Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra
Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.
Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.
Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀
-
Türgi blogi. Tänane tööpäev
Täna infode päev. Plaani järgi 8 hotelli, esimene kl 10:30. Lisaks vaja ka homsed väljumiskellaajad kojusõitjatele kirjutada. Päris palju neid seekord.
Kella panin kaheksaks äratama, et jõuaks hommikul enne kohvi ka juua. Käisime koos Tiinaga Doubletrees kohvitamas ja lokumi söömas. Tal oli aega rohkem, linnaeksurioon väljus alles lõuna paiku. Max oli lennujaamas.
Kümneks lojmani tagasi, vorm selga ja uhama. Päike juba kõrvetas, auto oli lämbe, aga seekord ei julgenud konditsioneeri põhja keerata. Teisipäevane nohu oli ikka väga hull ja seda korrata küll ei tahtnud. Esimeses hotellis passisin 15 minutit ära, kedagi ei tulnud, olin juba jalga laskmas, kui tuli kõne, et Crystal Aura seltskond soovib esmaspäevaks Quad safarile pileteid osta. Vaatasin kella, et jõuan teel Tekirova poole sealt läbi põigata. Lubasin veerand tunniga kohal olla ja kimasin kohale. Õnneks nad olid ära otsustanud millal ja mida tahavad, vormistasin ruttu piletid ära ja hüppasin uuesti autosse. Tahtsin korra veel kontorist läbi põigata, et mõned infolehed kaasa trükkida. Kogemus näitas, et võib vaja minna.
Tekirovasse jõudsin viieminutilise hilinemisega. Sealsed turistid olid teada andnud, et nad pole päris kindlad, kas tulevad infosse. Eks ma siis vaatasin seal natuke ringi, kas on kedagi, kes infot soovib. Ei olnud. Teiste turismibüroode töötajad passisid ka enamjaolt niisama, infohuvilisi oli vähe. No selles hotellis on vist kõik kohapeal olemas, tuleb sinna rahvas, kes soovb lihtsalt mõnusalt puhata, milleks veel kuskil ekskursioonidel käia.
Güral Premier Tekirova sisevaated:
Edasi kimasin järjest Kiriši hotellid läbi, kirjutasin ärasõiduaegu, vahepeal tegin paar infot ja müüsin mõne hamami. Akka Alindas haarasin basseiniäärses baaris veidi kebabiliha ja kurki-tomatit ja tegin kiire lõuna. Seejärel paar Kemeri hotelli ja siis Beldibi suund.
Pärastlõunase kohvi jätsin Ulusoysse, kus on palju õdusaid istumiskohti.
Pärast 17 hotelli praktiliselt joostes läbimist ja 100 km mahasõitmist jõudin poole seistmeks kontorisse tagasi. Pea kergelt valutas kuumusest. Õnneks sain müügist saadud raha kohe ära anda, sellega siis ühelpool. Akay küsis, kas ma olen sõitmisest väsinud? Kindlasti mitte, mulle meeldib autoga sõita. Aga see lämbe ilm väsitab küll kohutavalt. Täna vist kõige hullem polnudki, üle 30 ei läinud.
Toas viskasin riided pessu ja käisin dušši alt läbi. Kohutav väsimus, täiesti läbi omadega. Viskasin tunnikeseks pikali, aga und ei tulnud. Väga oleks veidi magamist ära kulunud.
Enne kaheksat ajasin end üles, mõtlesin, et lähen vaatan siis õhtusööki ka. Midagi võiks ju näksida. Istusin väljas terassi peal, aga pimeduse saabudes läks tuul jahedaks. Ometi oli nii soe päev olnud, oleks võinud ju sume suveõhtu ka olla, nagu ükspäev. Isu väga ei olnudki, võtsin veidi salatit ja rüüpasin teed kõrvale.
Uimerdasin kontorisse tagasi. Hommikul vara lennujaama transfeer, vaja infolehed teha. Printer võttis paberi kortsu vahele ja mina seda korda ei saanud. Akay poisid tulid küll appi, aga printer enam koostööd ei teinud. Olin päris väsinud ja löödud, tahtsin kiiresti paberid korda saada ja magama. Ikka peab midagi vahele tulema. Hommikuks ka jätta ei saanud, kella viieks pole see printer sugugi parem kui praegu. Vahepeal läks kontoris kiireks, tuli ärev kõne, et mingid turistid tahavad oma ekskursioone tühistada, kuna ärkamine on nende jaoks liiga varajane. Ühesõnaga, tavaline… Aga mina ootan, et saaks oma asjad tehtud ja magama.
