-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis vol.2
Ei saa läbi ilma Piiterita 😀 veelvähem seiklusteta. Vajalik mootor mida me eelmine kord seiklusrikkalt taga ajasime oli jõudnud Moskvast Piiterisse. Ausalt öelda ei viitsinud sugugi minna, kuna Tallinnas oli casting reedel. Tükk aega praadisin kas lähen Piiterisse või castingule. Mõtlesin, et Andrus saab oma mootori sealt ise ka toodud, eelmine kord sai kõik niimoodi paika sebitud. Vot ja õhtul kell 10 tekkis selline kummaline tunne, et tuleb Piiteri minna. Helistan Andrusele, et korjake mind kodust peale nagu alati. Aga selgus, ta juba linnas ühistranspordiga ja ma peaks ennast ise sebima bussikasse 0.30 bussile. Naine seekord ei saanud meid viia aga vastu pidi küll tulema. Mõtlesin krt hakka veel taksot ka sebima…. ei lähe seekord. Krt mingi kummaline tunne ei andnud rahu. Küsisin sõbrantsilt kas ta täna taksot sõidab… Sõitis… Lubas mind bussikasse visata. Leppisin koha kokku, saatsin isegi kaardi kuhu ta mulle järgi tulema peaks kella 0.00 ajal. Sebisin kiirelt netist edasi-tagasi pileti Piiterisse ja seiklused algasid 😀
Tavaliselt ma lähen välja 5 min enne keskööd siis jõuan vabalt teisele poole raudteed ja aega jääb ülegi. Seekord läksin miskipärast 10 min varem välja ja mitte seda teed kust tavaliselt lähen vaid teist teed mööda 😀 😀 Jõuan natsa jalutada kui helistab sõbrants, et kle ma ei leia õiget kohta üles ja ise sõidab samal ajal nurga tagant välja täiesti sealt kohast kus ta sugugi olema ei peaks 😀 😀 Pole hullu ainult 3 kiltsane lisaring tuli 😀 Viskas mind viuh bussikasse aga kuna bussini oli aega jäime lobisema, polnud teda sada aastat näinud. Lõpuks vaatan, et paras aeg bussile minna ja küsin sõbrantsilt täiesti tühjalt kohalt… kas ta õhtul ka sõidab ja mind bussikast koju viib 😀 😀 Ütles pole probleem. Ega midagi viuh bussi ja taha otsa magama, esiots oli silmini täis aga taga terve pikk rida vaba, sai rahulikult sirutada ja pikali magada 😉 Hommikul Piiteris kobisime metroosse ja juba rongi astumas, et sõita Admiraliteiskisse juba tuttavasse kohvikusse kohvitama…. Mõtlesime ringi, et lähme hoopis käsitsi mööda Ligovskit Moskovski vaksali poole ja teeme aega parajaks. Vaatame miski uue kohviku tee ääres. Keerasimegi otsa ringi ja kobisime metroost välja tagasi 😀 😀 Vaatasime paari kohvikusse sisse aga need ei sobinud, lõpuks leidsime ühe pisikese kohviku värskete saiadega. Tegime väikse kohvi ja saiakese ning tiksusime edasi raudteejaama poole. Plaan oli veel käru ka kuskilt vaadata millega seda mootorit transportida.
Aega oli meil sitaks, mõtlesime, et kolame jaamas ja siis lähme raudteemuuseumi. Vaatasime jaama seinal raudtee skeemi Tallinn isegi 2 n kirjutatud nii nagu peab 😀 😀 muidu nad armastavad Tallinna 1 n kirjutada 😀 Hiina on siia ka jõudnud 😉 rongiajad on tabloodel Vene, Inglise ja Hiina keeles. Peldikud uurisime ka järgi, kõik potid roostevaba teras jne 😀 Ja ega siis saanud ka Sapsani vaatamata jätta. Kui meil siin halavad, et raudtee jube s… ja Partsu porgand üle 120 sõita ei saa muidu läheb lendu… vaja ehitada miski ulmeraudtee Railbalticu näol, et saaks 200 sahistada. Tekib küsimus kuidas venelased veel sitema raudtee peal kui meil… sahistavad Sapsaniga vabalt 250 kiltsa tunnis.
Kolasime vähe ka mööda nänniputkasi, Andrus võttis igaks juhuks paki Pofigini 😀 😀 pärast ilmselt läks tal seda vaja ka 😀 Krt ükskord kui mul oli siili kuju vaja tuustisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskilt ei leidnud…. Piiteris igas nänniputkas saadaval, võta millist tahad 😉 😉
Lõpuks hüppasime metroose ja kimasime Balti jaama. Seal oli plaanis käia raudteemuuseumis. Kuidagi oli ju vaja aeg kelle 13-ni parajaks teha.
Balti jaam on natuke teise süsteemiga kui Moskovski. Moskovskis saad perroonile ilma piletita ka aga siin saad ainult piletiga. Muuseum ise asub siinsamas jaama kõrval vanas depoos ja see loodi vene raudtee 180 aastapäeva puhul. Väidetavalt on see raudteemuuseum suurim venemaal ja üks suurimaid maailmas. Muuseumi kodukas on päris huvitav, seal saab muuseumi läbi käia ka virtuaalsena.
