Türgi blogi. Mõnus pühapäev

Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.

Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀

Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.

Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.

Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.

Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.

Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.

Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.

Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.

Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