-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni.
Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea.
Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
-
Sininõmme kalmistu
Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud, aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.
Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.
Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.
Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.
Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selle eest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi eemalt üsna loomutruu välja.
Sininõmme kalmistu on juba tuttav koht ja nagunii tulen siia veelkord hauahooldust tegema. Tellida saab hauaplatsihooldus@muhkel.ee või tel 5592 3491
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
-
Huvitavaid leide kalmistutel
Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja.
Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.
Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.
Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.
Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.
Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”
Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa
Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.
-
Asjatama Lääne Nigulasse
Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.
Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.
Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.
-
Saatse saapa taga käidud
Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.
Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele. Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.
Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.
-
Narvast Narva-Jõesuusse.
Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.
Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis.
Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.
Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.
Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.
Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.
No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.
Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.
Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.
Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.
