-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini
Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.
Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.
Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.
Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉
Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.
Tudeerisime põgusalt Vastseliina ordulinnuses, käisime Hinni kanjonis ja Piusa koobastes. Ja oligi õhtu käes… mina tagasi Valma seiklusparki ja pesakond koju. Valmas oli just õhtusöögi ja sauna aeg. Tiksusin vähe saunas ja kobisin kotile. Hommikul oli vaja seltskond Tallinnasse tagasi transportida.
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
-
Lääne – Eesti trip
Alalõpmata saab käidud ida pool, seekord oli plaan külastada lääne poolset eestit. Pesakond peale ja kütsime kõigepealt Padisele. Kloostri varemed on päris põnevad uudistamiseks ja siin on vändatud nii mõnegi kultusfilmi episoode. Klooster ehitati 1250 aasta paiku. 1622 aastal sai Rootsi kunnilt kingitusena kloostri endale Riia bürgermeister Thomas von Ramm kes üle 100 aasta kasutas kloostrit eluruumidena. Pärast põlengut 1766. a ei olnud need enam elamiseks sobilikud ja omanikud rajasid kloostrist ida poole Padise mõisa uue peahoone. Von Rammide aadlisuguvõsa valduses oli Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Täna on mõis taas Rammide perekonna omanduses. Klooster ise on valla omanduses. Kloostri saalis on väga hea akustika ja seal tehakse aegajalt põnevaid üritusi.
Padiselt edasi kimasime Spithami, seal sai turnida vaatetorni ja nautida vaadet ümbrusele. Sealt edasi viis tee meid Rooslepa kabeli juurde. Kabel rajati algselt 17 sajandil puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Pärast II MS kabel lagunes, kuid nüüdseks on täielikult taastatud ja taaspühitseti lõikuskuul 2007. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti.
Kabelis sees sissekäigu juures olev kivi ootas kümme aastat, et naasta oma esialgsesse kohta. Erilisuse annab kivile praeguse Rootsi kuninga vanaisa autogramm aastast 1932. Luusisime vähe ringi ka surnuaial ja kimasime edasi.Järgmine sihtkoht oli Noarootsi, kimasime kohe sadamasse ja nautisime vaadet Haapsalule. Edasi luusisime vähe tuletõrje voolikukuuris. Edasi tudeerisime Noarootsi kirikut ja surnuaeda. Kirik oli olemas arvatavasti juba 13.–14. sajandil, kuid esimesi kirikuõpetajaid ja kiriklikku tegevust Noarootsis on kirjasõnas mainitud 16. sajandil, mil Noarootsi kihelkonna keskusena on nimetatud Noarootsi Püha Katariina kirikut. Kirik sai kõvasti kannatada Liivi sõjas ning taastati 17. sajandil ja sellest ajast pärineb ka kirikutorn. 18. sajandil ehitati erandliku lisandina tornijalami juurde matusekabel. Kiriku lähedal on ka pastoraadi hoone, seal on turismiinfo punkt ja väikestviisi muuseum, kusjuures päris asjalik. Väidetavalt olla kirikuaruande järgi see 1635 aastal ehitatud hoone on üks vanemaid säilinud puitehitisi Läänemaal.
Noarootsist kimasime Haapsallu. Turnisime vähe linnuses ja luusisime promenaadil. Vaatasime üle ka kohaliku karu, täitsa alles oli teine. Uurisime ka vist Eesti ainukest tänavat mis otsaga meres lõpeb, jäätee olemasolul saab sealt otse Noarootsi. Kuna kell oli juba sada saamas siis võtsime suuna kodupoole.
Koduteel põikasime korra veel sisse Ellamaa elektrijaama juurde. Seisis teine selline mahajäetud ja trööstitu. Tänapäeval seal muidugi lõpuks midagi asjalikku tehtud. MOMU täitsa toimib. Soovitan vaatamas käia, ilus hoone on 😉
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀
Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
