud ja kirikukellasid ka ei näinud ning siin on nii mõnigi uks kuhu taha tahaks vaadata 😉
