-
Väike puhkus
Ammu oli mõte kobida maale puhkama, sellest linnakärast ja läbusest ilmast oli kopp ees aga ei saanud ega saanud. Nüüd lõpuks see teostus. Kahju, et mul omal sellist head kohta ei ole kus poleks ühtki hingelist, vahel on see jube vajalik…. Maal saab rahus olla, mööda metsa luusida, lõket teha jne. Hea koht kus oma mõtteid mõlgutada, iseendaga rahu sõlmida, arutada kaaslasega maailmaasju ja lihtsalt tsillida. Seekordne minek sattus väga imelisele ajale. Värskelt sadanud lumi oli muutnud looduse ulmeilusaks. Ilus puhas lumi, mõned värsked kitse ja jänese jäljed…. see kõik oli kuidagi väga MINU. Juba teel sinna nägime metsas üsna julget kitsekarja, uurisid meid tükk aega enne kui metsasügavusse kadusid. Ilmselt uurisid kes tuli nende metsarahu rikkuma 😉 Kolasin tükk aega mööda metsa, nautisin vaateid ja looduse hääli. Ühes kohas oli kobras langetanu päris piraka pärna, huvitav mis tal mõttes oli. Jõest nii kaugel pärn maha võtta… isegi kui see oleks langenud “õigele” poole poleks see isegi parima tahtmise juures jõkke kukkunud. Samas oli ära närinud pea terve tüve ulatuses altpoolt koore, äkki ta eesmärk polnudki tammi ehitada vaid hoopis maiustada magusa koorealuse kihiga 😉 Mets on juba kevadlindude laulu täis, see tegi selle luusimise veel põnevamaks. Vaadete järgi peaks nagu loodus magama aga kus sa sellega, elu täitsa keeb 😀 😀
Kui metsas kolamisest sai selleks korraks küllalt tegin natuke lõket kah. Istusin pimedani lõkke ääres ja mõtlesin oma elu üle, nii mõnigi asi selgines ja loksus paika. Kui nüüd veel mõned asjad paika saaks oleks asi super.
Vot selline vahva lõke oli selles ilusas talvises päevas.
Vahepeal kui juba õues olla katsetasin suitsuahju 😉 Sai vist asja küll, nii põhiroa kui magustoidu näol. Igatahes järgi ei jäetud midagi, ju siis sai hea 😉
Järgmisel hommikul peale hommikusööki kolasin veel ja vaatasin mida loodus öö jooksul korda oli saatnud. Kui eile oli selline ilus lumine mets siis öine tuuleke raputas puud lumest lagedaks. Tänane päev näitas veidi päikest pilve vahelt, see tegi metsa ilusaks säravaks. Öö jooksul oli lumele siginenud hulgaliselt metsloomade jälgi. Päris julgelt on teised mööda aeda kolanud, ilmselt on harjunud, et talvel neid seal keegi ei sega.
Allikalt vett tuues nägin kui ägeda mustri oli külmataat loonud kopsikule. No ei saanud seda kohe jäädvustamata jätta 😉 Viisin vee tuppa ära, et kaaslane saaks toimetama hakata oma naiseks olemise asjadega, ise kadusin viuh uuesti õue. Kolasin mööda metsaalust ja nägin, et nii mõnelgi põõsal on juba suured lehed väljas ja isegi näsiniin õitseb. Kokkuvõtvalt väga tsillid hetked olid, sai palju ära tehtud, mõtteid mõlgutatud, maailmaasju arutatud, natuke hingerahu jne. Mulle kulus see ilgelt ära.
-
Kakerdajas ööbimas
Sai just äsja öösel rabas pildistamas käidud ja sealt läks idanema see ööbimise teema. Algul oli plaan, et lähme õhtul ainult ööbima aga käigult mõtlesime, et need kes viitsivad ka väikse matka teha võiks juba hommikul minna. Kui õige päev oli käes siis staff autosse ja Kakerdaja poole punuma. Õnneks on seal talvel suht vähe rahvast, veelvähem ööbimas. Kõigepealt nagu ikka asjale kohane väike matk rabas Kakerdaja järveni ja tagasi. See on muidugi niru, et ümber selle järve ei ole matkarada, kuigi võiks olla…. Aega oli sitaks õhtuni, kuna osa huvilisi pidi alles õhtul meiega liituma. Tegime tiiru ka ümber kalajärvede, mingid vennikesed olid järvele kilesauna teinud 😉 Ohh kuidas oleks tahtnud ka sinna minna… Aga eks ma ükspäev korraldan selle ka ära.
Lõpuks oli õhtu käes, tegime lõkke üles ja valmistasime pesa ette öiseks ekstreemiks. Alusmatid ja magamiskotid paika ja koormakate metsaonnile ette. Lõpuks jõudis ülejäänud seltskond ka kohale. Tegime väiksed söögid lõkkel ja kobisime kotile. Kõik mahtusime ilusti ritta nagu silgud karbis 😀 😀 Hommikul olid igatahes kõik elus ja terved. Peale äratust väike kuum tee ja võiku ning kodupoole punuma. Päris ok tsill oli, peaks kordama.