Siin on ilgelt suur siseekspositsioon ja nats on väljas ka. Kõike seda staffi saab uurida kahjuks ainult visuaalselt väljastpoolt sisse saab kiigata ainult mõnda üksikusse vagunisse. Päris äge oli näitusel muidugi auruveduri ristlõige. Üks aurukas oli päris pirakate ratastega ja see astus omalajal edasi 125 kiltsa tunnis…. See lasti välja 1956 aastal ja oli üks viimaseid NL välja lastud reisijateveoks mõeldud auruvedureid.
Kogu ekspositsiooni sai vaatata ka lae aluselt teelt, sealt näeb aknast ka välist ekspositsiooni.
Väline ekspositsioon oli mitte väga suur aga ühtteist siiski oli. Isegi selline kraana oli nagu ma BAM-il nägin 😀 😀 2 meest peal… üks on kraanajuht ja teine kütja, et ikka auru oleks 😀 😀 Venelaste tuumarong oli ka olemas. Muidugi paar asja olid kummalised…. Raudteekahur… see muidugi mitte raudtee jaoks ehitatud vaid ristleja pealt võetud ja raudteele kohandatud. See oli täitsa Vene – Soome ja II MS kasutusel. Kujutan ette kui see 305mm kahur kuskil raudteel litri pani siis raudtee värises Vladivostokini välja 😀 😀 Sarnased kuid natuke tummisemad kahurid olid meil Naissaare ja Aegna Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareides samuti kasutusel. Miskid paar soomustatud vagunit olid ka…. aga soomusrongi kui sellist ei olnud. Ja kitsarööpmelise raudtee kohta ei leidnud ka miskit. Ühesõnaga muuseum on äge aga korralik info eksponaatide kohta puudub ja sisse eksponaatidesse ei saa. Meie Lavasaare muuseumis saab vähemalt sisse ja Bresti raudteemuuseumis sai ka sisse.
Kui muuseumil tiir peal tegime väikse kohvi siinsamas muuseumi kohvikus. Masin oli küll hea aga kohv sitt…. söök iseenesest oli küll söödav. Seinalambid olid ägeda disainiga, peaks ka mõne sellise tegema 😉 Aga praegu pole aega vikulambi projekt on käsil, kui see saab valmis siis vaatame mis edasi
Lõpuks oli aeg Aleksi töö juurde minna ja selle mootoriga sebima hakata. Hüppasime Balti jaamas metroosse, siin on metroodes igalpool metallidetektorid ja mehitatud politseivalve. Nagu nägu või kott ei meeldi võetakse maha kontrolli. F… Andrus muidugi suure habeme ja seljakotiga 😀 😀 krt nagu läbi deteka läks nägin kuidas markeeriti kohe ära ja üks politseinik hakkas tema poole minema… Mõtlesin nonii korras päev…. Vaatan mis saama hakkab… see vaatas mulle korra otsa keeras poolelt sammult otsa ringi ja läks tagasi….. Ei tea mis värk oli… Lõpuks olime Aleksi juures ja läksime uuesti sööma. Seal oli miski selline söögikoht kus maksid 210 rutsi ja võisid süüa palju jaksasid nö rootsi lauas. Kuri karu valvas ukse juures, tahtsin küünised talt kuidagi ära nihverdada aga ei saanud, krt tädi istus kõrval ja valvas 😉 Kõhud täis sebisime selle mootoriga. Pidime sellele kuskile lattu järgi minema aga lasin Aleksil küsida äkki toob ise mingi raha eest bussijaama ära. Vana oli täitsa nõus, leppisime kokku, et toob mootori 15.30 bussijaama juurde. Seega meil jäi tiba vaba aega veel linnas laiata. Lonkisime jala mööda Ligovskit bussijaama. Käisime võtsime poest kodustele nänni, seekord siis tuntud Prisma ketist, väiksesse poodi ei julgenud minna äkki jälle ei saa osta nagu eelmine kord juhtus 😀 ja oligi mootor kohal. Vaatasime üle, kõik vinksvonks, arved ja asjad ka nii nagu vaja. Aga mis arvate kas keegi käru ostis 😀 😀 See junn koos pakendiga 40 kilo… näpus ikka ei tassi. Siis arutame kust kiirelt käru saame… ma räägin, et siinsamas poes seda ei ole, mine sinna nurga taha ehituspoodi seal on sobiv käru müügil. Andrus kauples, et me Aleksiga läheks ise vaataks käru ta niikaua uurib veel seda