-
Saaremaa tuur, minek
Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid.
Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.
Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat.
Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris.
Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.
Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.
Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.
Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.
Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.
-
Viikingilaager
Nagu varasemalt mainitud sai siis toimus nädalavahetusel Viikingite külas traditsiooniline talvelaager. Kahju muidugi, et üritus sattus väga kehvale ajale arvestades sõda Ukrainas, aga mis teha. Õnnestus isegi korra läbi käia ja tuttavad näod üle vaadata. Mõõgavõitluse “pidurdasin” ära ja seda ei näinudki aga muu värk sai üle vaadatud. Kahjuks sellel aastal osalisi väga vähe aga eks siin mängis oma osa moodne viirus jne. Laadal kõik vajalik varustus olemas nii viikingielu alustavale viikingile kui ka vanale tegijale.
Kui mõõgavõitlusest väsinud sõdalased said keha kinnitatud läks lahti vibuturniir. Korralduse poolest Loki Rebased tasemel nagu alati 😉 Võistkondadel tuli korralikult pingutada ülesannete läbimisel. Siin polnud tegu kuivalt märklauda laskmisega.
Samal ajal oli ka väikeste viikingite mõõgavõitlus toimumas. Hea vaadata kohe kui ikka huvilisi on, siit tuleb ehk nii mõnigi uus entusiast. Põnevatest töötubadest ja õhtusest loengust osa võtta kahjuks polnud aega. Igatahes oli üritus mõnus nagu alati 😉 Varasemate ürituste kohta leiab põnevaid pilte koduka arhiivist.
-
Egiptuse trip. Sharmist koju
Nii ja ongi viimane päev, kolu kokku ja kodupoole minek. Väike hommikusöök ja juba oligi transfeeri buss meil järgi. Sõitsime veel pool linna läbi korjates turiste kokku 😉 Tänaseks ilmselt on lõppenud noortefestival ja president lahkunud. Politseid näeb täna kordades vähem ringi sõitmas.
Kusjuures täna lõpuks nägime ära kohapeal ka Eesti lipud. Ühegi hotelli juures varasemalt neid tähele ei pannud, aga seal kus see noortefestival toimus oli lausa mitu tükki lehvimas.
Lõpuks kõik meie turistid kokku korjatud ja otsaga lennujaamas. Siin oli muru nii suureks kasvanud, et lausa traktoriga niideti 😉 Nagu ikka kui kõik protseduurid tehtud jääb kõvasti aega üle lennujaamas. Teha ei ole siin praktiliselt midagi. Paar poodi sai läbi kolistatud, hinnad on siin ikka nii koledad, et isegi surm silme ees ei sunni siit midagi ostma 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Kokkuvõtvalt ütlen, et pakettreisid on siia kallimad kui Hurghadasse, ei saa muidugi aru miks. Siin pole praktiliselt midagi teha peale rannas vedelemise. Samas on jälle kõik tänaval pakutavad ekskursioonid märgatavalt odavamad kui Hurghadas. Linna kolad läbi praktiliselt paari õhtuga. Kui nüüd väga tähti närida siis, on igavad mõlemad kohad, see tähendab nii Hurghada kui Sharm el Sheikh. Kui nüüd peaks uuesti minema Egiptusesse siis pigem Hurghadasse, seal on rohkem võimalusi kuskile kolama minna. Netiga on Egiptuses ka nii ja naa, lennujaamades pakutakse üldjuhul Orange paketti. Katsetatud sai nii Oranget kui Vodafoni. Ütleks, et Orange oli Hurghadas veel kuidagi toimiv aga Sharmis paras s…. ja nende klienditeenindus on alla igasugust arvestust. Vodafone töötas märgatavalt paremini. Tänavaesindusest saab parema paketi kui lennujaamast.
-
Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.
Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀
Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.
Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.
Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.
Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.
Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.
Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.
Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.
-
Egiptuse trip. Hotelli randa otsimas.
