-
Tallinna vanalinn
Pole sada aastat Tallinna vanalinnas kolanud, aga nüüd seoses paari huvitava näitusega sai vanalinnas aega parajaks tehtud. Ammune plaan sai teostatud. Vaatasin üle Pühavaimu kiriku, see on omamoodi huvitav kirik keset vanalinna ja muideks kiriku külastus on piletiga 😉 Kiriku näol on tegemist Tallinna väikseima keskaegse kirikuga. Kiriku esmamainimine on 1316 ja eestikeelsed jumalateenistused on kirikus toimunud aastast 1531. Kirik iseenesest veidi omamoodi ja seda tasub kindlasti külastada. Kui kirikul tiir peal tegin Saia käigu kohvikus väikse koogi ja kohvi. Kunagisest legendaarsest kohvikust on järgi ainult ruumid, muud ei midagi. Praegune asemik iseenesest hubane ja kookide välimus ilus aga sellega asi ka lõpeb. Kahjuks on ilusa välimuse taga tonn suhkrut mis tapab igasugusegi koogi maitse, no ei saa aru mis viimasel ajal toimub meie kohvikutes. Tundub, et muid aineid peale suhkru enam ei kasutatagi kookides.
Järgmisena viskasin pilgu peale Niguliste kirikule. See nüüd ka veidi omamoodi, rohkem nagu muuseum kiriku kestas. Külastus on piletiga, mis muideks pole sugugi odav. Kirik ise ehitati ilmselt 13 sajandi keskel. Tol ajal ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud, seega oli kirik oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Peale linnamüüri valmimist muutus kirik tavaliseks kogudusekirikuks. Kirikus on erinevad näitused ja märkimisväärne kogus vanu hauaplaate, muidugi ei puudu ja korralik kogus kirikuhõbedat ;). Päris huvitava lahendusega olid pingid, seljatoe sai ringi keerata vastavalt sellele kummal pool istusid. Väga hea lahendus, ei pea koguaeg ürituste jaoks pinke ringi keerama. Siin kirikus on nüüd moodne lift millega saab otse torni sõita.
Kui all tiir peal sõitsin liftiga torni, sealt avaneb vanalinnale väga äge vaade. Tornist alla tulin trepist, et näha mis on vahekorrustel. Ühel korrusel on päris huvitav näitus koduta kelladest ja ega muud midagi polnudki 😉 Igatahes lakapealsele ei saanud ja kirikukellasid ka ei näinud ning siin on nii mõnigi uks kuhu taha tahaks vaadata 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, Saint Catherine klooster, Dahab
Nii, kell on 5 hommikul, passi koopia kaasa ja start Saint Catherine kloostri poole. Kloostri trip on tänaval 20$, see mu meelest suht ok hind isegi ilma kauplemiseta. Kuulu järgi pidavat kohalikud Eestlased seda trippi tegema 50€ eest aga see on kontrollimata inff. Niisiis minek, kõigepealt väike tanklapeatus, 8$ eest sai 35 liitrit diislit, oleks meil ka nii. Huvitav, et täna polnud kaasas politseid. Esimene peatus Dahab-Nuweiba maantee ristmukul kontrollpunkti tanklas. Nagu ikka on siin hullult näljaseid kasse ja paar koera kutsikakarjaga. Kassid õgisid meeleldi hamburgeri saia aga huvitaval kombel üks kõhn peni nuusutas aga ei söönud seda saia 😉 Lõpuks minek, aga siin kontrollpunktist käis miski pikk arutelu giidi ja kontrollijate vahel ning edasi lasti kloostri suunas ainult konvoiga. Küsisin giidilt, miks nii? Vastus oli üllatav…. Iisrael on liiga lähedal. Ju siin on veel valusalt meeles Egiptuse – Iisraeli sõda. Kahju, et vana euroopa on juba unustanud II MS koledused.
Lõpuks peaaegu kohal, väike peatus väikse ikoonipoe juures ja edasi kloostri poole. Poe valgustus oli lahendatud kuppelkatusesse müüritud pudelite näol ja kusjuures üllatavalt palju valgust oli poes. Ja kurja kui külm oli poes brrr…
Poest paarsada meetrit edasi oli parkla ning siit edasi tuli kloostrini käsitsi minna ca kilomeetrike. Parklast kloostrini võisid autoga sõita ainult beduiinid. Siinsamas parkla servas on üsna arvestatava suurusega kemps ja mõned nänniputkad. Putkadest edasi saab ainult läbi turvaväravate. Kloostri juurde on ehitatud terve joru hotellitubasid nendele kes tahavad seal pikemalt tiksuda. Kloostril on ka oma aed kus kõik vajalik kasvatatakse ise nii nagu meil Kuremäe kloostris. Tegelikkuses seda vana ehedat ja algset kloostrit on siin üks pisike killuke ainul, ülejäänu on kõik hilisem järkjärguline juurdeehitus. Paar huvitavat asja hakkas kohe silma. Üks oli ilmatu suur pika käepidemega triikraud, kurja seda tuleb tõsta ilmselt 2 mehega ja huvitav mida sellise kolakaga triigiti 😉 Teine oli vana rattaga ringiaetav veepump.