-
Holmgang Viikingitekülas.
Sain puhtjuhuslikult teada holmgangi toimumisest Viikingitekülas. Vot ei saa aru miks selliseid ägedaid üritusi väga ei reklaamita. Aga eks see FB on reklaamiks paras porno koht ka nagu iseenda s… kogemus näitab. Seal ei tea kunagi mis hetkel sul lihtsalt konto kinni pannakse või koguni kustutatakse. Miskipärast kuulen viimasel ajal sellisest probleemist päris paljude inimeste käest. Tundub, et FB on asunud usinalt takistama inimeste äritegevust aga see selleks. Päris alguseks küll kohale ei jõudnud aga pole hullu. Kohal olid väidetavalt peale meie st. Eesti omade ka külalised Peterburist ja Pihkvast. Võis täitsa olla 😉 Päris lahe oli vaadata vahel ka natuke teistmoodi mõõgavõitlust. Holmgangi reeglid tiba teised.
Kes veel ei tea, siis holmgang on rituaalne viikingite duell mille käigus selgitati omavahel kõikvõimalikke asju. Holmgangile võis vastase kutsuda igaüks olenemata oma staatusest. Üldjuhul viidi holmgang läbi 3 – 7 päeva jooksul alates väljakutse saamisest. Selle käigus selgitati välja nii juriidilisi lahkhelisi, võlgade tagasimaksmist, varalisi kohustusi, auküsimusi. Kui väljakutsutu ei ilmunud kohale loeti nõudmised tõendatuks. Kes kohale ei ilmunud võidi nimetada halvustava nimega «Niðingr» – see tähendas au kaotust ja raskematel juhtudel isegi võidi määrata surma. Holmgangi iseloomu tõttu peeti seda päris karmiks vaidluste või auasjade selgitamise süsteemiks. Mingil ajal läks see süsteem natuke “käest ära” ning kõvemad vennad asusid seda süsteemi pahatahtlikult kasutama nõrgematelt maa, naiste ja muu vara ülevõtmiseks. Uuesti asja kontrolli alla saamiseks kuulutati holmgang lausa väljaspool seadust olevaks. Mingismõttes sarnanes holmgang keskaegsete rüütliduellidega, ainuke vahe oli, et neid võis korraldada ainult eliit. Niisiis sai seda asja nüüd näha vikus, ma muidugi ei tea mille või kelle peale seal vaidlus käis. Huvitav oli muidugi see, et võitlejad viitsisid vehkida üüratu suurte kilpidega….. mis nagu asja point…
Vahepeal prooviti ka linnust vallutada väravate kaudu. Võitjate naised olid muidugi väga mures, et nüüd neid ei vägistatagi vaenlaste poolt 😀 😀 😀 Aga noh ehk elasid üle seekord selle mure 😉
Sõdalaste saalis toimus pirukate tegemise õpituba. See oli päris tore üritus iga soovija sai käed jahuseks teha ja sealsamas kaminas pirukad valmis küpsetada. Ma ise neid tegema ei viitsinud hakata, kes muidu pilti oleks teinud 😉 aga maitsta anti mulle neid küll. Täitsa vinksvonks pirukad olid.
Vahepeal toodi natuke kala ka 😉 millest osatakse vikus imehead toitu valmistada.
-
Õues söömas…
Ükspäev tiksusin niisama kodus ja mõtlesin mida teha. Lajatas pähe plaan, et võiks minna metsa kartulit praadima 😀 😀 Mõeldud tehtud, helistasin kiirelt mõned sõbrad läbi aga nagu ikka…. Sada häda… külm… ei saa… liiga ootamatu… 😀 😀 Ainuke kes viitsis tulla oli… Ziilu, korjasin kartulid ja muu värgi kokku ning panime punuma. Leidsime miski suva RMK lõkkekoha ja läks toimetamiseks. Kartul maitsevõiga fooliumis…. nämmmaaaaa. Kui kõht täis mõtlesime ümbruskonnas kah vähe luusida.
Luusisime vähe Linnamäe elektrijaama juures. Seal oli kopraonu üsna värskelt üritanud puid langetada aga ju keegi segas või läks lõunale 😉 Elektrijaama paisult alla voolav vesi on seal ägedat värvi, nagu karamell 😉 Kui juba siin siis tuleb ju juga ka üle vaadata 😉
Kolistasime vähe joa juures ja luusisime ümbruses kah. Seal ju veel üks elektrijaam millest enamus ei tea ööd ega mütsi 😀 😀 Selle juures isegi väike jäänuk raudteesillast ja nõukaaegne sõjaväeosa. Tegime siin ka väikse tiiru. Krt nõlv oli nii libe, et üles sai ainult aiale toetudes 😀 Kui aeda poleks olnud siis oleks tulnud ulmering käia või siis 4×4 sisse lülitada 😀
-
Sõbrad-kolleegid Toljattist külas
Ükspäev käisid mul külas sõbrad venemaalt, üks isegi lausa kolleeg… eriti raskete asjade uurija 😉 Eks Tallinn sai juba otsast lõpuni läbi kolatud, nüüd vaja miskit muud ka näidata. Egas miskit seltskond autodesse ja vikusse tsillima 😀 Tutvustasime neile natuke vikuküla elukaid ja muud elu-olu. Katsetasime natuke pulga-rõnga mängu jne
Vaatasime veidi linnuses ringi ja majas tegime ka tuuri. Sai ikka näidatud vikude puukaminat kah 😀 😀 Kui tiir peal tegime väikse õhtusöögi kuningate kambris. Jäädi väga rahule ja öeldi, et nüüd on minu kord Toljattisse minna 😀 Eks ma ükspäev käin ära ka, seal ongi mul veel luusimata.