riistapuud. Tormasime minema ja viuh esimesse poodi sisse kus neid võiks müügil olla, oli kõike muud aga mitte käru. Nagu ma juba ennem ütlesin, et seal poes ei ole nii ka läks 😀 Läksime teise… seal oli ainuke ja täpselt sobiliku 50 kg kandevõimega käru olemas. Ostsime käru ära, see protseduur võttis muidugi aega…. Ühes letis kirjutatakse välja miskile suva paberilipikule sellega lähed kassasse maksad ära ja lähed kolmandasse kohta kes siis sulle selle käru näidisteletist lahti kakub 😀 😀 Lõpuks oli käru käes ja ruttu tagasi. Lõpuks kõik vinksvonks istume bussi ja ma ütlen Andrusele, et las Kati tuleb Narva vastu muidu ei saa koju 😀 😀 Ise kobin selle peale tagumisele pikale istmereale magama…. Jaanilinnas aetakse üles, kobime asjadega passikontrolli…. kõik juba läbi aga keda ei ole on Andrus. Tavaliselt kui miski teema reisijatega on siis bussijuhtidele öeldakse. Küsin siis ühelt mis värk, ütles, et Vene toll pidas kontrolliks kinni. Mõtlen toho till ae midagi ei tea mis ja kus. Tavaliselt on nii, et teiselepoole tagasi lihtinimesi ei lasta isegi parima tahtmise juures. Kui kõik kontrollid läbitus siis istu bussis ja oota ärasõitu. Seisan väljas bussi ukse ees ja mõtlen f… mis nüüd saab. Kätte ma teda sealt ei saa ja rääkida ka ei saa. Tuleb miski kuri tollitädi ja ütleb kõik, sõitke minema üks jääb maha. Bussijuht küsib tollitädilt, et kas temaga paar sõna rääkida saab enne kui ära sõidame. See käratab mitte mingil juhul, keerab ringi vaatab mulle otsa ja küsib kas teie tahate temaga rääkida. Ütlen, et tahan küll jah… koos ju tulime kuhu ma ta niimoodi jätan. Naeratas ja ütles tulge kaasa… viis mu viuh sinna tolli tagasi. Sain rahulikult arutada kas jään ka maha või sõidan ära. Andrus arvas, et ma võin ära sõita, küll ta saab. Ennem kuri olnud tollitädi juhatas mind bussi juurde tagasi ja soovis naeratades head reisi. Ma ei saanud sittagi aru mis toimub.
Lõpuks olime juba Narva poolelt ka läbi ja panime kodupoole. Üritasin vahepeal uurida kuidas Andrusel tollis läheb, meie olime juba Sillamäel kui Andrus alles Eesti poolele sai. Kummaline on see, et tavaliselt kui toll maha võtab ja midagi ei leita siis pannakse järgmise bussi peale mis samas suunas sõidab aga ta lasti jala Eesti poole minema. Ma siis juhendasin, kuidas Narvast edasi saab… mingu rääkigu bussijuhtidega piiripunktis, võtavad peale aga miskipärast kas ta ei osanud õigesti küsida või mis iganes aga bussile ta ei saanud. Miskil ajal helistan uuesti ja uurin kuidas on, pidavat juba külmast kringel olema keegi peale ei võta ja järgi ka ei tule. Ütlen, et ot ma helistan Aleksile ja kohe orgunnime midagi. Saan vaevu kõne lõpetatud kui Aleks helistab ise ja uurib kuidas on. Ma räägin, vot selline teema vennike vaja kohe sooja saada äkki ta räägib Narva sõbraga. Krt temaga oleks saanud ma ise ka rääkida kui number oleks. Mitmetel üritustel koos möllatud aga numbrit ikka ei ole 😀 Aleks orgunnis asja kohe viuh ära ja Andrus viidi ilusti soojas autos hotelli. Mul muidugi läks vaja seda taksot mis sai enne ärasõitu kokku lepitud. Auto ilusti ootas ja viis koju. Andrus sai järgmine päev rongiga Narvast Tallinna 😉 Siin ühel pildil see kurikuulus mootor kah, mille kättesaamiseks juhtusid ikka ulmeseiklused aga nüüd on ta ilusti oma uues kodus 😀 😀 Mootor iseenesest ei ole midagi erilist… elektri- ja käsistarteriga ühe potine diiselmootor mida võib pista ükskõik mille peale. Näiteks motoblokk, genekas jne. Ühesõnaga kasutust leiab seal kus fantaasia lubab 😀 😀
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis.
