-
Narva linnuse muuseum.
Ükspäev oli plaan Narvas ringi luusida aga kohapeal sattus jube niru ilm olema. Egas midagi, tuli tubaseid tegevusi leida. Narva linnuse muuseum täitsa sobilik selleks 😉
Luusisime läbi kõik ekspositsioonid tornini välja. Kahju muidugi, et siin on muuseum suht piiratud alal. Väga palju ruume seisab kasutuseta. Ilusa ilma korral on muidugi tornist päris hea vaade ümbrusele. Üle jõe asuv Jaanilinna linnus toimetab restaureerimisega päris usinasti, päris äge oleks kui tulevikus saaks külastada ühe piletiga mõlemat linnust. On nad ju meil suht üheealised 😉 Jaanilinn ainult ca 40 aastat vanem. Õnneks on tänase seisuga lõppemas suuremahuline renoveerimine ka Narva linnuses ehk tuleb ka uut näituseruumi juurde.
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
-
Eesti- Läti trip vol.4 Valmiera – Võnnu
Kui Valgast kaardid sebitud panime otsejoones Lätti. Esimese suurema peatuse tegime Valmieras ja sugugi mitte kaubanduskeskuses 😀 😀 Kolasime vähe linnas, käisime kohalikus kirikus ja linnuses ka. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamendid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt. Tahtsime kiriku torni ka saada aga seekord miskipärast sinna ei lubatud. Nüüd pidavat seal kellatornis näidatama ka kellamehhanismi, ilmselt on see vägev vaatepilt. Olen Piiteris sattunud puht juhuslikult ühte kirikusse kellamehhanismi piiluma, pilti ei lubatud ainult teha. Lossivaremetes on tehtud päris ok muuseum kus saab aimu Liivlaste eluolust.
Müüre eriti säilinud pole nagu piltidelt näha ja tänapäeval on sinna müüride külge aretatud igasugu majakesi kus asuvad käsitööpood, kohvik jne. Tegime väikse tiiru pargis kah ja liikusime edasi Võnnu poole.
Võnnus esimene tiir kohe kohalikku linnusesse. Seal varemetes väga palju vaadata ei ole kuna restaureerimine pooleli aga kui valmis saab on siin arvatavasti vaadata küll ja küll. Uude lossi ei saanud ka sisse, kahjuks oli juba kinni. Seal on tegelikult päris äge muuseum, siis veel ei olnud aga nüüd on ka eraldi püsinäitus arheoloogilistest leidudest mis renoveerimise käigus leiti. Nimelt on Võnnu üks Läti vanemaid linnu. Seal elas ka Liivi ordumeister ja samuti kuulus linn Hansa Liitu. Suvel saab lossipargis sõita paadiga ja uurida Liivi ordulossi varemeid. Lisaks on seal imeline vanalinn, milles on keskaegsed majad ja munakivitänavad.
Peale linnuses luusimist kiire tiir kohalikku kirikusse. Püha Jaani kirikus on tükike Eestit kah. Nimelt on altarimaali teinud Johann Köler. Kiriku torn tasub ka käimist, vanasti sai sinna ilma rahata aga nüüd väike sümboolne summa küsitakse. Ilmselt sellepärast, et torni erinevatel korrustel näeb kohalike kunstnike töid. Torni tipust avaneb linnale päris hea vaade. Võnnu kohta saab päris hea ülevaate lausa eesti keelselt kodukalt.