Tegelikult pidi meil täna olema programmis klaaspõhjaga laev ja parasailing aga seoses presidendi turvanõuetega lükati parasailing homsesse. Siis pidavat president Sharmist lahkuma. Puusalt kohe uus programm vaja välja mõelda 😉 Juba mingit poolmetsikut randa sai uuritud, mõtlesime vaataks hotelli ranna ka üle. Meie hotell pole rannahotell, aga siit käib iga natukese aja tagant tasuta buss randa. Hotellist viiakse lausa kahte randa üks on hotelli külastajatele tasuta teine tasuline. Sõime kõhud täis ja tuld. Miks bussiga kui jala saab ja siis näeb nurgataguseid ka 😀 😀
Läksime välja tagumisest väravast st. sealtkaudu kust buss randa. Kurja siinpool täiesti teine elu 😀 😀 Värava taga elab koerte koloonia, terve kari kutsikaid ja vanu koeri ka. Tundub, et neid keegi isegi vist toidab, vähemalt maas oli näha krõbinaid. Penid ise sõbralikud ja tulid kohe tutvust tegema. Üle tee oli paras tühermaa kuhu saab ehitada veel küll ja küll. Tiksusime vaikselt ranna poole, siinsamas oli veel üks väike kaubaautode müügiplats.
Tänava lõpus oli üks huvitav torn, no kohe vaja otsa turnida ju. Päris hea vaade avanes siit ümbrusele. Tundub, et see on kas endine, praegune või tulevane kardiraja väravatorn. Panime siit otse üle ristmiku mere poole, tee ääres selline üksildane hoone poekestega, huvitav kas siin nurgataguses neil käivet ka on… Nägude ja jutu järgi tundus, et poekesed venelaste omad, naised tööl, kohalikke naisi poes tööl tavaliselt ei näe. Kuigi on erandeid. Nägin siis ühte päris tsiklit ka, muidu on siin mingid tundmatud hiina junnid. Politseil on muidugi ka korralikud tsiklid.
Lõpuks jõudsime mingile rannaäärsele tänavale. Ega hotellide territooriumile randa minekuks naljalt ei pääse, otsisime mingeid nurgataguseid kust saaks sisse lipsata ilma turvamehe silma sattumast 😀 Üks pisike tänav läks küll hotellide vahelt pea rannani välja aga sealt edasi ei saanud. Hull prügilasu ja suured väravad, ei hakanud üle ronima.
Lonkisime veidi edasi ja ennäe imet, mingi ehitus. Siin ei saa kunagi aru kas vana mahajäetud, või uus ehitamisel. Igatahes ümbrus purukspekstud nõusid ja muud hotellistaffi täis. Kobisime sealt viuh üle aia ja ranna poole ajama. Rannas paistis nii mõnigi samasugune hulkur nagu meiegi 😀 😀 Täiesti mahajäetud teema, tiksusime vähe sillal. Sild päris pikk ja lõppes ära astangu serval. Ilm oli vähe tuuline ja ei saanud läbi vee pilte teha kaladest ning korallidest.