Nagu ikka kui just midagi tarka teha ei ole siis tuleb Piiterisse minna 😀 Sõber tahtis sinna juba laup minna ja möllis mind kaasa aga kahjuks ei saanud ma ei laupäeval ega pühapäeval minna. Pühapäeval oli vaja natuke õpitoas küünlaid teha. Leppisime siis laupäeval kokku, et ta ostab piletid ära esmaspäevaks 0.30 sinna ja 16.30 tagasi. Pühapäeval õpituba tehes oli juba selline kahtlane tunne, et üks seiklus on tulemas 😀 😀 Leppisin pühapäeval vee ühe Tallinna sõbraga kokku kes just parasjagu oli Peterburis puhkamas, et saame esmaspäeva hommikul kell 8 Admiraliteiski metroojaama kohvikus kokku. Ega Tallinn on ju nii kuramuse kaugel ja suur linn kah, et siin pole võimalik sõpradega kokku saada 😀 😀 Lõpuks oli õhtu käes ja kimasime bussijaama. Seekord sai muidugi soojemalt riidesse pandud igaks juhuks, eelmine kord kui käisime ekspromt oli seal räme külm ja lumi kah. Ja meie seiklused algasid…
Vaatan bussi juures hullult rahvast… küsin sõpsilt mis meie kohad on, vist olid 5 ja 6 mõtlen krt asi kahtlane…. Kui laupäeva õhtul piletid ostis ja nii ette sai siis ei ole võimalik, et selline hulk inimesi ostis piletid peale meid 😀 😀 Vaatasime kiirelt piletid üle mnjaaa, piletid olid 0.30 väljumisele küll aga mitte esmaspäeval vaid pühapäeval 😀 😀 sujuvalt olime ööpäeva hiljaks jäänud 😉 Bussi väljumiseni 5 min ja sõpsi naine pani ka autoga juba kodupoole jehhat. Vaatasime, et tagasisõidu piletid olid ikka õigeks ajaks nüüd oli valik kas minna või mitte. Sitta ka otsustasime ikka minna kui saab, küsisin bussijuhilt kas tal vabu kohti on. Ütles pole probleemi midagi ikka leiame. Muidugi tuli maksta tiba rohkem kui muidu piletid maksid aga mis teha. Sõps tõi ruttu seina seest sulli ja juba me sõitsimegi Piiteri poole.
Piiteris panime käsitsi bussijaamast metroosse, sõpsil nina tatine… vaja salfakaid osta. Hüppasime poodi ja müstika algas… Uuris kõik taskud läbi ja mida ei ole on raha.. Ma veel ise mõtlen mida ta otsib siin pole ju poes eurtsiga midagi teha, kas ruts või kaart. Aga noh eks ise teab. Jäidki ostmata ja marssisime edasi, saime nats maad mindud kui pistis käe tasku ja viuh oli raha eikuskilt olemas 😀 😀 Miks ta poes kadunud oli… täitsa müstika. Ühesõnaga nüüd kimasime juba oma tuttavasse kohvikusse Admiraliteiskil, mu Tallinna sõps oli juba seal. Tegime väiksed kohvid ja venitasime kummi kelle üheksani. Siis tehti see vajalik pood lahti ja üritasime sinna helistada aga ei midagi, keegi ei võtnud vastu. Kuna polnud väga minu teema ka siis ma ei süvenenud asjasse aga pärast selgus, et poisil oli kodutöö tegemata 😉 Kus häda kõige suurem seal on abi nurga taga 😀 Eks ma siis helistasin oma kohalikule sõpsile, et kle siuke värk… vaja üks teema aretada ruttu.
See muidugi hiilis töölt minema, läksime istusime järgmisse kohvikusse ja hakkasime uurima seda värki. Tuli välja, et seda vajalikku vidinat müüdi küll aga ainult ettetellimisega. Tellisime siis ära ja reedeks pidi Moskvast Piiterisse lattu jõudma…. Nii, et reedel uuesti Piiterisse vist. Kui diil tehtud saatsime minu Piiteri sõpsi tagasi tööle ja ise läksime linna laiama. Nüüd oli aega laialt käes. Mõtlesime ajaviiteks lähme kesklinna poole käsitsi mööda Nevskit.
Huvitav, et siin veel ei olnud seda jõuluhullust nagu meil. Ainuke koht kus oli plastmassist näärivana ja kuusk oli Gostinõi Dvor ees. Singeri maja juures tahtis sõps minna Kaasani kirikusse ja paar pilti teha aga ma ei viitsinud minna. Ütlesin, et olen siin raamatupoes ja ootan aga ärgu ta tagasitulles siit miskit suveniiri ostku, see on Piiteri kõige kirvem koht 😀 Või tal see siis meeles oli… Kui edasi läksime siis oli kuulda nurinat, et olevat ostnud maailma kallima suveniiri 😀 😀
Paar nädalat tagasi seal luusides nägime Morskajal vahakujude muuseumi aga siis ei olnud aega seda külastada, nüüd oli sobilik aeg seal luusida.
