• Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe

    Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud

    Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.

    Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.

    No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉

    Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉

  • Tripid,  Tsill

    Olustvere

    Sai Olustvere kah üle vaadatud. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar eemal, kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk tänapäeva nimega Papioru. Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632 aastal oma isanda käest läänistuseks. Lõpuks oli mõis kuni riigistamiseni Fersenite valduses. 1919 aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga. Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Hetkel asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus. Luusisime veidi ringi nii pargis kui töökodades. Kohalikul kitsel on siin lausa oma vaatetorn kust hea ümbrust jälgida 😉

    Park on siin äge Inglise stiilis oma tiikide, sildade, tammide ja alleedega. Isegi äge kaev on olemas

    Pargis ja peenardel näeb päris palju erinevaid lilli ja muud põnevat. Huvitav miks osad puulehed olid roosaks värvunud…

    Üritasime tutvuda ka erinevate kodade toimetustega aga kahjuks saime sisse ainult keraamika- ja klaasikotta. Siin on ka pisike muuseum. Teised olid suletud, see on ilmselge viide, et tuleb Olustveret uuesti külastada. Igatahes on see ka väga tsill koht kus tasub käia.

  • Tripid,  Tsill

    Helmest Värskasse

    Viimati sai Helme kandis kolatud ikka õige mitu aastat tagasi ja siis panime rõhku rohkem linnusele ja koobastele. Seekord siis tudeerisime muid vaatamisväärsuseid ka. Näiteks on siin Helme kiriku varemed, kiriku enda täpset ehitusaega ei teata. Ajaloolased pakuvad, et kas 13 või 14 sajand. Oma asukoha tõttu on Helme praktiliselt alati sõja jalus olnud, nii on ka kirikut rüüstatud, laastatud ja süütatud mitmeid kordi. 17 sajandi alguse sõdades sai kirik tugevasti kannatada. Kirik taastati 1674 aastal aga juba 1702 aasta suvel süütasid kiriku Põhjasõjas Hummuli lahingu järel Vene väed.

    Kirik taastati järjekordselt 1720 aastatel, siis lisati ka puidust torn. Viimane suurem remont tehti kirikus 1921 aastal. 1944 sai kirik järgmise litaka Aadu meeste kahurist, mürsk lõhkes orelis ja lööklainega liigutas paigast torni alustalad. Mõnda aega hiljem kukkus torn kokku lõhkudes katust ja osa seina. Helme koopad jätsime ka seekord vahele, kimasime otse Koorküla koobastesse. Kahju, et need pole säilinud oma algses hiilguses aga pole hullu ühtteist ikka on veel alles ja saab sees kolada ka 😉 Kuigatsi koolimaja juures tegime väikse jalasirutuse. Tundus huvitav koht olema. Tegime tiiru pargis ja uudistasime mingit vana lagunenud maja. Huvitaval kombel polnudki kõik metall ära varastatud ja klaasid puruks pekstud.

    Lõpuks vaatasime põgusalt üle Värskas Seto talumuuseumi. See on üks põnev kohake, tasub kindlasti käimist

  • Tsill

    Pommiauk

    Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Jõgeva militaarmuuseum. Ütleks, et see muuseum ei jää millegiga alla Valga militaarteemapargile või Sõjamuuseumile. Kohati ehk isegi põnevam kui ülalmainitud. Mida kõike siin ei näe, isegi Arsenali tehase toodangut on vaatamiseks välja pandud. Samuti on siin muuseumis väljas mitte just väga ammu sealtkandist leitud lennuki IL jäänused ja sellesama lennuki lenduri langevari. Ilmselgelt ei olnud lenduril sellest abi oma viimasel lahingulennul. Siin on ka päris palju vanu fotosid, nii mõneltki näeb sõjaväe tavalist eluolu. Nagu näiteks välipeldik, ei mingeid vaheseinu ega auke põrandas. Istud palgil reas ja lased üle ääre 😀 😀 Tagumikku pühid mitte ajalehega vaid Edelweis peldikupaberiga.

    Samuti näeb siin kõikvõimalikke sööginõusid ja muid tarbeesemeid. Muidugi ei puudu siit ka erinevad vormid ja muud riideesemed politseist viikingiteni välja.

    Üks päris huvitav eksponaat on Laiuse linnuse makett mis olla pärit esimese vabariigi ajast. Veel on hulgaliselt nii noole- kui ka odaotsi ja kõikvõimaliku muud vikuaja staffi. Nii, et siia muuseumi võiks vabalt asja olla nii militaari kui ka vikuaja huvilistel. Igatahes väga ok muuseum kus tasub kindlasti käia.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Läti partisanid ja Võnnu linnus

    Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.

    Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.

    Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.

  • Tripid

    Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal

    Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.

    Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast.

    14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.

    Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.

    Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.

    Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole.

    Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.

  • Tripid

    Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär

    Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.

    Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.

    Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉

    Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.

    Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