Teadsime, et meie hotelli rand on siit edasi 2 hotelli. Et mitte tagasi tee peale turnida ja ümber hotellide teisele poole minna võtsime riski panna tuima turisti. Kui keegi küsima tuleb siis me oleme eksinud 😀 😀 Vaatasime, et turvamees istub putkas ja näpib ennastunustavalt telefoni, lipsasime viuh aia alt sisse ja kadusime randa rahva sekka. Turva ei pannud meid tähelegi. Lonkisime hotelli korpuste vahelt järgmise hotellini. Kurja siin igavene kõrge aed ja tihe hekk ka veel. Turvamees oli putka taga kellegiga juttu ajamas, marssisime tuimalt piki aeda turvamehe vaateväljast ära ja viuh üle aia teisele territooriumile. Siin näeb päris palju selliseid suuri pitsaahjusid praktiliselt igas hotellis aga kordagi ei ole veel ühtki toimivat näinud. See pildil olev oli samuti seest prügi täis 😀 Rannas viibimise ja ujumise regulatsioon on siin päris karm. Seda võib ise sildilt lugeda 😉 Praktiliselt saime siit territooriumilt ka suht puhtalt läbi. Alles teisel pool, praktiliselt juba peaaegu õiges rannas olles avastas siinse hotelli turva, et oleme võõrad. Iseenesest kui meil oleks olnud midagi pikkade varrukatega seljas nii, et käepaelad välja ei paistaks oleks siit ka puhtalt läbi läinud. Aga olgem ausad väga viisakalt küsiti kuidas siia saime, ütlesime eksisime ära ja otsime oma randa 😀 😀 Juhatati ilusti väravast välja otse õigesse randa 😉
Palma peach selline väike aga puhas rannake, sisse sai meie hotelli käepaelaga tasuta. Kohtigi lesimiseks oli pisavalt. Ainult kohv ja muu värk on siin putkades raekoja platsi hindadega. Proovisin silla pealt kaladest paar pilti teha aga lainetusega polnud suurem asi neid pildile saada. Kohalik snorgeldamise instruktor tuli juttu ajama. Täitsa vene mees oli, ütles, et tule tuulevaikusega siis saad väga ägedaid pilte sukeldumatagi. Seda oli näha jah, värvilised kalad, värviliste suudega molluskid jne. Igatahes äge oli ja tasus täitsa tulla. Kui asi uuritud kobisime bussi ja sõitsime hotelli tagasi.
Hotellis tagasi olles otsustasime, et lähme ostame kodustele miski nänni ära kaubakeskusest. Hotellist nii umbes 15 minutit jalutada on Dahab kaubakeskus kus me eile kohvitamas käisime kohalikega. Muidugi üle tee apteegist ikka natuke rohtu ka koju kaasa. Seekord võtsin lisaks muule ivermektiini ka, äkki läheb vaja 😉 Enne kaubakeskust tuulutas keegi oma vaipasid 😀 😀 Lõpuks kaubakeskuses tuuritamas. Siin on praktiliselt nii kohvikud, wc, turuputkad kui ka fix hinnaga poed. Vaatasin huvi pärast külmikumagneteid. Putkades üldjuhul 1-3$ sellise nii ja naa kvaliteediga. Fix hinnaga toidupoes oli kolmene hea kvaliteediga magnetite komplekt alla 20 kohaliku. Samuti maasikad poes odavamad kui siinsamas kõrval turuputkas. Ja jäätist on ka siin saada.
Mööda poode ja putkasi kolistades läks juba pimedaks. Igatahes tasub kordades ennem siia kaubakeskusesse ostlema minna kui vanalinna. Hinnad on väga sõbralikud. Ah jaa siin on ka pangaautomaadid nii kontolt raha võtmiseks kui ka raha vahetuseks. Väike tankla on ka, kütsi hind võrreldes meiega ikka väga hea.
Kui ostud tehtud kobisime hotelli sööma ja kell 21 üles katusele tantsu vaatama.
Paar sitta videot ka.
-
Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud
Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀
Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.
Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.
Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉
Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.
Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀
Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀
-
Egiptuse trip. Dahab – Nuweiba. Safari, snorgeldamine ja kanjon
Nii täna varakult äratus, kiirelt sööma ja tripile minek. Plaanis terve päeva pikkune programm. Ei ole siin midagi nii nagu reisikorraldajad räägivad, et ainult neil on korralikud bussid ja kvaliteetne teenus. Meile tuli järgi vägagi korralik Toyota buss mis on üsnagi tavaline nii Hurghadas kui Sharmis. Kui rahvas peale korjatud hotellidest algas sõit Dahabi suunas. Seal on meil programmis atv, kaamelid ja snorgeldamine. Peale seda lõuna ja sõit Nuweibasse värvilist kanjonit vaatama. Vaatasin, et turva on Sharmis hullult tasemel seoses foorumi ja presidendi kohalolekuga. Igal nurgal on politsei ja kõik lagendikud on turvamehi täis. Huvitav oleks teada mis relvi hõlma all kantakse. Riietuse hoiaku järgi on juba aru saada, et seal pole mitte pelgalt püstol vaid midagi tõhusamat 😉 Ilmselt midagi mini uzi taolist alternatiivi. Kuigi jh ilmselt võiks pooled turvamehed päevapealt minema lüüa. Kui sul on objektil number üks, aga sa ennastunustavalt telefoni näpid siis mis kasu sellisest turvast on.