Tegelikult oli päris lahe muuseum, pisikesele pinnale oli kokku aetud hulgaliselt kõikvõimalikke tegelasi aga eks pildid räägivad enda eest ja kellel tekkis huvi saab ise sealt läbi astuda 😉 Igatahes tasub käia ja soovijatest tehakse kohapeal pilti ka 😉
Muidugi oli seal kohe eraldi tuba 18+ ilmakodanikele 😀 😀 See oli päris omapärane 😉 polegi varem sellist kuskil näinud aga noh eks see Venemaa ole üks imede maa 😀
Kui muusem tudeeritud oli meil ikka veel aega laialt käes. Arutasime mitut plaani kuidas seda lühendada, lõpuks jäi sõelale, et kimame metrooga bussijaama juurde ära. Seal oli meil veel 1,5 tundi vaba aega, lonkisime niisama mööda Liteinõid seekord otsustasime, et Prismasse shoppama ei lähe 😉 Kolistasime mööda mõnda ehituspoodi jne. Hüppasime sisse ühte kohvikusse lõunatama. Kahepeale läks meil kokku 600 kohalikku ja kõhu sai täis küll. Lõpuks kui söödud tiksusime vaikselt bussijaama poole, täpselt mingi pool tunnikest oli aega, et poes käia ja bussile 😀 😀 Noooh asi oligi juba natuke igavaks läinud, midagi polnud ammu juhtunud 😀 😀 Astume siis poodi sisse ja sõps avastab, et prillid kadunud 😀 Mõtlesin nonii hakkab looma 😉 Ütlesin, et ilmselt jäid need kohvikusse laua peale. Õnneks kohvik siinsamas ca 150 meetrit. Sõps muidugi kannad kuklasse ja padavai kohviku poole minema. Mina valisin rahulikult omale nänni koju kaasa juba kassastki läbi ja keda ei ole on sõps. Mõtlesin mida hekki bussini miski 15 mintsa, tuugaks läheb see värk. Lõpuks hüppab sisse õhetab, ähib – puhib, pühib stangelt higi… Küsin mis värk. Ütles, et kihutas sellise hooga prillidele järgi, et tulistas kohvikust sujuvalt mööda 😀 Ennem ei saanud pidama kui fooriga ristmikul 😀 😀 johhaidii see on tubli kilts kohvikust edasi. Nojh aga vähemalt prillid käes. Haaras ruttu korvi rebis selle träna täis ja kassasse, seal muidugi miski kodanik venitas kummi oma müntide lugemisega. Kobis teise kassasse ruttu ringi, viskas kauba lindile ja…. 😀 😀 Ma juba mõtlesin no ei ole võimalik aga no krt oli küll 😀 Saad sa aru kaardimakse terminal lihtsalt ei tööta… mina äsja ostsin samast kassast töötas ja tal ei tööta 😀 😀 ja ei saanudki osta midagi koju kaasa peale Singeri majast ostetud ulmekalli suveniiri. Lõpuks olime bussis ja kodusõit algas. Mõtlesin, et ehk on selleks korraks seiklused läbi aga vara hõiskasin 😀 😀 Vene piirilt saime viuh läbi ja Eesti poolelt ka juba peaaegu kui tuli “kamakutsa” ja hakkas meie bussis olnud miski tipsi peale haukuma. See korjati muidugi ära ja algas meie tunnike tühja passimist bussis. Lõpuks lasti tibi ikka minema ja saime tuld tõmmata. Järgmine kiire peatus oli Narva Olerexis, haarasin kohvi ja mõtlesin… nüüd on küll seiklus läbi. Aga nagu Viimses reliikvias Siim küünlavankris kostis pühale õele, et vara veel 😀 😀 Nii oli ka siin. Tallinna bussijaama parklas tuli kõigepealt sõpsi auto allakukkunud küljeklaas ette tagasi saada ja nagu kõike seda oleks veel vähe hakkas mootor kah kärssama 😀 😀
Vähem kui ööpäevaga seikluseid nagu putru, mõnel ei juhtu kogu elu jooksul niipalju kui meil päevas ära tuli 😀 😀 Aga mis teha… no ei olnud sõbra päev 😉 Ega meie seiklused ei jäänud alla omaaegsele filmile itaallaste seiklustest Venemaal 😀 😀
Ma nüüd kohe ei teagi kas ma reedel tahan uuesti Piiterisse minna 😉
-
Pilliroojahu katsetused vol.7
Järjekordne katsetus unustatud toiduainega, mida muud ongi isadepäeval teha 😀 😀 Küpsiseid on saanud juba katsetada ja need olid puusalt tulistades suht nii ja naa. Kindlat retsepti ei kasutanud, panime komponente tunde järgi. Igatahes järgi ei jäänud ühtki 😉 sõime ise katse käigus ja viisin töö juurde kah. Seekord võtsime prooviks toidutare lehelt ühe kõrvitsa-õuna täidisega purukoogi retsepti ja asendasime nisujahu kogusest poole pilliroojahuga. Purukook pole muidugi just see teema mis mind inspireeriks aga see oli esimene ettejuhtuv retsept nähes kõrvitsa ja õunakuhja aknal 😀 😀 Täidist ei viitsinud kaaluda ja panime silma järgi. Mõtlesin, et õun koos kõrvitsaga teeb asja üsna vedelaks aga ei miskit 😀 😀 Tegelikult oleks ilmselt pidanud täidist kahekordistama. Kook oli muidu täitsa söödav aga veidi kuiv. Jäätis päästis olukorra ja stabiliseeris selle kuivuse ära. Aga kui nüüd algset retsepti lugeda siis juba seal oli kirjas, et kook sobilik söömiseks kastmega 😉 😉 Kokkuvõtvalt hakkab vaikselt midagi looma. Üks asi jälle selge… täidist peab ohtralt panema siis jääb mahlasem. Varsti uuele katsele. Krt telefoniga pildistamine on ikka paras… eriti kui pole moega kaasas käiv ja ei oma nühitavat telefoni 😀 😀
