-
Pariis vol.1
Sai plaani võetud külastada seda kõigi armunute mekat Pariisi 😀 Kola kokku ja minek. Nagu ikka Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Saksamaa ja oligi juba Prantsusmaa. Teel eriti peatusi ei teinud ringiluusimiseks välja arvatud ööbimine Poolas. Teel Pariisi sai läbi bussiakna jäädvustatud mõned huvitavamad sillad. Ja muidugi jäädvustasin ka ühe elektrijaama, kus toodetakse fossiilkütusest elektrit nende “roheliste” elektriautode laadimiseks 😀 😀 Ühes Saksa tanklas hakkas silma ka üks USA rekka, mida tavaliselt meie teedel ei kohta.
Pariisis viskasime kola hotelli ja kobisime kotile. Hotell oli mõnus vaikne, keset parki. Järgmisel hommikul pidime hotellis nälga jääma, pole ju harjunud sööma viilu saia moosiga ja teed peale jooma. Grupijuhid vähe sebisid ja meile tehti kohe natuke tõhusamat toitu. Kõik järgnevad päevad hotellis tehti meile juba ütlemata omletti ja putru kah moosisaia kõrvale 😀 Kui kõht täis vitsutatud tuli natuke tööasju ajada. Õhtul peale asjaajamisi kimasime linna laiama. Hotellist paarisaja meetri kaugusel oli bussipeatus kust saime bussiga suht kesklinna välja. Natuke jalutamist ja olimegi juba Notre-Dame juures. Politsei regullis liiklust miskipärast. Kirik oli igavesti vägev ja sisse sai ainult elavas järtsus mis vingerdas üle platsi teise serva välja. Aga miski pool tunnikest liikuvat järtsu ja sees olimegi. Kusjuures sees hullult rahvast ei olnudki. Müstika kuhu see rahvas hajus mis kilomeetrisest järtsust kirikusse voolas. Parasjagu oli algamas miski tseremoonia ja jagati rahvale palukesi. Üks vaimulikest oli neeger. Huvitav oli vaadata kuidas valge ja neeger kõrvuti rahvale palukesi jagasid. Kiriku sisustus oli ikka vaatamist väärt, tükk aega vaatasime seal suud lahti.
Notre-Dame juurest jalutasime edasi mööda promenaadi Eiffeli poole. Lootsime selle ka ära vaadata nii alt kui ülevalt. Huvitav oli see, et promenaadil leidus päris palju igasugu pronkskujukesi, nagu Minskis 😀 😀 Mõned indiaanlased olid kah tulnud pillimänguga raha teenima 😉
Seine on ikka hullult laevatatav jõgi nagu Piiteris Neeva juba 😀 Kuigi kui nüüd võrrelda Seinet ja Neevat siis olgem ausad… Seine on ikka väga sitane ja vesi rõvedalt hall võrreldes Neevaga. Samas kui vaadata sildu Seinel siis jääb mulje nagu oleks Piiteris, mõni sild ikka väga sarnane. Lõpuks olime Eiffeli juures. Üles saada polnud lootustki, grupibroneeringutega mindi ühest sambast, teistest sammastest läksid siis nö. ilma bronnita uudistajad. Piletisabad olid hullumeelsed, ei hakanud isegi seisma. Ilmselt oleks oma paar tundi julgelt järtsus seisnud enne kui löögile oleks saanud. Aga samas oleks tegelikul tornist öine Pariisi vaade vägev…. Lonkisime vaikselt tagasi bussile. Vahepeal nägime Seinel ikka päris kummalise kujuga laevukesi turiste vedamas. Otsustasime, et järgmisel päeval tuleme juba hommikul linna laiama ja teeme ise kah tiiru laevaga Seinel. Tagasi jõudes käisime veel hotelli lähedal väikses poes, oli selline meie Säästumarketi laadne pood aga 24H lahti. Võtsime väiksed snäkid ja kobisime hotelli. Hotellis tuli adminniga korra jutuks Eiffeli külastus, et hull järts jne. Adminn ütles, et regage Eiffeli kodukal külastusaeg ja lähete selleks ajaks kohale saate ilma järtsuta üles. Palusime adminnil selle ära teha. Saime kellaaja 13.20.
