-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kõvernoad
Nagu varasemalt juttu oli vaatasin üle nii mõnedki meie muuseumide varasalvedes olevad kõvernoad. Kahjuks meil põhjalikke uuringuid nende kohta ei ole. Ühtteist muidugi leiab kirjandusest aga vikuaja kontekst kahjuks puudub. Valdav osa leidudest on pärit kõvasti enne vikuaega olevatest kalmetest või siis puhtalt juhuleiud kuskilt põllult. Vaadates nüüd nende suurust ja sarnasust näiteks Rootsist leitutega tundub, et need olid ikkagi pigem mingid suvalised hiigelsuure levialaga laiatarbe noad. Aga milleks neid kasutati ei saa ilmselt kunagi teada. Vesteldes nii mõnegi meie tuntud arheoloogiga selgus, et need kõvernoad on siiski enne vikuaegsed tarbeesemed. Kokkuvõtvalt on tegemist ilmselt tänapäeva mõistes taskunoa esiisaga 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone
Mõnda aega tagasi sai lõpuks külastatud ajaloomuuseumi Orlovi lossis, nüüd aeg käes mälu värskendada ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Suurgildi hoone ehitati aastatel 1407 – 1410, aga siseviimistlust tehti veel aastaid. Päris valmis sai hoone 1417 aastal. Hoonel on olnud kõikvõimalikke funktsioone, seal on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, siit algasid või lõppesid rongkäigud, peeti pulmi, jumalateenistusi, teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. See on olnud ka börsihoone. 1952 aastast alates on Suurgildi hoone ajaloomuuseumi põhihoone. Praegu on siin põnev näitus “Miks Eesti ei ole kuningriik?” Aegajalt tehakse sellel näitusel ka kuraatorituure, mis pole sugugi pahad. Igal kuraatoril on asjast oma motiveeritud nägemus 😉 Kusjuures näitusel oli väljas ka eelmisel aastal Lagedilt juhuleiuna leitud väga edev hõbesõlg ja muudki põnevat.
Keldrikorrusel on erinevad näitused gildindusest, relvanäitus jne. Siin on ka üks taastatud kamin ja näeb natuke ka omaaegse keskküttesüsteemi, ehk siis kerisahju sisse. Relvanäitusel on kõrvuti nii EV kui nõukakindrali mõõgad, ei tea kumb on edevam 😉 Kukruse memme staffi näeb ka.
Mündikambris on sahtlite viisi nii münte, paberraha kui ehteid. Kusjuures päris palju on nn. vikuaegseid punutisi kus näeb kuidas neid on parandatud käepäraste vahenditega 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga. Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Harjumaa muuseum
Pole sada aastat käinud Harjumaa muuseumis, nüüd tuli jalad kõhu alt välja võtta ja ruttu ära käia enne kui ajutine näitus maha võetakse. Harjumaa muuseum asub jõesaarel endise Keila mõisa peahoones. Siinsamas üle õue on ka kunagise linnuse varemed. Loodame, et kunagi teostatakse seal suuremat sorti väljakaevamisi.
Näitus “Muistne Rävala” keskendub Eesti muinasmaakonnnale, Rävalale. Rävala oli vikuajal väga tihedalt seotud tähtsaima kaubatee Austrvegri tekke- ja arengulooga. Idatee kulgemist mööda Soome lahe lõunarannikut illustreerivad mitte ainult arvukad araabia müntidest koosnevad aardeleiud vaid ka näiteks ühe spetsiifilise savinõu ja mõõgatüübi levik, samuti arvukad Soome ja Rootsi päritolu ehete leiukohad. Näitusel on väljas päris põnevaid leide mis muidu on kahjuks arhiivide riiulitel 😉 Iseenesest väga põnev näitus, kahju, et selliseid ägedaid asju pole eriti väljas püsinäitustel.
Siinsamas Muistse Rävala näituse juures avati äsja ka Eero Annuse enigmaatiline rändnäitus “Must kunst ja ruunimaagia”. Näitus avab ukse Eero loomingumaailma.
Püsinäitusel on ka ühtteist põnevat väljas. näiteks näeb seda hiigelsuurt vaskpada mis Padise kloostri renoveerimisel prahikuhja alt välja tuli. Samuti näeb originaalis seda Püha Jüri ripatsit, mis leiti siitsamast mõisasüdamest väljakaevamiste käigus. Jutte ja pildikesi leiab nii Saha kabelist, Rebala fosforiidikaevandusest ja muudest omaaja kõvadest Eesti tööstustest. Muidugi päris ehe nägi välja põrandale joonistatud kaltsuvaip 😉 ja põnevust pakkus mingi kummaline panni laadne toode. Pole sellist kusagil rohkem näinud, huvitav mis on selle otstarve.
Muideks siin muuseumis korraldatakse aegajalt päris huvitavaid üritusi nii suurtele kui väikestele, loomulikult ei puudu siit ka laadad. Lisaks muule on muuseumi ümbruses veel linnuse ja viinaköögi varemed jne. Ürituste kalendril tasub silm peal hoida 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