Mingi mõõtmatu ajaühik hiljem on mul infolehed siiski trükitud. Komberdan oma tuppa, panen koti homseks valmis ja äratuse kl 05:15
-
Türgi blogi. Kõik õitseb
Siis kui ma aprilli lõpus Eestist ära sõitsin, oli seal kõik veel hall ja raagus. Siin on kõik õites – puud, põõsad, roosid, moonid, apelsinid, kuslapuud… Küll sai neid siis mõõdutundetult pildistatud. 😀 Kõikvõimalikud õied, mille nimesid ma ei tea ja mida ma tean; punased, roosad, valged, kollased…
Ja need imeilusad üleni roosad puud, mida on miskipärast eriti raske pildile püüda. ☺
Isegi telefoniputka 😀
Mumm teeb ka hoolsalt tööd.
Ja viinamarjad on … no midagi juba nagu tuleb… 😀
-
Türgi blogi. Tamam
Tamam (korras, okei) oli üks esimesi türgikeelseid sõnu, mille ma siin ära õppisin. Tamam on täiesti asendamatu sõna. Õnneks jäi ta oluliselt kiiremini meelde kui teşekkür ederim (äitäh). Selle viimasega läks mul umbes kolm nädalat. ☺
Kui personal on umbkeelne, siis saab küsida, kas on tamam või ei ole tamam. Ükskõik kui pikk või lühike on türgikeelne vastus, reaktsioonist on ikka näha, kas on tamam. Enamasti on. Olenevalt situatsioonist võib see siis ka tähendada, et lahendus leitakse ja mul pole vaja muretseda. Eriti kasulik on see sõna siis, kui transfeerile saadetakse bussijuht, kes räägib ainult türgi keelt ning on tööle tulnud kuskilt teisest piirkonnast, nii et hotellide asukohtadest on tal veel vähem aimu kui mul. Viskan transfeeri lehe ette, näitan näpuga hotellide nimedele korrates need häälega üle ja küsin: “Tamam?” Kui vastus on “Tamam”, siis võib sõita. Loodetavasti saavad turistid täna kohale kuhu vaja. 😂
Nagu arvata võib, alati nii hästi ei lähe 😀 😀 😀 Õnneks on mõni bussijuht asjalikum, haarab telefoni, helistab kuhu vaja, küsib tänaval teed ja viib meid ikkagi kohale. Mõni oskab oma telefonis mingit navigeerimisprogrammi kasutada. Mõni on saanud abi minu telefonist, kus google maps eesti keeles paremale-vasakule kamandab. Waze on aeglasem, kuigi töötab ka. Nüüd ma oskan juba google mapsi türgikeelseks ka panna. Tegelikult ma ei saa aru, miks neil endal GPS kaasas pole. Pikapeale hakkab mõni tee mul endal ka juba selgeks saama.
Ükskord viisime turistid valesse hotelli. Õnneks onkel receptionist sai meid kätte enne kui edasi sõitsime. Õige hotell oli kõrvaluksest. Ükskord sõitsime hotellist paar korda edasi-tagasi mööda. Turist, kes ilmselgelt teadis teed ja hotelli paremini kui meie, kommenteeris, et ometi sai lõpuks kohale ning lisaks veel missuguse ekskursiooni mööda kõrvaltänavaid…
Lõpp hea, kõik hea. Tamam.
-
Kuidas eikuskilt tuli miski….
Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.
Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.
Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.
Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁
Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉
-
Bulgaaria vol.5 Albena – Balchik
Mõne aja pärast peale pardale astumist hakkaski paistma Balchik. Siin oli isegi lisaks väiksele reisisadamale kaubasadam. Merevaade linnale oli päris äge, kui näiteks Albena on orus siis Balchik on mäenõlval. Iseenesest peaks see asum olema asustatud ca kuuendal sajandil enne meie aega ja kandis veini ja rõõmujumala auks nime Dionisiopolis. Väidetavalt oli see kohake kõva kaubakeskus sest seal löödi isegi oma raha. Meie aja alguses sai linnakesest Rooma impeeriumi osa. Mingil ajal pühkis maavärin linnakese minema aga ehitati uuesti üles. Keskajal oli linnake Bulgaaria impeeriumi regionaalkeskuseks. 14 sajandi lõpul vallutasid linna osmanid ja 16 sajandi lõpuks anti linnakesele nimi. Osmanitelt löödi linn uuesti üle 1878 aastal. 20-nda sajandi alguse teises Balkani sõjas annekteeriti linn taaskord aga seekord mitte pikalt, juba 1940 oli tagasi Bulgaaria rüpes. Väidetavalt oli 20 sajandi alguses Balchikus Balkani poolsaare suurim tehas mille kaudu saadeti välja ulmelistes kogustes vilja.