-
Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.
Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.
Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.
Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀
Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.
Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀
Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.
Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid.
Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie.
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..
-
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
-
Sangaste-Piusa-Mooste
Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.
Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.
Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.
Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.
Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime välja kobida ja kodupoole sõita.
Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud jätkasime sõitu kodupoole, seekord juba ilma vahepeatusteta.
-
Lõunaosariigid
Kuidagi nii on kujunenud, et kui luusida lõunaosariikides siis tuleb ikka Piusa koopaid kah vaadata. Aga mitte seda osa mida rahvale raha eest näidatakse, vaid ikka päris koopaid. Kui õnnestub muidugi. Teie armsad lugejad ärge seda järgi tehke, koobastes turnimine on rangelt oma vastutus ja risk. Vaadake parem minu tehtud pilte koobastest 😀 😀 See on riskivaba.
Kui Piusa uuritud läksime Ööbikuorgu. Siis oli seal veel vana vaatetorn. Turnisime tornis, nautisime vaateid. Pärast käisime uurisime veel kuidas vesioinas elab. See toimetas usinasti oma toimetusi. Selle oinaga kohtumiseks ei pea varitsema ega peale passima ning kohtumise osas on ta samuti paindlik – tähtis on ainult kohale minna.
Vesioinas on hüdraulilise löögi jõul töötav pump, mis ei vaja töötamiseks lisaenergiat. Delikatesstoitu oli kah päris palju liikumas 😀 😀 Ei hakanud korjama seekord. Aga olen korjanud ja valmistanud küll. Päris head on 😉ÖÖbikuorust tiksusime vaikselt Hinni kanjoni poole. Kui kanjonis kiire tiir tehtud tiksusime edasi Kerepäälsele ööbima.
Kerepäälse oli vanasti meie trippide lemmikmajutuse koht. Kahju, et see turismitalu enam ei toimi. Mõnus privaatne kohake hea saunaga.
Järgmisel päeval peale äratust ja külluslikku hommikusööki suundusime Härma müüri poole. Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini. 150 meetri pikkust lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Tähelepanelik silm võib näha paljandites pesitsevaid putukaid. Siidimesilaste hulka kuuluv kaevab liivakivisse vorstjaid pesakäike, milles üksikkambri seinad on vooderdatud kileja näärmenõrega ja kamber ise on täidetud suiraga. Siinsetes paljandites võivad pesaehitajana tegutseda veel saviherilased. Nende kahe pesaehitaja töövilju naudivad ka mitmed pesades parasiteerivad herilased ja mesilased – näiteks kuldmesilased. Härma Alumine müür ehk Kõlgusniidu müür. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgoru üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha. Turnisime kõik müürid läbi ja tiksusime edasi vaikselt Vastseliina linnuse poole.
Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal tolleaegsele Pihkva vürstiriigi piirile sagedaste piiri- ja kaubandustülide tõttu. Vastseliina piirilinnus oli võimas ja oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Pärast purustamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud. Vastseliinas paar traditisioonilist klõpsu ja edasi Meremäe poole. Meremäel turnisime vaatetornis, nautisime vaadet j tiksusime edasi Kalmetumäe poole.
Kalmetumägi (Kääpamägi) on 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Siin varjasid inimesed end veel II MS päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe ja Jõksi müüri vastas asub Päevapööramise mägi (ka Hobuseselja mägi), mis on teada muistse ohvrikohana. Kui Kalmetumägi kah läbi uuritud suundusime vaikselt Pokumaa poole.