-
Viuh Piiterisse
Nonii, ega ei saa siis sõpradest viletsam olla kes ühest kohast tulevad ja kohe teise põrutavad 😀 😀 Sõps helistas, et kle siuke teema vaja Pihkvasse minna tal miskit rauast “terviseketast” vaja…. meil siin pidavat müüdama ainult plastmassist. Nujh vaja siis vaja… ja ega mul midagi targemat teha ka polnud. Mõtlesin paras seal lõunat süüa ja tagasi kimada 😀 Veidi arutasime ja kaalusime värki, krt Pihkvasse Tallinnast ühistranspordiga suht nigel minna. Ma räägin sõpsile, et kle tõmbame parem Piiterisse, transport sinna liigub sama tihedalt kui Kopli tramm 😉 Mõeldud tehtud, kohe nett lahti ja pileteid sebima… Mõtlesin veel kas võtan 0.10 või 0.30 bussile piletid. Sabakont ütles, et võta 0.30 see paneb ühe jutiga kohale ilma peatusteta. Võtsin 2 edasi-tagasi piletit ära, pilet vaata, et sama odav kui Tallinnast Tartu. Kui piletid sebitud leppisin sõpsiga kokku, et haarab mind kodust peale ja lähme koos Tallinna bussijaama. Krt ma juba ammu täheldanud, et see on üks eriti värdjalik koht… Öösel kella üheni on lahti aga juba alates kella kaheksast õhtul on see välja surnud, kõik kohvikud-putkad kinni, rahvas tiksub tuimalt bussi oodates. Mitte ühtegi asja ei ole võimalik osta… Hea, et veel peldik pole kell 8 kinni 😀 😀 Vähemalt miski kohviautomaatki võiks olla aga kus sa sellega…
Hea, et sellele 0.10 bussile pileteid ei võtnud… see silmini rahvast täis. Lõpuks tuli meie buss kah, näitasin bussijuhile moblas piletit ja kobisime peale. Saad sa aru kogu buss oli meie päralt, rohkem reisijaid ei olnudki… bussijuht ütles, et valige meelepärased kohad ja kobige kotile. Ega seda saanud kasutamata jätta 😉 viuh sirakile terve istmerea peale. Äratus oli siis kui me juba olime piiripunkti väravast sees, tavaliselt aetakse juba kuskil Narva keskel üles. Eesti poolel läks välgu kiirusel, ainult 2 passi ju kontrollida… ja juba kimasime Vene poole piiripunkti…. Krt seal hull järts bussidest Luxekspress ja see 0.10 väljunud bussid meie ees. Me juba mõtlesime nonii tunnike hooleta niisama tiksumist. Aga bussijuht hea säga ütles, et lipsame mööda… lähme sõiduautode reast. Mõeldud tehtud, käis näitas oma passi ära ja me kah, toll vaatas bussi üle ja tuld…. ei läinud vist kümmet mintsagi 😀 😀 Jaanilinna Neste tanklas oli veel miski 5 mintsane peatus, seni kuni tankimine käis. Hüppasime korra sisse, et kempsus käia ja väike unekohv võtta…. Saad sa aru mida kemps seal oli… veevabad pissuaarid, pildid, peeglid ja mis eriti teema…. täiesti puhas ja korras… Krt meil pole kuskil bensukas sellist ägedat ja nii puhast kempsu näinud. Kohviautomaadid olid ka päris edevad… pole ammu nii kobedas bensukas käinud. Kohv joodud viuh bussi kotile tagasi.
Äratus oli Piiteri bussijaamas, kurja see on nagu kindlus… mitmemeetrine aed ees politsei valvab jne jne. Viimati kui käisin siis sai välja saabuvalt bussilt läbi terminali aga nüüd lausa eraldi väljapääs ja terminali ei saa. Kui terminali tahad minna siis lähed väljast uuesti sisse täislaks kontrolliga, kotid röntgenisse jne. Meil polnud sisse asja, lonkisime metroosse ja tiksusime kesklinna. Kurja siin oli päris külm Admiraliteiski metroojaama juures kobisime kohe kohvikusse sooja saama. Seal nurga taga oli päris hubane pisike kohvik, sooja toitu seal ei saanud aga kohvi kõrvale sai saiakest või kooki. Kohv oli 100 rutsi ja täiesti ok värk. Türgis oli kohv ikka täis pask selle kõrval mis siin sai. Tiksusime tubli tunni kohvikus, kuskil pidime aja parajaks tegema, enne kui poed lahti tehakse ja saab seda “terviseketast” otsima hakata 😀
Kui kohv joodud lonkisime vaikselt mööda Nevskit Gostinõi dvori poole. Kaasani katedraali juures tegime väikse peatuse ja piilusime sisse kah, väidetavalt sellisel kujul ehitati ta pühendusega 1812 aasta sõdade kangelastele. Samas piilusime ka Singeri maja (tänapäeval tuntakse seda muidugi rohkem “Dom knigi” nime all) mille katusel oleva kupli olevat teinud Adamson aga eks Nevskil ole temast jälgi õige mitmetel majadel 😉 Huvitav, et lund kuskil ei näinud aga üks auto seisis siin täitsa lumine… kust ta küll tuli…
