-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
ÖÖloomaaed
Omalajal kui hakati korraldama seda ööloomaaeda õnnestus kah saada piletid sellele üritusele. Asi iseenesest lahe, satud loomaaeda siis kui see pannakse kinni tavakülastajatele. Giidi saatel näed ja kuuled neid asju millest muidu väga pole aimugi.
Sisse lastakse ainult mõned grupid ja ekskursiooni viivad läbi loomaaia oma töötajad. Põhimõtteliselt iga puuri juures räägitakse midagi põnevat loomadest.
Ja lõpuks saad mõnda looma näppida kah 😉 Üldiselt väga lahe üritus ja igaljuhul võimalusel soovitan külastada. Eriti äge on veel siis kui Turovski satub giidiks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Filmivõtted…..
Filmindusega esimene kokkupuude oli 90-ndate keskel. Istusin jaoskonnas valves kui korrapidaja kamandas, et mis sügad siin kotte, Õnne 13 on politseinikku vaja. Hüppa kohe pulti ja kihuta kohale 😀 krt aadressi enam ei mäleta aga miski eramaja oli. Kohapeal seletati siis mulle, et kle siuke värk, et meil relva vaja rekvisiidina 😀 Mina muidugi, et johhaidi kuda ma teile oma tuki annan. Režisöör siis seletab, et vaja ainult mõned sekundid filmida kuidas Kaljo Kiisk sahtlist relva võtab ja näitab kellelegi. Nuuh eks ma siis korjasin moona välja ja käisin ise panin tuki sahtlisse. Saadeti mind siis filmimise ajaks kõrvaltuppa, öeldi laud kaetud mine söö mida tahad 😀 No kui head paremat pakutakse kuda sa siis ikka söömata jätad. Sõin seal kõhu head paremat täis. Natsi aja pärast tuli miski vennike küsis mu kontaktandmeid ja ütles sai filmitud võin tuki ära korjata. Korjasin siis oma kolu kokku ja jaoskonda tagasi. Sellega oli asi unustatud. Miski paari kuu pärast rahakaart minu nimele postkastis. Krt mõtlesin, et kes küll mulle pappi saadab. Kobisin rahakaardiga sidesse uurima mis värk, seal laoti korralik hunnik pappi peole ja öeldi, et filmitegijad saatsid mulle. Ma isegi ei lootnud, et tuki näitamise eest saab pappi aga näe krt sai ja mitte vähe 😀 Vahepeal oli mingi mõõn ja ega ma ise väga viitsinud kuhugi trügida ka. Siis tuli tööl ühel minu abikal mingi filmiprojekt. Sai käidud kuu aega mikrid küljes ja kaameramehed kaasas. Pikastpikast mustast materjalist kribati kokku pool tundi filmi, kahju, et filmist jäeti välja eredamad hetked 😀 😀 Nagu nt see kui patrullis olles leidsime keset külateed magava naisterahva kes ei võtnud jalgu alla mitte sugugi. Polnud kuskile mujale panna kui Niva pagassi. Panime veel igaks juhuks kile alla. Algas Sauele sõit kaameramees autos. Mina pidin veel paarist kohast läbi käima ja siis ka Sauele minema…. Olin juba Sauel ja ootasin oma abikat “kliendiga” järsku tuli kõne rämeda vandumisega mis trükimusta ei kannata 😀 😀 Tuli välja, et see tädi kes oli nii täis, et jalgu alla ei võtnud oli sõidu ajal ennast püsti ajanud, püksid maha rebinud ja “kangi heitnud” 😀 😀 😀 peale seda magama tagasi keeranud “kang” nina all 😀 Mõtlesin miski nali… Aga kurja oligi nii… 😀 Filmi “ilusat” varianti saab vaadata siit. Siis tuli jälle vähe vaheaega filminduses. Aga nii nagu need asjad ikka juhtuvad tiksusin patrullis kui korrapidaja kamandas, et sa kõige lähemal mine Rahulasse seal patrulli vaja. Noh vedasime siis paarilisega ennast sinna ja ennäe imet Kättemaksukontor omas hiilguses kohal. Tegime väikse patrullistseeni ära ja jäime korra veel juttu ajama. Kohe lendas catering peale ja meid aeti ka sööma. Sõime kõhud täis ja kobisime liinile tagasi 😉