Lõpuks jõudsime maanteel oleva politseipostini. Siit edasi sai ainult politseieskordi saatel. Ootasime umbes 5 minutit eskorti ja panime kolonnis minema. Politseieskort keset teed ees ja oma paarkümmend bussi kolonnis järgi. Niimoodi kolonnis uhasime oma paarkümmend kiltsi siis keeras konvoi tagasi ja bussid kimasid oma teed edasi. Lõpuks jõudsime ühte tanklasse kus oli pissipeatus 10 mintsa. Kurja muidu iseenesest vägagi moodne tankla aga mida kütsivalik 😀 😀 Meie noorem põlvkond pole isegi sellistest kütsidest nagu 76, 80, 92 ilmselt isegi kuulnud mitte. Aga siin need lisaks 95 ja 98 täiesti vabalt saadavad. Huvitav muidugi kuhu tänapäeval sellist kütsi pannakse. Beduiinid joodavad kaameleid ilmselt 76 😀 😀 Prüginduses pole midagi uut, prügikast võib ju olla aga ümberringi on ikka kõik prügi täis 😀
Lõpuks jõudsime Dahabi, haarasime kohe kiirelt snorgeldamisvarustuse ära ja kimasime edasi, meil oli veel valikut kuna olime esimesed. Meie taga tuli ilge joru busse turistidega. Siin on juba kohal ka esimesed müügimehed, aga need on kohalikud papid või lapsed, kõik on väga püüdlikult selgeks õppinud hinna 1 dollar 😀 😀 Lõpuks olime atv safari baasis. Ega atv siingi millegi poolest erine Hurghada ega Türgi omadest, parajad rondid igalpool. Aga noh turistile proovimiseks käivad küll. Tegime miski tunnise tiiru, põikasime ka kanjonisse. Mu Hurghadast ostetud arafat sai siin jälle kiita 😉 Edasi oli mingi pool tunnikest kaamelisõitu ja siis 1,5-2 tundi snorgeldust. Ma kaameliga sõita ei viitsinud, pole midagi erilist peale hullu kõikumise 😀 😀 Kaamelisõit väga sobilik istuva töö tegijatele, logistab lubjast lahti kõik selgroo diskid 😀 😀
Kui kõik huvilised olid kaamelitega ka tiiru ära teinud läksime snorgeldama. Siinsamas lähedal on ka see kohalik kuulus “sinine auk” aga sinna me ei läinud, see on rohkem sukeldujate värk. Algul mõtlesin, et lähen snorgeldan ka, aga ei tulnud seda õiget tunnet ja jätsin seekord asja vahele. Vesi oli vastikult märg ka 😉 Tiksusin niisama rannas ja vaatasin mis nurga taga on. Nagu ikka on nurga taga prügi 😀 Meil olid kambas ka ühed kohalikud noored. Omamoodi huvitav oli vaadata nende ujumiskultuuri.
Naised ei tohi ju paljad olla teiste ees, pikk kalipso selga ja pähe ning ümber perse seoti arafat. Milleks küll see veel vajalik, kui midagi ei kata nagunii peale kalipso 😀 Aga kombed on kombed, mis teha, tuleb neid austada, kõigest ei peagi meie aru saama. Iseenesest oli siin muidugi väga äge korallid on juba päris kalda ääres aga mitte nii kirevad kui seal kus sügavaks läheb. Käisin vahepeal silla pealt vaatasin sügavamale vette, seal elu ikka päris kirev ja hullult kõikvõimalikke värvilisi kalu on ka. Varsti oligi lõuna läes ja snorgeldajad tulid ka sööma. Kui söödud viisime staffi tagasi ja kimasime Dahabi keskusesse poodi. Väike poepeatus kuulub siin programmi nagunii tahad või ei taha. Moblamastid on siin enamjaolt kõik palmi kujulised, Hurghadas nägin ainult paari sellist.