Lõpuks jõudsime Gostinõi dvori juurde aga krt ikka oli meil aega veel pool tunnikest enne kui avatakse… Mõtlesime, et äkitse siin on esimene variant spordipoest kust saab selle otsitud vidina. Tegime vähe aega parajaks väise tiiruga kõrvaltänavates. Seal nägi nii sügiseseid kompositsioone kui ka elektrikust sõbrale silmailu juhtmete näol 😀 😀
Vahepeal sigines tänavatele miljon politseinikku…. Miski vippide saatmine käis. Lõpuks tehti Gostinõi dvor lahti aga selgus, et seal polegi sporditarvete poodi… Üks abivalmis müüa vaatas meile netist kus võiks olla sellist staffi. Ütles, et Moskovski prospektil on selline pood nagu “Sportmaster” äkitse seal on. Kuna sinna sai ka metrooga otsustasime käsitsi minna.. aega meil ju sitaks. Panime vaikselt mööda Sadovajat ajama… see tänav pisikesi poode täis ja isegi üks spordipood oli. Hüppasime kohe sisse aga sealt saadeti kohe viisakalt välja tagasi jutuga, et oodake vähe pood alles kinni. Lonkisime siis üle tee sööklasse aega parajaks tegema. Sellised sööklad kipuvad seal enamjaolt usbekkide omad olema… ega ei eksinud oli seegi nende oma 😀 😀 Võtsin spagetid… need tundusid kuidagi aktuaalsed olema hetkel. Spagetid olid seente ja kanaga… üllaülla kusjuures täiesti söödav oli. Peale sööki kobisime sinna poodi tagasi, ennäe imet saimegi sealt ühe selle vajaliku ketta, rohkem polnud. Egas miskit lonkisime edasi, teel oli mingi päris huvitav muuseum 😉 seekord sisse ei astunud aga jätsin järgmise tripi jaoks meelde. Lõpuks jõudsime sinna spordipoodi kah mida meile pakuti aga kahjuks seal ei olnud neid müügil. Lonkisime vaikselt Sennaja metroojaama poole vahepeal sai muidugi surfatud netis kus veel sporditarvete poodi on. Kuskil teises servas leidsime kah aga sinna küll käsitsi minna ei viitsinud. Sennaja metroojaama juures märkasime, et seal kah miskine kaubakeskus.. Põikame sisse äkitse on spordipood kah…. Täitsa oli aga väga spetsiifiline. Aga avastasin, et siin oli väga ok hobipood… väga suur ja hea valik kõikvõimalikku staffi. Leidsin sealt ühed tangid mida ma meil siin osta pole raatsinud kuna räme kirved on. Seal poes olid need jämedalt 14€ meie 35€ asemel. Ei tea muidugi kas ma ikka ostsin need ära 😀 😀 Muidugi kassas ootas mind päris huvitav üllatus mida ma pole veel Venemaal kohanud… Küsiti kas mul on poe kliendikaart…. ütlesin, et pole… müüja küsib uuesti, et aga äkki mul on üliõpilase tunnistus või pensionitunnistus.. Ma ütlesin, et pensionitunnistus küll on aga mitte kohalik. Müüja ütleb anna siia…. no andsin siis ja ülla ülla pea 300 rutsi tuli soodukat kohe viuh. Muidugi mis veel on siin äge, et kui Eestit kiidetaks IT poolest siis meil ma ei ole kuskil kohanud, et poetšekil oleks QR kood. Aga siin on igal tšekil 😀 😀
Sennajast panime metrooga edasi Ploshad Vosstanija jaama ja sealt edasi käsitsi spordipoodi otsima, algul panime mööda ühele poole siis teiselepoole 😀 😀 ei oodanud, et see miski pisike keldripood on aga samas saime siit vajalikud vidinad kätte. Kui vidinad käes lonkisime metroo poole tagasi. Siinsamas jäi silma üks elektroonikapood… Astusime korra sisse… no meie oomipood on selle kõrval ikka väga porno. Sitaks hea valik oli poes kõikvõimalikku staffi ja hinnad ka väga head. Jätsin meelde kuhu järgmine kord suurema kotiga lähen 😉 Enne metroojaama põikasime korra sisse ka Nevski keskusesse, et Stokmanni vaadata 😀 😀 Tegelikul oli vaja põiel käia… Kuna paar tundi oli bussini aega siis kimasime uuesti kesklinna tagasi.
Põikasime korra paleeväljakule aga mööda Bolshaja Morskaja tänavat ja ennäe imet jälle midagi uut. Ei teadnudki, et seal on illusioonimuuseum ja veel üks vahakujude muuseum. Need said ka kirja järgmise tripi projekti 😉 Ermitaaži kah seekord trügima ei hakanud kuna aega nii pikalt pole kui vaja oleks 😉 Ermitaaž on maailma suurimaid kunstimuuseume, mis asub kunagistes keiserlikes paleedes. Omavahel galeriidega ühendatud hoonetes paiknevas muuseumis olla ühtekokku üle kolme miljoni eksponaadi. On öeldud, et kui seisatada iga eksponaadi ees ühe minuti, kuluks kogu muuseumiga tutvumiseks 70 aastat…. Paleeväljakul polnud midagi muutunud… ikka tõllad ja taaskehastajad kohal pildistamiseks või sõitmiseks.
