-
Ojamaa
Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.
Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.
Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.
Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.
Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mida kõike ei vedele…
Mõnda aega tagasi sai kirjutatud mida kõike inimesed ei kogu alates prügist ja lõpetades jumal teab millega. Eks kogumine ole lahe ja põnev hobi ning ilmselt on neid inimesi vähe kes midagi kogunud ei ole. Praktiliselt on ju nii, et igal inimesel on ühtteist kodus mida igaks juhuks ära ei visata 😉 Minu kadunud memm tavatses ikka öelda, et 100 aasta pärast võib täi nahka ka vaja minna 😀 😀 Aga kummalisel moel oli ta väga praktiline ega säilitanud asju igaks juhuks kuskil sahtlipõhjas. Kui küsisid mõne asja kohta, miks alles ei hoia, mainis… aga milleks, kabeliaeda kaasa ei võta midagi ning kui enne surma ongi midagi vaja, mida omal ei ole, siis mõnel tuttaval kindlasti on see üle 😉 Ise teema on muidugi prügi kogumine, kahjuks naljakat pole siin midagi. Keegi ei tea ette, mis kiiksud vanas eas välja löövad. Ilmselt leiab igaüks koristuse käigus ühtteist mis omaksete poolt tallele pandud paremaid aegu ootama. Osa selliseid asju saab muidugi muuseumitele jagada ja on inimesi kes asjadele mis sulle tundub prügina rakendust leiavad. Eks meilgi tuleb aegajalt midagi välja. Näiteks on kuidagi vedelema jäänud tutikas mootorsaag koos täislaks rem komplektiga, pole sellises variandis Družbat varem kohanudki.
Täitsa omas pakendis on olemas EW aegne Tartu Telefonivabriku raadio. Ükspäev küll mõtlesin, et paneks käima aga ei viitsinud pusida elektriga. See pole nii nagu tänapäeval, et pistad otsa seina ja töötab. Seal täitsa mitu erinevat pinget vaja ellu äratuseks.
Siis on veel ripakil põnev portatiivne induktsiooniaparaat.
Mõned omapärased tsaariaegsed medaljonid
Orto seepi, nõukaaegne kultuslõhnaõli, õlleankur ja mõned pakid tubakavabrik “Leek” tooteid jne jne. Kui keegi arvab, et tal on nendele vidinatele parem kasutus kui mul siis võib alati ju teemat aretada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Väike – Maarja muuseum
Läbisõidul Väike – Maarjast sattusime kohalikule laadale. Lisaks lihale, kalale ja muule stafile olid ka vanavara müüjad platsis. Igasugu põnevaid asju oli lettidel müügis. Kui nüüd oleks sõjamudru koguja siis sealt oleks saanud staffi kollektsiooni nii, et anna olla. Õnneks ma seda mudru ei kogu 😉 Kui juba siin siis tuleb üle vaadata promenaad ja kohalik muuseum. Promenaad koos tiigikeste ja uue ilme saanud keskväljakuga täiesti arvestatav vaatamisväärsus. Muuseumi ees on Lennarti poolt istutatud tamm jõudsalt kasvamas. Muuseum ja turismiinfokeskus asub kunagises kihelkonnakooli hoones. Muuseumi asutas Väike – Maarja kolhoos 1986 aastal ja kolhoosi ajalugu käsitlev ekspositsioon hoone teisel korrusel avati 1988. Mõned head aastat hiljem valmis Väike – Maarja ajalugu kajastav väljapanek. 2013 avati muuseumi II korrusel talutuba.
Sai üle vaadatud nii näitused kui ka klassiruum. Hetkel olid siin ka apteeker “Melchior” võttepaikade infotahvid, ilmselt lähevad need siit edasi Vao tornlinnusesse kus osad võtted toimusid. Peab seda ka ükspäev külastama. Väidetavalt läheb sinna ka veidi rekvisiite nii nagu Narva linnusesse läks.
Teisel korrusel päris huvitav kolhoositeemaline näitus ja talutuba ka. Isegi veidi sõjamudru oli väljas. Igatahes kokkuvõtvalt väga asjalik muuseum ja tore perenaine kes tegi mulle personaalse giidituuri 😉 Igatahes soovitan soojalt seda muuseumi külastada.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valga Milfest 2022
Tegin oma kiiresse ajagraafikusse väikse puhkepausi festivalil osalemise näol 😉 Viimati sai milfestil osalemas käidud õige mitu aastat tagasi. Enne üritust viskasin kiire pilgu ka muuseumi õuel olevale vanakraamiturule, mida kõike seal ka polnud. Hinnad polnud just kõige hullemad ja ilmselt huvilised said vajaliku kraami kätte. Ma eriline vanakraami koguja pole kuigi siit-sealt ühtteist on kogunenud. Ükspäev ilmselt panen selle kogunenud nänni turgu, mis ma sellest ikka hoian. Kui turul tiir peal tuli parki toimetama minna, laager vaja aidata püsti panna ja töötuba paika.
Kui laager püsti ja asjad paigas läksid taaskehastajad ja muud asjaosalised rongkäigule. Mina jäin laagrisse toimetama. Huvitav, et seekord oli Läti viikingeid kohal päris palju aga meie omi väga ei paistnud. Muidugi veel jäi silma, et igasuguse temaatilise nänni müüjaid praktiliselt polnudki.
Meie laagris naised pakkusid soovijatele samovarist teed ja soovijaid jätkus. Ega mulgi kehvemini läinud, männikoore hunnik muutus laevukesteks üsna ruttu 😉 Selle eest, et elu laagris igav ei oleks hoolitsesid naabrid oma kahuriga 😀 😀 Iga natukese aja tagant tehti tiba pauku. Ja paugud olid ikka korralikud, kõik ümbruskaudsete autode signad kisasid selle peale 😀 😀
Lõpuks oli väike ühisrivistus koos osalejate autasustamisega ja läbi ta saigi selleks korraks. Päris tsill üritus oli ja kindlasti tasus käia. Panin järgmise aasta osaluse juba plaanidesse. Siis on juubeliaasta ning tõotab tulla veel põnevam üritus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sinna, kus olen pärija
Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.
Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.
Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