-
Põnevaid matusekombeid.
Siia kogusin kokku veel mõned huvitavad matuserituaalid mis internetist leidsin. Väidetavalt juba Läti Henrik olla maininud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt olla matusesöömingut peetud surnu haual kuid ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. Interneedum teab, et 1428. aastal olla Riias kirikupäeval kaevatud, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid kadunukestele. Ilmselt siin suure tõenäosusega tegemist lõunaeestlastega.
Samas oli ka komme surnut valvamas käia. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu pakkumine.
Põhja-Eestis olla olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna-Eestis on see komme vähetuntud. Väidetavalt vadjalased ja isurid sõid samuti matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks. Venelaste matusetoit KUTJA valmistati meeveest ja hernestest ja ürikutes mainitakse seda juba 12 sajandil. Setude pakuvad kutjat veel tänapäevalgi peietoiduna, kuigi herned on asendatud riisi või rosinatega. Vahel pakutakse ka kutjat kus on nii riis kui rosinad. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse lava peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matustel igaühele eraldi. Enne söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, peielauas on kaetud ka lahkunule koht ja tema taldrikul põleb küünal.
Mida lähemale tänapäevale seda nüüdisaegsemaks on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad toidud. Traditsioonilised soojad talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud kommide ja küpsistega. Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama – vaatama reeglina ei kutsutud, see toimub vabal tahtel.
Surnuvalvamise komme on tänapäeval suht harv nähtus.
Surnule pandi kaasa ka igasugu kraami, Kagu – Eestis pannakse siiani meestele kirstu kaasa viinapudel. Samuti toimis sealkandis veel eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kollektiivne toidukraamiga abistamine, peielised toovad leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe võimalusele. Lisaks sellele on veel tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.
Teel surnuaiale süüakse veel mitu korda suupisteid ja lõpuks kui surnu on mulda sängitatud pakutakse surnuaia väravas suupistet ja alkoholi kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk. Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.
Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele.
Haual söömise komme on levinud meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures elujõulisena säilinud. Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini, on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas.Neid kombeid muidugi tänapäeval enam väga ei järgita ja söömaajad kalmistu väravas toimuvad vaid erandkorras, kui on külm ilm või pikem sõit ees.
KOKKUVÕTTEKS Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal Lõuna – Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad – herned surnuvalvajatele enam väga ei valmistata. Üldjuhul hakkab kaupluste toidukraam tänapäeva peielaualt välja tõrjuma omavalmistatud süldi, salati ja pirukad. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust magusat napsi, näiteks likööri.
Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.
Selle blogi algallikas on www.folklore.ee
-
Viimsis luusimas.
Pole Viimsis sada aastat käinud laiamas. Kui satudki sinna siis on asjatamist ja ringi vahtida pole aega. Põhjakonna trepp juba ammu valmis aga ma pole sinna veel saanud 😀 😀 kuigi see mul üle õue praktiliselt. Seekord oli vähe rohkem aega ja käisime inspekteerisime selle trepi, põhjakonna ja terviseraja ka ära. Päris lahe teine ja mätta otsas elavad lapsed saavad otse alla, kooli, ei pea ulmeringi käima. Kusjuures paar aastat tagasi oli seal üleval põld aga nüüd maju nagu putru.
Selle moodsa kuuse vaatasime ka ära. Muidu ikka Rakvere hiilgas erinevate ägedate “kuuskedega”. Nüüd Rakverel sai vist kopp ette sellest ja Viimsi võttis üle 😉 Oligi paras tripp seal sai fotokat katsetatud. Uus pill on ikka parem küll jah, pimedas puusalt kannatas tulistada küll, läbi restorani akna nii ca 300 meetri pealt seda “kuuske”
Restoranil selline vahva nimi nagu Luu aga miskipärast toit serveeriti puu peal 😉 Kurja toidud olid päris suured, ma ei hakanud tervet praadi sebimagi, võtsin kohe ainult lisandi 😉 Sedagi oli piisavalt. Kusjuures suht ok restoran ja väga viisakas teenindus. Soovitan läbi astuda kui sealkandis kere heledaks läheb.