Kirik oli pisike aga kurja kus laes rippus lühtreid, neid siin vähemalt paarikümne kiriku jagu. Siinsamas on ka muuseum kus on vaatamiseks vanimad paberkandjal ilmunud jumalasõnad. Kahjuks ei lubatud kirikus ja muuseumis pilti teha, aga nuh kuidagi vaikselt seal kus kaamerad ei näinud sai paar klõpsu tehtud. Nagu ikka müüvad nurga taga beduiinid oma nänni 😉
Peale kloostri külastust oli tunnike vaba aega mägedes turnimiseks. Mäe otsast on tegelikult väga ilusad vaated kloostrile ja selle ümbrusele. Siia paistavad ilusti kätte ka eemal orus beduiinidele ehitavad majad ja muidugi tuleb sinna ka hiigelsuur hotellikompleks turistidele. Vaatasin, et graniitrahnud on siin liistakutena murenenud, huvitav millest see. Kuskilt kivipraost kargas välja üks päris sõbralik peni ja ka värvilisi sisalikke on liikumas kui silmad lahti hoida 😉 Lõpuks oli aeg tagasi lonkida, kes käsitsi minna ei viitsinud sai siit omale kaameliküüti sebida 😉 Krt ma alguses ei saanud aru miks need kaamelid tundide viisi paigal lesivad ilma püsti ajamata aga siis märkasin, et nad ju ei saagi püsti, neil ju käsipidur peal 😀 😀 Bussi juurde oli vahepeal siginenud eikuskilt üks apaatne eesel koos koerakarjaga. Nüüd võib linnukese kirja panna, et kloostris ka käidud, eelmisel korral viiruse tõttu siia trippe ei tehtud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nüüd on see UNESCO maailmapärand üle vaadatud ja kindlasti soovitan teistelgi korra käia vaatamas kuidas ühes kloostris toimib sõbralikult koos nii kristus, islam kui ka judaism.
Kloostrist kimasime otse Dahabi, lonkisime veidi mööda rannapromenaadi. Kurja siin oli isegi täitsa toimiv postkontor mille ees hiigelsuur kirjakast. Promenaadi lõpus olevas kohvikus tegime väikse lõuna ja kimasime edasi juba eilsest tuttavasse nännipoodi 😉
Lõpuks tagasi hotellis, seal väike õhtusöök ja kohalikku aborigeenide poodi nänni ostma. Poe ees käis mingi kohaliku toodangu esitlus, polegi sellist asja siinkandis varem näinud. Kui nänn ostetus viuh hotelli, seal vaatasin veidi kohalikku tantsijate etteastet ja kotile.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, linnatuur
Täna kell 15.30 programmis õhtune linnatuur reisikorraldajaga. Rahvas pani basseini äärde niikauaks aga mina linna laiama 😉 Nu ei ole minu teema lombi ääres aega surnuks lüüa, päike hakkab mujal ka peale 😉 Otsustasin uuesti üle vaadata Kopti kirikud ja ehk saab nüüd sisse ka mõnda mošeesse. Viiruse ajal kirikutesse lubati aga mošeedesse ei lubatud, huvitav kelle jumal on kõvem mees 😉 Eelmine kord lonkisime vanalinnast käsitsi sinna kirikute juurde piki maanteed. Seekord otsustasin majade vahelt otse sinna lonkida. Päris põnev oli, varemed, prügi ja kõvasti otsem ka 😉 See väike ja tagasihoidlik kirik oli seegi kord täiesti inimtühi ja vaikne aga see suur bling kirik oli tõeline rahvaste paabel. Turistigruppide järts oli lausa sissepääsu juures 😀
Proovisin külastada siinsamas kirikute lähedal olevat spiraaltorniga mošeed aga kahjuks see oli kinni. Marssisin edasi siinsamas linnajaos järgmisse mošeesse. See on kohalike mošee kuhu turiste ei veeta nii nagu vanalinnas olevasse blingi mošeesse. Siin oli asi avatud, jätsin plätud ukse taha ja viuh sisse. Seal parajasti palvus käimas. Huvitav, et kohe tuldi ligi ja pakuti istet toolile ja lahkelt lubati pildistada. Pärast vaatasin üle ka nurgatagused, siin on olemas täitsa arvestatava suurusega jalapesuruum ja kemps.