Siin on kitsekarjad tänaval täitsa tavaline ja korra nägi isegi inimesi autokastis sõitmas. Siinai poolel pole see tavaline nagu liikluspilt näitab. See ilus roosa maja pildil “peldikute” vahel on kohalik beduiinide kool. Niikaua kui teised käisid poes võtsime meie kohvikust ühe kohvi ja jäätise. Kohv 15 kohalikku ja jäätis ka 15 kohalikku. Kohv oli päris hea ja ega jäätiselgi viga polnud, täiesti söödav mangojäätis. Kusjuures Siinai poolel leiab poest märksa rohkem jäätist kui Hurghadas.
Kui poetuur rahval tehtud kimasime edasi Nuweiba poole. Tee on nii hea, et bussijuhid lasevad siin stabiilselt 150 – 160 rauas. Ega Luxoris käik väga aeglasema sõiduga polnud, seal lasid 120-130 rauas. Teel vilksasid mööda aegajalt kasvuhooned, beduiinid kaamelitega kui ka mingid suva putkad. Ah jaa prügimäe nägin ka vilksamisi mägede vahel ära. Korralikku pilti teha kahjuks ei jõudnud aga midagi sai. Suured kuhjad kokku veetud prügi lihtsalt põletati ära.
Lõpuks jõudsime kohale, dziip juba ootas meid. Väike jalasirutus enne edasisõitu kõrbes. Vaatasin, et veidi eemal mingi autoront külili kalju peal, et mis värk. Giid ütles, et seal kalju sees elab beduiinide pere kes tegid ise omale kalju sisse koopaelamise. Krt sellist asja tahaks ka lähemalt vaadata. Edasi kobisime kõik dziipi ja kimasime läbi kõrbe värvilise kanjoni juurde. Giid ja bussijuht autosse ei mahtunud, need sõitsid kaasa väljas auto küljes rippudes 😀 😀
Lõpuks olime punase kanjoni juures. See pole küll nüüd see õige värviline kanjon aga üks sarnastest. Õige kanjon on juba mitu aastat kinni kuna turistid sodisid ja läbustasid selle ära. Eks siingi kanjonis juba näeb seintesse kraabitud nimesid ja muud jura, eriti palju hakkab silma slaavikeelseid nimesid aga tundub, et ega kohalikud ka väga maha jää. Iseenesest päris äge kanjon. Kahju, et sinna osasse ei lähe kus vesi ka on. Küsisin giidilt kas siin madusid ja muud mürgist värki ka on. Ütles, et madusid pole aga skorpione pidavat olema ja komistades võid kaamelitoidu põõsasse kukkudes omale sõrme pikkuse okka perse kukkuda 😀 😀 Ma siiski leidsin kuskilt põõsast miski imeliku eluka, mis see oli ei tea. Väike beduiinide laat oli ka poole kanjoni peal. Lapsed müüsid käsitööd ja allapoole minnes pidi kuskil nende laager ka olema.
KUi tiir tehtud kimasime hotelli tagasi. Tagasiteel meid konvoi ei saatnud. Hotellis oli meil täna restoran. See on paketihinnas. Salat, kalasupp ja praad tundmatust kalast pluss krabi oli täiesti mõnus õhtusöök. Magustoiduks olev kook oli isegi söödav, tavaliselt need läägelt magusad. Kokkuvõtvalt ütlen, et selline paketitrip sobib ideaalselt neile kes tahavad kiirelt asjadest miskit aimu saada. See ongi selline natuke siit ja natuke sealt asju proovimiseks aga täit naudingut ei saa. Kui tahad asja nautida siis soovitan soojalt paketti mitte võtta. Kui vähegi aega on võtke iga trip eraldi, siis on aega asja nautida ja kui võtate tänavalt asju nö hulgi siis saab hea hinna ka.