Lonkisime väheke linnas, päris põnev oli. Pisikesed tänavad, ilusad aiad. Hobuvanker tänaval üsna tavaline nähtus. Seal on päris korralik ajaloomuuseum aga kahjuks sinna aega minna ei olnud. See jäi teiseks korraks.
Kolasime vähe ka kohalikul pisikesel tänavaturul. Miski kahurijunn oli ka keset tänavat aga selle mälestusmärgi teemale ei saanudki väga pihta. Kuna aeg hakkas juba vaikselt tuhara piirkonda taguma siis otsustasime veel enne laevale minekut kohvikus süüa. Valisime ühe kaldapealse kohviku, see oli vee kohal vaiade otsas ja oli äge sellepoolest, et kes soovis sai võtta õnge ja laua taga istudes üle ääre kala püüda. Kättesaadud kalaga oli mitu varianti, kas lasid lahti, võtsid koju kaasa või lasid väikse raha eest omale kohapeal valmistada. Nii mõnigi turist proovis seda võimalust kohvikus kala püüda 😀 😀 Mõne aja pärast kobisimegi laevale ja sõitsime tagasi Albenasse.
-
Türgi blogi. Viperused
Mõni päev läheb ilusti sujuvalt algusest lõpuni, mõni päev läheb üle kivide ja kändude. Inimestega ikka juhtub, puhkajatega eriti.
Olen sügavas unes kui heliseb telefon. Nõudlik meeshääl nõuab vene keeles kompensatsiooni. Kus on nende buss? Kell on 5:22. Ei nõuagi bussi, vaid kompensatsiooni. Parem kui rahalist. Ei tutvusta ennast või ütle, kust ta helistab. Peaasi, et saaks kompensatsiooni bussi hilinemise eest, parem kui rahalist. Kuhu see kõlbab, pool tundi juba hilineb.
Jah, kuhu see kõlbab? Podisen uneseguselt vastu, et uurin ja helistan tagasi… Paugust on selge, et tegemist on varahommikuse ekskursiooni algusega, mis eile õhtu veel varasemaks muudeti. Olin eile ise neile teada andnud, et 5:10 alguse asemel tuleb neil juba 4:55 valmis olla. Tundsin neile vaikselt kaasa. Puhkuse ajal ei peaks nii vara tõusma. Mis nüüd siis?
Unustan küsida ka, kus hotellis ta on. Uni on magus ja väljas on veel pime. Käsi haarab tahvli järgi, mis hotell see oligi.. OK, käes, Rose residents.. Nii, nüüd kõne kontorisse, mis värk on. Sealgi on unesegune hääl toru otsas. Esimese hooga ei saada must aru. Kordan küsimust – kus on buss, millal tuleb, Rose residents, turistid ootavad. Unine hääl lubab vaadata ja tagasi helistada. Olgu, ootan. Näpp tõmbab tahvlil üle ekraani värskendamaks ekskursioonide väljumisaegu. 04:55 muutub 05:25ks. Päriselt või? Uus muutus, millal see veel tehti? Kõne tuleb praktiliselt kohe – bussijuht ütles, et korjas nad just peale. Nojaa, buss on graafikus, selles uues…
Seedin olukorda paar minutit. Siis võtan kõne tagasi turistile. Buss vist jõudis, olete bussi peal? Jah, hästi, head reisi. Katkestan kiiresti kõne, praegu ei tundu õige aeg kompensatsiooni nõuet arutada.
Väljas hakkab valgenema. Kukk kireb kuskil kaugemal. Hommikune palvusele kutsumine oli vist juba ära, seda ei kuulnud siis järelikult. Üritan uuesti magama jääda. Und ei tule.
Hommikul saaga jätkub. Ega ma arvanudki, et teistmoodi läheb. Õnneks minu karma oli seekord oma töö ära teinud ja edasised hoobid sai Maksim. Turist esitas kompensatsiooni nõude, kuna ekskursioon oli leedukeelne 😠 Ma esitaks ka kui aus olla. Mina olin selle muidugi müünud ja oma elu teisel infotunnil ma polnud veel omale selgeks teinud, et eestikeelne ekskursioon (native languge) tähendab leedukeelset, juhul kui pole piisavalt eestlasi minemas. Loogikat pole mõtet siit otsida. Suur firma tegutseb omal viisil. Kirjutasin sellest ka Antalya linnaekskurisiooni juures.
Edasi tulid uued seiklused peale ja mul polnud mahti süveneda, millega asi lõppes.