Kui tiir peal lonkisin kodupoole tagasi, kohalikult aborigeenide turult haarasin kaasa 1$ eest kilo maasikaid. Hotellis veel kiire lõuna ja oligi juba linnatuurile minek. Korjasime hotellidest rahva peale ja tuld. See peale korjamine on omaette nähtus 😀 😀 mitte kuskile ei saa otse sisse põigata vaid tuleb sooritada hulle sõite tagasipööretega. Esimene peatus oli rahu mälestusmärgi juures, valges polegi see nii edev kui pimedas valgustusega. Kui eelmine kord siit mööda sõitsime siis oli ümberringi suur muruväli, nüüd on osa üles võetud, pandud niisutussüsteem ja töölised istutasid usinasti lilli. Järgmine peatus oli valge mošee juures, seal pidavat olema kullast lühtrid ja seda külastavad kindlasti kõik prominendid kes Sharmi külastavad. Kahjuks sisse ei saanud, tuli aknast piiluda. Siinsamas kõrval on see hiigelsuur muuseum mida soovitan kindlasti külastada ja Hollywoodi hotell – lõbustuspark. Muidugi see hotell mida eelmine kord suurejooneliselt ehitati pidi olema giidi sõnul pankrotis ja midagi ei toimu.
Peale mošeed tavaline õlipoe külastus koos demoga. Huvitav, et sildid on siin muutunud venekeelseks ja teenindajad on ilmselt venelased, nii head aktsendivaba vene keelt ei ole võimeline rääkima ükski kohalik. Muidugi õli on siin päris kirves ja jutt ilus aga eks igaüks ise otsustab kas tal on seda vaja või mitte. Peale seda on veel üks kaubakeskuse külastus, mida giid nimetas küll turuks aga turust asi kaugel, täiesti tavaline nännipood kusjuures miski paarisaja meetri kaugusel Mango marketist 😉
Peale nännipoodi oli Genena City kaubakeskuses Tutanhamoni muuseumi külastus. Muuseum ise on muidugi edev ja tasub külastust, aga arvestage sellega, et siinsed eksponaadid on eranditult koopiad. Originaaleksponaadid asuvad Kairo muuseumis. Väike nurgake Tutanhamoni teemat on ka selles suures Sharmi muuseumis. Ah jaa.. lugedes selle muuseumi turistikommentaare Googles siis vaidleks natuke vastu. Seal mingid külastajad kirjutavad, et neilt küsiti pileti eest 15$ ma arvan, et see on üks suur pullikaka ja ilmselt giid tegi omale lollide turistide arvelt pappi. Seal polnud isegi kohta kus pileteid reaalselt müüdaks, lihtsalt astud sisse ja naudid feiki 😉
Peale muuseumi oli õhtusöök Naama bay kultustänava restoranis. Ütleks, et Egiptuse kohta oli üllatavalt hea teenindus ja toit maitsev. Ja saigi selleks korraks päevake läbi
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ukrainast röövitud aarded
Aega võttis aga lõpuks sai asja sellest juba 2018 Luhamaal tollis ära võetud Ukrainast röövitud aardest. Ilusti konserveeritud ja paariks päevaks Eesti rahvale Ajaloomuuseumis avalikult vaatamiseks üleval ka, ennem kui tagastatakse sinna kust see ilmselt pärit on. Tahaks muidugi loota, et see ikka jõuab ja jääb õigesse kohta aga mitte ei panda tuuri uuesti. Muidugi pretendeerisid sellele kogumile ka venelased aga õnneks ei suutnud tõendada venemaist päritolu. Said mul ka üle vaadatud need Ukrainast röövitud aarded, juba ainult selle pärast, et meie muuseumid üldjuhul eksponeerivad kuldasju vägagi pika hambaga. Kuigi ütleks, et viimastel aastatel on see päris asjade eksponeerimine veidi parem, nüüd näeb ikka kapa ja vikati kõrval midagi muud ka 😉
Päris suur valik erinevaid münte oli ka. Huvitavad olid muidugi need ankru kujutisega mündid. Kurja mul käis korra peast läbi kas need ikka on mündid, äkki hoopis mingid sissepääsu või maksužetoonid, nii nagu näiteks venemaal olid habememaksu žetoonid aga ju spetsialistid teavad paremini. Kokkuvõtvalt eksponaadid muidugi edevad ja ilmselt selliseid siinkandis rohkem ei näe, nii, et tasus ära käia. Kasutage seda võimalust ja käige ka ruttu ära, paar päeva on ainult veel jäänud 😉
Fotod on tehtud Ajaloomuuseumi näitusel “Röövitud aarded”
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