Egas midagi edasi väike tiir vaskratsaniku ja Iisaku katedraali juurde ja oligi aeg bussijaama sõita. Kobisime metroose ja tuld. Enne bussile minekut veel kohustuslik Prisma ja apteegi külastus 😀 😀 Mõned rohud nii omale kui perele, siin need märksa odavamad.
Ostsin nagu ikka terve kuhja kohukesi 😀 mulle meeldib, et nad on pakitud karpidesse siis ei lähe kotis lögaks. Ja suht söödavad on need ka. Peale shopingut oli nats veel aega ja põikasime läbi siinsamas Ligovski prospektil olevast Vietnami sugemetega kohvikust “Dedushka HO” siin olen korra varem ka käinud, täitsa ok söögikoht ja paras enne bussile minekut midagi hamba alla pista kui kebabist ja shavermast on kopp ees… siin on muud ka 😀 Kõhud täis kobisime bussijaama. Seal nagu ikka sisse saad läbi röntgeni ja metallideteka aga sellega asi veel ei piirdu 😀 terminalist edasi bussi juurde saamiseks pead politseile pileti ette näitama ja just sellele bussile mille väljumine on välja kuulutatud. Seekord oli bussis 19 inimest aga sellegipoolest sai laiutada ja magada 😀 Piirist saime ka viuh üle ja Tallinnas olime 40 mintsa varem kui oleks pidanud olema 😉
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga
Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.
Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.
Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.
Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.
Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.
Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.
Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀
Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.
Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.
Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.
-
Türgi trip. Söök-jook
Seekord katsetasime siis nii, et tänavatoitu ei söönud kuna meil oli hotellis kõik hinnas 24/7 😉 Siin väike ülevaade menüüst, ma suht kõigesööja aga…. Suhteliselt üks ja sama toit koguaeg erinevate variatsioonidega juba kolmandal päeval viskas kopa ette 😀 Igatahes kana siin süüa ei kõlvanud, seda oli küll igas variandis aga müstika kuidas nad oskasid selle isegi kastmes nii ära kuivatada, et saepuru on ka selle kõrval mahlasem. Lambaliha või parti oli ka, need polnud kah suuremad asjad neil kuigi nad peaks seal lambaga suht kodus olema. Part samamoodi jube kuiv. Krt ei saa aru kes siin kokk on 😀 😀 Aga vasikaliha ja mingi tundmatu looma maks oli küll hea, see oli ikka praetud ohtra sibulaga ja mitte liiga üle küpsetatud/hautatud 😉 Põhiroaks oli ikka üldjuhul riis, vahel ka makaronid. Hommikul sai lisaks kas praemuna või omletti, seda nad õnneks väga p… keerata ei osanud. Vahel sai ka pitsat, vähki ja muid mereande. Mingi heeringa laadne kala oli ka saadaval aga jube luine ja soolane, väga süüa ei kannatanud. Magustoitudega sama teema, valik üüratu ja näevad edevad välja aga süüa kõlbab mõni üksik. Siin on 2 varianti kas üüratult magus või täiesti maitsetu. Kohviautomaadid on siin ka paljudes kohtades aga kohv alla igasugu arvestust. Ei ole veel nii sitta kohvi saanud kui siin hotellis. Lattest ei hakka rääkimagi see tehakse miskist valgest ollusest mis on piimast väga kaugelt mööda käinud. Isegi kohviku kohv oli täis saast kuigi automaat selle tegemiseks teine. Vahel oli küll selline tunne, et see kohv mis oli juba masinast läbi käinud kuivatati ära ja saadeti teisele ringile 😀 😀 või tehti seda kohvilaadse joogi puru vanadest rannaplätudest 😀 😀 Võtsid pika hambaga paar lonksu ja tormasid tänavale päris kohvi jooma. Ainuke asi millega kunagi mööda ei pannud on arbuus ja viinamarjad, õunad-pirnid on siin kummalise maitsega. Mett sai siin kärjest ise murda, see oli lahe teema muidugi. Mujal pole sellist asja kohanud.
Minumeelest on väga ok latte Qualista Beacil ja Osmanis. Forell oli täitsa ok Canyon Parki restoranis, kuigi oleks võinud veidi mahlasem olla, nats liiga üle küpsenud. Paar mintsa vähem ahjus ja asi oleks super olnud. Siin oli lisatud kalale ainult veidi soola ja kala maitse oli ilusti säilinud, meil kiputakse hirmsasti lisama kõikvõimalikke maitseaineid ja lisandeid kalale, et jumala eest kala maitset ei tunneks. Kui arvestada kultuurilist eripära teatud toitude osas mis peaks siin väga head olema siis ikkagi oskavad nad selle kuidagi sinnasamusesse keerata, ei tea kas on tegemist masstootmise või krt teab millega. Igatahes need 24/7 asjad on suht porno, vähemalt siin hotellis küll. Järgmine kord söön tänaval nagu siis kui Ziilul külas käisin on vähemalt valikut 😉 Ilmselt oli see esimene ja viimane kord minu jaoks kus ma võtan omale kõik hinnas variandi, hea mugav on küll aga paras porno kah. Kokkuvõtvalt võin öelda, et ma teen paremini süüa 😀 😀