Ühel heal päeval helistas sõber, et kle vikus hakatakse reklaami filmima kas ma tahaks osaleda. Noh kuna midagi väga targemat ka teha ei olnud olin nõus. Filmimiseni oli aega miski nädalake ja meile öeldi, et ärge habet ajage. Eks me siis käisime siin võssa kasvanutena ringi, lõpuks kui õige aeg oli käes öeldi, et filmimine hakkab hommikul kell 5 aga me peaks grimmi jaoks kell 3 kohal olema. Me mõtlesime, et kodust öösel vikusse sõitma hakata on surm ja magama minna pole väga mõtetki. Läksime juba õhtul vikusse ja ööbiseme seal 😀 😀 Ja krt siis kui grimmiks läks arvas grimeerija, et meil ikka jumala sitad habemed minge ajage ära 😀 f…aga millega ajada… lõpuks saime mingi suht nüri žileti, üritasime kuidagi kahekesi sellega hakkama saada 😀 😀 Ega erilist vahet ei olnud kas selle nüri žiletiga kraapida või käiaga ajada 😀 😀 Lõpuks saime ikka lõua puhtaks ja vutvut grimeerijate juurde tagasi. Seal pandi meile uus habe 😀 😀 Lõpuks sai grimm valmis, kostüümid selga ja kobisime Aruvalla viadukti juurde põllule
Põllul oli kaamera ja muu staff juba üleval. Meie ülesandeks oli täisvarustuses üle põllu joosta imiteerimaks linnuse vallutamist. Noh ja eks me seal saime joosta ikka kordades 😀 😀 enne kui sobilik duubel valmis sai.
Lõpuks kui filmitud kobisime kõik vikusse tagasi ja tegime paar grupipilti. Isegi konnad tulid välja vaatama kust selline hulk viikingeid järsku ilmus täisrelvis. aga ega nad ei lasknud end häirida meie lärmist ja ajasid vaikselt edasi oma kevadisi konnaasju 😉
Mõni aasta tagasi sai osaletud hingelises filmiprojektis “The Beat of The Heart”. Osa filmist tehti viikingitekülas, päris huvitav projekt oli ja filmi ennast näeb siin.
Sel aastal sai osaletud ka teises eesti kultussarjas 😉 “Pilvede all” 5 sekundit kuulsust näeb siit 😀 😀 Ega sellega siis veel asi lõppenud. Mõned päevad peale filmimist kirjutati ja pakuti, et ma võiks osaleda ka Kekkilä reklaamis. Loomulikult olin nõus. Sebisin veel Ziilu ka osalema, et saaks vähe filmikogemust 😉 Nii, et osavamad tunnevad mind ära Kekkilä reklaamis 😉 Ziilu on lihtsamini leitav kui mina 😉 See oli terve päev võtteid Tallinnas, päris äge oli kui ainult nii külm poleks olnud. Jälle kogemuse võrra rikkam 😉 Osaleks teinekordki mõnes filmis kui pakkumisi tuleb 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lennusõu Tallinnas
Väike meenutus miljon aastat tagasi Tallinnas toimunud lennusõust. Tavaliselt toimub see igaaastaselt lennundusmuuseumis aga seekord miskipärast päälinnas. Turnisime linnahalli katusele, rahvast oli nagu putru aga õnneks mitte hullu trügimist. Sealt oli hea vaade ümbrusele.
