-
Läti – Leedu trip. Inglite mägi, Trakai
Hommikul väike söök ja tuld. Huvitav, et siin spa hotellis Alicante ei ole spa majutuse hinnas vaid eraldi raha eest. Ja teine huvitav asi on, et hommikusöök on hommikul tellitav menüüst komplektina, miski 4 erinevat varianti on saadaval. Täna plaanis Trakai, rohkem ilmselt ei jõua ilm sitt.
Trakai poole kimades oli tee ääres silt Inglite mägi, loomulikult oli vaja vaatama minna mis värk on. Tuleb välja, et Inglite mägi on loodud 2009 aastal Leedu 1000 aastapäeva ja Trakai Püha Neitsi Maarja ilmumise 600 aastapäeva auks. See mägi on midagi Šiauliai läheduses oleva ristimäe ja meil Hiiumaal oleva sarnast. Sinna võib igaüks oma risti viia, aga siia ingli tuua. Iseenesest põnev kohake mida tasub külastada.
Parkisime linnapiiril olevasse tasuta parklasse, siit edasi hakkas tasuline parkimisala. Aga õnneks on Trakai pisike ja siitsamast algab järveäärne promenaad mida mööda saab ca 5 minutiga lossini jalutada. Pole siin rohkem kui 10 aastat käinud, kohe näeme mis arengud on vahepeal toimunud 😉 Igatahes üks asi juba on, korralik tasuta avalik kemps. Kuna täna vihmane siis on praktiliselt kõik nänniputkad kinni ja promenaadil tühjus. Lossi juures tegime väikse tiiru ümber lossi ja siis läksime lossi tudeerima. Linnust hakati ehitama Leedu suurvürsti käsul 14 sajandil. 15 sajandi algul sai linnus valmis ja oli väidetavalt kõige kaitstum linnus Euroopas. Pärast Grünwaldi lahingut kaotas linnus oma tähtsuse kuna kõige suurem vaenlane Saksa ordu näol oli puruks löödud. Sõjas moskoviitidega 1654-1657 linnus purustati. Linnust üritati taastada 1905 aastal Vene keisririigi poolt aga edutult. Korralik restaureerimine algas siin siiski alles 1951 ja aastast 1962 asub siin Trakai ajaloomuuseum. Tänapäeval on linnus rahvuslike ürituste, festivalide ja kontsertide toimumispaik.
Lipsasime viuh lossi. Siin tehti ettevalmistusi mingiks ürituseks ja igalepoole ei lastud, seega piirdusime sellega kuhu sai. Kusjuures ei olnud siin 10 aasta jooksul praktiliselt midagi muutunud, ikka samad eksponaadid ja muu mudru. Ainult Putin oli miskipärast kaevu aga mitte kongi vangi pandud 😀 😀 Samas on sellistes kohtades tavaline, et ekspositsioonid on aastaid ühesugused. Kuigi selle aja peale oleks võinud olla rahvale vaatamiseks taastatud veel ühtteist, seal ju selliseid kohti küllaga. Peale linnusetuuri tegime laevaga väikse kruiisitiiru järvel.
Muidugi ei ole siin linnus ainult saarel vaid maa peal on teine veel, sellest muidugi eriti midagi säilinud ei ole. Aga samas käib siin usin renoveerimistöö, ehk mõne aasta pärast on siin mida vaadata. Tegime ühe kiire söögi esimeses ettejuhtuvas kohvikus. Kohvik ise mõnus ja toit hea aga hinnad on ikka korralikult üle pingutatud. Kui kõhud täis kimasime edasi ööbimiskoha poole.
-
Läti – Leedu trip. Daugavpils
Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool.
Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.
Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉
Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.
Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.
Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.
-
Läti – Leedu trip. Rezekne
Rezekne poole kimades tegime väikse poepeatuse Balvis, siin oli kohe poe vastas mingi värskelt ehitatud palkkirik. Loomulikult oli vaja kohe sisse piiluda, ennäe oligi kohalik orthodoxi kirik ja tõepoolest alles ehitusjärgus. Siin oli ilusti näha kuidas altar karkassi peale kokku lüüakse. Mõni kilomeeter Balvist edasi tegime järgmise kirikupeatuse. No ei saa ju roosast kirikust niisama mööda sõita 😀 😀 Pildi peale nii roosa see Augustova katoliku kirik ei jäänudki kui tegelikult oli.
Rezeknes meil erilist peatust plaanitud ei olnudki peale söögipausi ja ordulinnuse varemete tudeerimise. Parkisime auto kuskile nurgatagusesse ja läksime söögikohta otsima. Parkla kõrval jäi silma huvitav pakiautomaat kus pakkidega toimetab robot. Vaatasime põgusalt üle ka keskväljakul oleva Lätlaste vabadussamba ning tudeerisime siinsamas ühte kirikut. Miskil kummalisel kombel oli peatänava liiklus suletud aga noh ega see meid seganud.
Leidsime siitsamast keskväljaku nurga tagant Iggi kohviku. Kusjuures toit oli maitsev ja kohvik suht hubane. Üks väheseid kohti kus kohvile viitsitakse mustrit teha 😉 Kui kõhud täis plaanisime edasi kimada.