Pokumaal uudistasime natuke ümber maja ja majas sees ka. Matkarajale ei viitsinud enam minna. Jätsime teiseks korraks kah midagi.
-
Jalgrattamatk Naissaarel
Ükspäev tulles vastu töörahva soovidele organiseerisin väikse jalgrattamatka Naissaarel. Paika pandud kuupäeval kogunesid kõik sadamas, pakkisime rattad ja varustuse kaatrile ja tuld saarele. Saarel orgunnisin varustuse transpordi majutuspaika ja ise tiksusime vaikselt ratastega läbi Taani kuninga aia majaka poole. Vahepeal sattusime piraatide küüsi aga kõik lahenes õnnelikult 😀 😀
Lõpuks jõudsime majaka juurde. Vana vene sõjaväeosa garaazi katusel võtsid lambad päikest 😀 Käisime kõigepealt vaatamas vana abinurga mõõtja alust. Samas turnisime ka vanas piirivalve vaatetornis.
Sealt edasi liikusime majaka juurde. Kolja lubas meid majakasse kah. Natuke luusisime veel patareides ja korra käisime ka Kunila mäel. Seal vedeles tee ääres terve kuhi mürske. Lõpuks kobisime tagasi telkimiskohta ja tsillisime õhtuni õues ja saunas.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud liikusime mööda metsateid lõunakaldale kus kunagi miine põletati. Turnisime ka teele jäävatel militaarobjektidel. Vahepeal kui mööda mere äärt liikusime siis seal oli päris mitmeid pisikesi rästikuid teel keras. Eemalt vaatad krt koerasitt 😀 😀 jõuad lähedale või juba kohakuti siis kihutab see “koerasitt” viuh põõsasse 😀 😀
Lõpuks jõudsin näljaste matkalistega Rähnipessa. Tahtsin Petkalt kiirelt sebida miskit söögipoolist. Petka ütles, et peale krõpsude pole eriti midagi aga siis meenus, et proua saab toas kohe supi valmis 😀 Läks taris selle kohe potiga välja. Kurja terve Petkale tehtud potitäis suppi söödi ära 😀 😀 Kui kõhud täis katsetasime dresiinat. Panime rattad peale ja sügasime kondiauru jõul sadama poole 😀 😀
Sadama juurest panime ratastega vaikselt edasi. Kolistasime mööda miiniladusi ja muid militaarobjekte õige mitu tundi. Lõpuks jõudsime tagasi telkimiskohta surmväsinuna. Ring tuli pea 40 kiltsa rattaspido järgi. Tegime väikse sauna ja kotile. Hommikul tiksusime ratastega vaikselt sadamasse ja sealt kaatriga kodupoole.
-
Jaanipäev Naissaarel
Sõbrad kokku ja seekord jaanitulele Naissaarel. Kohale jõudes kolisime kordonisse. Saun küdema ja ise tsillima. Plix niikaua käis kaameraga ümber majade ja pildistas lilli 😀
Luusisime vähe rannas kah, leidsime kinga kujulise kivi 😀 Sai üle kontrollitud ka tuulegeneraator ja radarimast. Turnisime vähe ka vanas piirivalve vaatetornis. Seejärel käisime uurisime kas jaanituld teeme majaka juures või kobime Petka juurde Rähnipessa. Otsustasime siiski majaka juurde jääda, see oli üle õue ja käsitsi pärast kotile minna polnud kaugel 😀 ja saun on ka siinsamas.
Rannas vaated on ikka ülihead….
Päeval sai majaka otsast kontrollitud kas ikka jaanituleks on kõik valmis 😀 Oli küll valmis ja kogunesime vaikselt Kolja juurde teele 😉 Teed tehti ikka traditsiooniliselt samovariga 😀 😀 Lõpuks panime lõkkele kah tule otsa. Maitstud sai kah grillitud lambaliha, kasuka maitset ei olnudki 😀
Pidu läbi ja täiskäik kodu poole