Hea oli vaadata kui osavalt piloodid oma lennuvahendeid valdasid. Ükskord tahaks muidugi ära näha ka selle venelaste lennusõu mis MIG-idega tehakse. Mõned tuttavad kes seda näinud on kirjeldavad ülivõrdes.
Kui asi läbi luusisime vähe patarei vangla taga ja hoovis kah kuni lennusadamani välja. Natuke trööstitu nägi välja mahajäetuna. Omalajal sai tööalaselt seal ikka käidud sageli. Iseenesest algselt oli see kompleks ehitatud 19 sajandil merekindlusena aga ega ta pikalt seda olla ei saanud juba 1919 loodi sinna vangla mis vahelduva eduga toimis aastani 2005. Hetkel on sinna muidugi loodud mingi muuseumi laadne toode aga suht trööstitu on ikka. Kahju, et riik ei taha toetada sinna korraliku muuseumi loomist, vaid näeb selles äriobjekti 🙁
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Türki minek
Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.
Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.
Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀
Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Stockholmi muuseumide tuur
Ükspäev sai tehtud kiire trip Stockholmi. Hüppasime Tallinnas laeva ja panime minekut. Laeval tuleb ikka kõigepealt paar pilti Tallinna panoraamist teha 😉 Üle majade oli T1 vaateratas täitsa jälgitav, ehk saab ükspäev sellega ka tiir tehtud. Luusisime vähe laeval ringi ja otsisime Victoria uuenduskuuri jälgi. Midagi erilist nüüd küll silma ei hakanud, kuigi natuke puhtam ja kuivem tunne oli. Kultuuriprogrammi vaatama minna ei viitsinud, selle asemel läksime hoopis sauna. Saun oli täitsa mõnus ja mullivann ka. Hea rahulik oli seal tiksuda, rahvast peaaegu ei olnud. Peale sauna kobisin kotile.
Hommikul peale sööki läksime käsitsi linna laiama. Kuna ilm oli vähe tuuline otsustasime teha tubase tripi ja ette võtta mõne muuseumi. Kõigepealt kargasime sisse ajaloomuuseumi. Muuseum oli tasuta sissepääsuga aga krt sattusin valel ajal 🙁 See osa mida näha tahtsin oli kinni. Tuleb suvel uuesti minna vaatama kullatuba, kus on 52 kilogrammi kullast ja üle 200 kilogrammi hõbedast esemeid. Ja mis veel kõigeparem uudis, et järgmisel aastal avatakse seal uus vikunäitus.
Muuseumis sai vähe jäädvustatud valuvorme, ehteid jne, iial ei tea millal tuleb tuju midagi järgi teha 😉 Kuigi nii suure muuseumi kohta oli näitusel ehteid häbiväärselt vähe. Kolm suurt saali oli täis mingit kirikustaffi mis täiesti igav ja emotsioonitu.
Ainuke vägev ekspositsioon oli 1361 aastal Ojamaal toimunud lahingu ühishaudade arheoloogiline uuring. Sadu ja sadu sõdalasi oli maetud ühishaudadesse koos varustusega. Ilmselgelt on selline uuring arheoloogidele ja konservaatoritele päris kõva väljakutse. Päris hästi on säilinud erinevat tüüpi raudrüüd, rõngassärgid, kindad ja muu varustus. Keegi oli isegi ühe leiupõhise kinda teinud ja vaatamiseks välja pannud. Nii, et taaskehastajad siit piltidelt saate inspiratsiooni omale kindad teha 😉 Matjad olid vist aumehed, ühel vennal oli isegi kukkur papiga kaasas.
