-
Aegna
Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.
Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉
Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud
Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.
Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte.
Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.
-
Toiduseiklused Pesakonnaga
Pole ammu söögist midagi kribanud, mis tast ikka niiväga kirjutada… söök nagu söök ikka. Aga seekord sai natuke pesakonnaga ringi laiatud ja tuli kohe ära ka miski s… ja seda varasemalt suht ok söögikohas 😀 Kõigepealt väiksed snäkid Pärnus Sweet Rosie pubis. Eelmänguks küüslaauguleivad ja magusroaks kohvi kõrvale Crème brûlée. No ei saa midagi paha öelda, mõlemad väga ok
Järgmisel päeval mõtlesime Viimsis restoranis Luu väikse snäki teha. Varasemalt siin ikka mitmeid kordi söömas käinud ja rahule jäänud aga seekord…. Küüslaauguleivad muidugi mõnusad ja pole midagi paha öelda. Aga Crème brûlée oli ikka alla igasugu arvestust, see oli lihtsalt miski Crème brûlée laadne toode. Mingi maitsetu junn oli visatud keset taldrikut, kokku mäkerdatud rõvedalt magusa siirupiga. Karamellistatud suhkrust polnud haisugi. Päris pikalt sai selle rõveduse teemal ettekandjaga diskuteeritud, väidetavalt see pidavatki neil selline olema… no tore on 😀 😀 Seletasin, et mitu korda siin söönud ja asi väga ok olnud aga seekord on miski suva ollus. Lõpuks sai ise ka aru, et asi jama. Jõudsime järeldusele, et sellise kõlbmatu olluse eest nüüd maksta kohe kuidagi ei saa ja saatsime kokale tagasi. Selline jura võttis kohe tükiks ajaks Crème brûlée isu ära. Veelvähem tahan Luu restosse sööma minna.
Ja ei saa öelda, et neil on koguaeg selline Crème brûlée laadne toode olnud. Varasemalt oli neil tegelikult ikka päris asi ka olemas.
-
Viinamuuseum Vihulas
Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.
Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat
Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.
Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.
Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.
-
Loodusretk Siniallikatele laternatega
Nonii eelmine grupp jäi sooja teed ja kooki nautima ja uued matkalised juba ootamas. Kõigepealt matkaliste soovil väike tiir Viikingite külas ja põgus tutvustus mille kõigega siin tegeleda saab. Kui tiir tehtud kogunesime paadi alla.
Siin väike ohutusjuhend laternatega ümberkäimisest ja lühike laternate saamise lugu ning juba nad lähevadki retkejuhi saatel Siniallikate poole.
Egas midagi, tuleb hakata vaikselt lõket ette valmistama, et matkaliste saabudes saab hakata kooke küpsetama lõkkel. Enne kui küpsetamise matkalistele üle annan tuleb ikka proovida kas raud piisavalt kuum küpsetamiseks 😉 Seekord tahtsid matkalised ise küpsetada. Aga kui pole ennem lõket lähedalt näinud ja kardad, et toss läheb silma siis ära põe…. väikse tasu eest saab pädeva viikingi sebida kes kooki küpsetab 😉
-
Loodusretk Siniallikale
Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.
Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…
Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.
Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.
-
Piirame kõike, aga kordamööda.
Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna.
Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉
Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.
Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.
Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀
Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.
-
Kämblast Siniallikale
Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.
Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.
Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.
Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉
Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉
Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.
Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.