Jõudes tänavale tagasi käis siin mingi paraad. Selgus, et oli linna sünnipäev ja selleks puhuks olid paraadil kõik linnas tegutsevad asutused, klubid jne. Ja mida kõike siin ei ole, isegi helikopter pani sireeni huilates täie auruga üle. Igatahes me passisime selle põneva paraadi lõpuni ja siin tõesti oli mida vaadata 😀 😀 Lõpuks oli kell sada ja me linnuse varemetesse ei jõudnudki 😉
Kimasime Daugavpilsi kus ööbisime hostelis Arsenal. Päris ok hostel oli
-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole.
Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
-
Noarootsis
Noarootsi kandis kalmistutel asjatades näpistasime aega ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Kõigepealt põikasime sisse Riguldi mõisa, iseenesest on Läänemaa mõisad välimuselt üsnagi tagasihoidlikud võrreldes muu Eestiga. Mõisa peahoone meenutab pigem suurt ja uhket taluhoonet kui mõisa. Mõis rajati ilmselt kuskil 1620 aastate paiku Robert Woldecki poolt ja aegade jooksul on käinud läbi nii mitmetegi kuulsate mõisnike käest. Tänapäeval on mõis erivajadustega noorte päralt. Sisse ei hakanud sinna minema, vaatasime põgusalt mõne kõrvalhoone varemeid ja tuiskasime edasi.
Edasi kimasime kiirelt Österby sadamasse, piilusime üle lahe Haapsalu panoraami ja võtsime suuna Saare mõisale millega tahtsime lähemalt tutvuda. Põikasime korraks sisse ka kohalikku pritsukuuri 😉 Saare mõisas tutvusime põgusalt mõisaga. Huvitav on see, et peale Põhjasõda ostis mõisa von Rosen ja see on tänapäevani selle suguvõsa omanduses. Aastatel 1995 – 2001 viis Gustav von Rosen mõisas läbi korraliku restaureerimise. Mõisas on väike vägagi mõistliku hinnaga majutus. Läheduses asub veel nii mõnigi linnuvaatlustorn ja muideks siia mõisa saab tulla ka lennukiga.
Mõisa juurde kuulub väikelennukitele sobilik lennurada. Meie panime muidugi rohkem rõhku Lyckholmi muuseumile mis on rajatud mõisa endisesse hobusetalli. Muuseumis saab ülevaate Noarootsi ajaloost, pearõhk on suunatud Eesti Vabariigile aastatel 1918-1940. Näeb erinevaid majapidamistarbeid ja tööriistu, mida kasutati tol ajal põllutöödel ja mis rõhutavad head põllumajandusalast koostööd Lyckholmis elavate eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste vahel. Egs siit puudu ka esivanemate käsitööriistad. Ka üks väga lahe koht kus tasub käia.
-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada
-
Setumaa trip. Saatse – Värska
Hommikul äratus, hommikusöök ja minek Saatse muuseumi. Sinna viib otsetee läbi Venemaa. Muuseum ise asub vanas elu- ja koolimajas ning kõrvalhoones. Siin on olemas ka väiksed omalajal moodsad olnud suvemajad. Samas saab ka lugeda põnevaid lugusid omaaegsetest turulkäikudest Pihkvasse ja Piiterisse. Huvitav, et siin oli eksponaadina väljas ka nõukaaegne tuletõrjekilp koonuse kujulise ämbriga. Omalajal tehti see meelega koonuse kujuline, et ära ei varastataks 😀 😀
Siin on ka väike matkarada nö. näidispiirile ja taastatud II MS aegse kaevikuliini taastatud tulepesa juurde. On ka mõned infotahvlid kohaliku fauna kohta jne.
Muuseumi kuuris on päris huvitav näitus kõikvõimalikest majapidamises vajaminevatest esemetest alustades saest ja lõpetades kapsariiviga.
Peamajas on samuti päris huvitav näitus omaaegsest eluolust. Siin on ka päris suur väljapanek juhtmevabadest wifi võrgus töötavatest triikraudadest 😉 Tänapäeval ei ole kahjuks see wifi sagedus EU nõuetega kooskõlas. Vot kus oli innovatsioon, tänapäeval on triikrauad teinud taandarengu ja ripuvad juhtme otsas.
Peale Saatse muuseumi külastust oli meil Värska muuseumi külastus ja sealsamas tsäimajas ka lõuna. Siin pakuti ka sõira eelroana aga see oli maitselt ikka kaugel Inara kohvitarõ omast.
Muuseum iseenesest on äge ja siin on mida vaadata. Meie külastus oli giidiga ja siingi sai kuulda palju põnevat Setude eluolust.
Maja taga on ka väike aialapp kõikvõimalike aedviljadega ja huvitav lahendus on infotahvlite jaoks. Muidugi ei puudu ja pudulojused 😉
Siin on veel täiesti toimivad sepikoda, keraamikatuba ja suitsusaun. Seda Sauna pidavat saama isegi saunatamiseks sebida 😉 Kui muuseumil tiir peal oli väike lõunasöök ja minek kodupoole. Teel põikasime sisse veel Pindi veinitalusse aga kuna alkohol pole minu teema siis ma tiksusin niisama seni kuni grupp veini maitses.