Eksponeeritud luustikel oli näha ikka päris jõhkraid raiumise jälgi. Pehmodel ei soovita isegi vaadata mitte. Väidetavalt on seal ühishaudades 1800 mättasse löödud talupoega. Ah jaa isegi sel ajal pandi luid klambritega kokku vist 😀 😀 Miski sääreluu on pronksplekiga paigatud kunagi kellelgi 😀
Edasi oli kolm igavat saali kirikustaffi. Siis natuke filmides kasutatud “ehteid”. Üks hiigelsuur Tuula tutulus oli isegi kasutusel 😀 ja tiibadega kiiver 😀 Ekspositsiooni lõpus oli veel installatsioon sugu tegevatest huntidest 😀 Suvel on natuke põnevam ilmselt, siis on siseõu ka avatud, seal käib viikingiteemaline tegevus. Iseenesest ajaloomuuseum põnev ja suur aga noh 3 saali igavat kirikut on ikka liiast….
Edasi lonkisime Vasa muuseumi poole. Põhjamaade muuseumi ja viinamuuseumi otsustasime seekord ära jätta 😀 Vasa muuseum oli päris kõva teema ja seda soovitan küll külastada. See on ehe näide asjast kuidas hea tahtmise korral saab terve laeva üles tõsta, konserveerida ja panna muuseumi kõigile vaatamiseks. Meil kahjuks ei saa isegi Salme vikulaevadest miskit näitust tehtud.
Vasa on maailma ainus säilinud 17. sajandi laev ja ainulaadne kunstiaare. Üle 95% laevast on algupärane, seda kaunistavad sajad nikerdatud kujud. 69 m pikkune sõjalaev Vasa uppus 1628. aastal oma esimesel reisil Stockholmi kesklinnas ja päästeti 333 aastat hiljem, 1961. aastal. Ligi pool sajandit on laeva aegamisi ja läbimõeldult taastatud ning nüüd on see peaaegu oma endises hiilguses. Kolm masti spetsiaalselt laeva tarbeks ehitatud muuseumi katusel näitavad, kui kõrged olid laeva algsed mastid. Vasa muuseumi 15€ pilet on täiesti asja eest. Üks kummaline asi oli ka… Välguga laeva pildistades jäid pildile terved pikad sirged read punaseid täpikesi. Mis need olid, või miks need välguga tekkisid ei saanud pihta 😀
Vasa muuseumist edasi läksime Viikingite muuseumi. Miski kummaline interaktiivse ja tavalise muuseumi hübriid. Paar vennikest näitasid ka veidi võitlust ja rääkisid varustusest. Üks väike saalike kus vaadata pole midagi. 16€ piletiraha eest seal nüüd küll midagi tarka ei näe. Igaljuhul mina seda muuseumi küll ei soovita, täiesti mõtetu teema. Aga noh kui raha üle on ja midagi pole sellega peale hakata siis võib külastada kah 😀 😀
Peale muuseumide üledoosi tiksusime vaikselt sadama poole tagasi. Pargis kollased ülased juba õitsesid. Miski Narva kirurg oli oma keskuse kah teinud 😀 😀 Sai veel jäädvustatud paar kohalikku linnukest ja olimegi sadamas tagasi. Laevas väike õhtusöök ja kotile 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Merepäevad
Ükspäev sai käidud ajaviiteks luusimas merepäevadel. See oli veel siis kui lennusadamat ja angaare alles renoveeriti 😀 😀 Püsti oli ainult kest ja Lemps seisis kai ääres. Praegu on muidugi Lemps kuival ja soojas lennusadamas kõigile vaatamiseks – imetlemiseks. Iseenesest vesilennukite angaarid on kerkinud osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917 unikaalsetena nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 x 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitusega kogu maailmas. Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis. Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.
Sai luusitud erinevate laevukeste peal ja sees nõrkemiseni. Muid erilisi atraktsioone nagu väga ei olnudki peale laevade. Rahvast ka vähevõitu, sai rahulikult ilma trügimata käia.
Kui lennusadamas sai isu täis luusitud kimasime kaatriga Vanasadamasse. Seal oli ka väljanäitusel mõned laevad, nende hulgas ka jäämurdja Tarmo. Isegi üks välismaine sõjalaev koos helikopteriga oli kai ääres.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
