Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉

Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära.

Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud. Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).

Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda. Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉

Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.

Lõpuks kõhud täis käisime veel poest läbi võtsime õhtuseks saunaks väikse nänni ja tuld edasi. Põikasime sujuvalt Äksi kiigeparki ka sisse, see on äge koht väikseks jalasirutuseks pikal teel. Saab kõikvõimalike kiikedega kiikumist proovida, muidugi mõned hakkavad juba ära väsima aga pole hullu ehk kunagi parandatakse ka. Käisin vaatasin lõpuks üle ka kohaliku Vabadussõja ausamba. Kiigepargis sada korda käinud aga ausammas ikka vaatamata 😀 Nüüd on see tehtud.

Noh ja ega Äksilt ju ka otse saa 😀 😀 katsetasime igasugu tundmatuid teid sihtpunkti jõudmiseks ja see tasus täitsa ära. Nägi nii mõndagi uut millest varem aimugi polnud. Mõnes kohas näeb juba päris ilusaid kollaseid rapsipõlde. Kambja servas jäi silma ühel künkal mantelkorsten, seda oli kohe vaja uurima minna. Mõnes kohas on neid veel säilinud Eestimaa pinnal, Jägala kiriku kõrval on ka miski sildike ajaloo kohta küljes aga siinse kohta ei leidnud kuskilt miskit infot.

Põikasime korra sisse ka Kambja kiriku juurde. See pidavat olema Lõuna-Eesti suurim maakirik. Ajalooallikad mainivad seda kirikut esimest korda 1330 aastal. 1471 oli siin puukirik. Kirik on sõjategevuses korduvalt kannatanud, nii Liivi kui Põhjasõjas. Viimati hävis aastal 1944. Taastamine kestab aastast 1989. 1878 aastal paigaldatud Guido Krausi valmistatud, kuid põlengus hävinud oreli asemel on nüüd uus, Rootsi Träsiövi koguduse poolt annetatud orel. Säilinud on vanad Moskvas valatud kirikukellad. Kirikuaias kasvab Tartu ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm. See kasvab siiani värava kõrval. Kiriku ees platsil on mälestuskivi kooliharidusele. Kambjas alustas kool enam kui 300 aastat tagasi. Mälestusmärgi juurde kuulub ka skulptor Endel Taniloo raiutud kiviraamat, mille avatud lehtedelt võib lugeda:
“Kiri algab kirikust, rahavas algab raamatust”.

Lõpuks jõudsime Annimatsile, soe saun juba ootas. Kolisime sisse majadesse ja kobisime sauna. Saun siin väga hea nagu alati. Uus keris oli palju mõnusam kui vana. Vahepeal läks saun ka põlema aga pole hullu saime õigel ajal jaole. Lõpuks kobisime kotile. Pidime küll plaani tegema homseks päevaks aga see ununes kuidagi sujuvalt ja hea oligi. Plaanivaba asi on enamjaolt väga hea.

Järgmisel hommikul kui kõht täis võtsime suuna kodupoole, Pühajärvel tegime paar pilti ka Lihavõttesaare kujukestest 😀 😀 ja võtsime suuna Luke mõisa.. Seal tuustisime veidi ringi, tavaliselt siin ikka inimesi liigub aga nüüd täitsa inimtühi. Mõisa ajaloo ja toimetamiste kohta saad lugeda siit.

Tegime paar taevapilti ka mõisast 😉 Kured istusid ilusti pesal, ei hakanud nende toimetusi segama.

Lukest kimasime edasi Kambja poole, ega otse ju saa ka kodupoole sõita 😀 😀 Seal jäi silma rannas päris äge lohe. Ja muidugi kohalikul surnuaial tahtsin ka turnida. See on igavesti äge kuidas platsid paiknevad astmeliselt mäenõlvadel. Muidugi pikalt siin luusida ei saanud räme sadu hakkas. Pole hullu ükspäev uurin lähemalt.

Enne Aoveret on mitu kohakest veel kuhu pruunid sildid näitavad aga pole mahti olnud sisse põigata. Seekord tegime ära. Uurisime mis kuramuse kivi see soomepoiste kivi on. Tore on, igati asjalik asi on tee servas langenud soomepoiste mälestuseks aga üle tee keset põldu maakera suurune rist püsti, sellest pole kuskil mingit juttu. Muidugi üle värske orase sinna lonkima ei hakanud austades põllumehe tööd. Selle asjanduse kohta võiks ju ka kuskil miski viide olla. Kirjade järgi ristil on tegu miski 1944 aasta teemaga. Netist ei leidnud kummagi asja kohta mittemidagi tarka….. Tammistu mõisale viskasime ka pilgu peale. Täitsa kobe teine ja tänapäeval toimetab seal Agrenska fond. Siin luusides tuli mõte, et võiks Luua puukooli arboreetumi ka uurida…. Egas midagi, tuld sinnapoole.

See arboreetum täitsa äge asi ja siia peab tulema suve poole uuesti luusima. Siin on vaadata küll ja küll ja mööda matkarada saab ka luusida. Seekord segas vihm natuke pikemaid uuringuid.

Tegin paar ägedat kassipilti ka nõrganärviliste jaoks, kes arvavad kui kass on puu otsas ja kräunub siis tuleb päästeoperatsioon korraldada koos päästeametiga. Kui isegi pime kass suudab krõbinal puu otsa ronida ja sealt ise alla tulla mis siis nägijatest veel rääkida on.

Tiksusime vaikselt läbi Palamuse Kuremaa poole. Nagu näha on ka Palamuse kiriku tornis kukk 😉 Palamusel ei hakanud midagi uurima, seal juba palju kolatud. Paar kirjatükki selle kohta on siin ja siin. Kuremaal ei hakanud mõisa uurima, see on tulevikuprojekt 😉 aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Tegime tiiru ümber tuuliku ja minekut. Veits edasi tee ääres miski silt von Oettingenide kalmistule. Polnud sellisest tegelasest veelvähem nende surnuaiast midagi kuulnudki. Isegi kohalike vaatamisväärsuste nimekiri vaikib selle maha. Väidetavalt olnud Oettingenid tavalised kaupmehed kes tulid Liivimaale elama 15 sajandil ning said aadlitiitli vaid seetõttu, et olid edasipüüdlike inimestena valmis pärast Liivi sõda rahvast lagedaks jäänud maal mõisaid uuele elujärjele tõstma. Kuremaad valitsesid nad kolm põlve järjest, alates 1834 aastast kuni mõisate võõrandamiseni 1919 aastal. Vot nii… Ilma plaanita asi tuli välja päris põnev. Nägi palju huvitavat millest varem polnud aimugi ja kasulik oli ka 😉 töö sai tehtud.