Lõpetuseks käisime läbi vabadussamba juures ja jalutasime Maipargi promenaadil. Sinna parki on tekitatud hulgaliselt igasugu kujukesi ja lastele atraktsioone. Traditsiooniline mustade luikede paar on ka enamjaolt alati olemas 😉 Ühesõnaga tasub täitsa nii Valmierasse kui Võnnu asja teha, vaadata ikka ühtteist on 😉 Siit panime Eesti poole tagasi, algselt oli küll plaan kuskil siin ööbida aga jäi ära, ööbime kodumaal 😉
-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetus ja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Piiteri nurgatagused vol.1
Ükspäev oli plaan kolada Piiteri nurgatagustes, just seal kuhu turisti ei viida või ise ei satu. Aga esimene plaanitud päev läks ikka nii nagu minema ei peaks 😀 😀 Sõber ei saanud Moskvast Piiterisse hommikuks vaid jõudis alles peale lõunat. Seega pidin ise vähe aega parajaks tegema, egas midagi turnisin Iisaku katedraalis vähe ja uurisin ümbrust. Äkki jääb miskit põnevat silma mida peaks vaatama minema 😉 😉 Vaated iseenesest linnale on sealt head aga midagi erilist silma ei jäänud. Venitasin ennast alla tagasi ja tiksusin vaikselt paleeväljakule, sealt edasi Moskva väravate juurde ja oligi aeg rongile vastu minna. Sõps tuli Sapsan-iga, see päris tige rong annab minna Piiteri ja Moskva vahel 250 km/h ja umbes 3,5 tunniga sõidab selle vahe ära…. Pole paha 😉
Kui sõpsiga trehvatud otsustasime käigult, et täna enam väga kuskile ei jõua ja tiksume linnas. Homme vaatame mis saama hakkab. Mõeldud tehtud… põikasime sisse Grand Maket showmuuseumi 😀 Kui kiire tiir sinna tehtud lonkisime kesklinna poole. Tegime Nevskil Adamsoni majas väikse kohvi ja lonkisime üle tee Kaasani kirikusse. Algul mõtlesime verekirikusse ka minna aga loobusime sellest.
Tahtsime kirikus üles rõdule ka saada aga ei lastud miskipärast. Sinna üldse harva lastakse miskipärast. Tudeerisime niisama kirikut ja pärast tegime tiiru ümber kiriku kah. Kiriku kõrval pisikese pargi serval on selline päris lahe kaevuke. Sealt saab joogivett võtta kellel janu, kusjuures vesi oli päris hea maitsega. Edasi kobisime kodu kotile kuidagi suht vässud olime.
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis vol.2
Ei saa läbi ilma Piiterita 😀 veelvähem seiklusteta. Vajalik mootor mida me eelmine kord seiklusrikkalt taga ajasime oli jõudnud Moskvast Piiterisse. Ausalt öelda ei viitsinud sugugi minna, kuna Tallinnas oli casting reedel. Tükk aega praadisin kas lähen Piiterisse või castingule. Mõtlesin, et Andrus saab oma mootori sealt ise ka toodud, eelmine kord sai kõik niimoodi paika sebitud. Vot ja õhtul kell 10 tekkis selline kummaline tunne, et tuleb Piiteri minna. Helistan Andrusele, et korjake mind kodust peale nagu alati. Aga selgus, ta juba linnas ühistranspordiga ja ma peaks ennast ise sebima bussikasse 0.30 bussile. Naine seekord ei saanud meid viia aga vastu pidi küll tulema. Mõtlesin krt hakka veel taksot ka sebima…. ei lähe seekord. Krt mingi kummaline tunne ei andnud rahu. Küsisin sõbrantsilt kas ta täna taksot sõidab… Sõitis… Lubas mind bussikasse visata. Leppisin koha kokku, saatsin isegi kaardi kuhu ta mulle järgi tulema peaks kella 0.00 ajal. Sebisin kiirelt netist edasi-tagasi pileti Piiterisse ja seiklused algasid 😀
Tavaliselt ma lähen välja 5 min enne keskööd siis jõuan vabalt teisele poole raudteed ja aega jääb ülegi. Seekord läksin miskipärast 10 min varem välja ja mitte seda teed kust tavaliselt lähen vaid teist teed mööda 😀 😀 Jõuan natsa jalutada kui helistab sõbrants, et kle ma ei leia õiget kohta üles ja ise sõidab samal ajal nurga tagant välja täiesti sealt kohast kus ta sugugi olema ei peaks 😀 😀 Pole hullu ainult 3 kiltsane lisaring tuli 😀 Viskas mind viuh bussikasse aga kuna bussini oli aega jäime lobisema, polnud teda sada aastat näinud. Lõpuks vaatan, et paras aeg bussile minna ja küsin sõbrantsilt täiesti tühjalt kohalt… kas ta õhtul ka sõidab ja mind bussikast koju viib 😀 😀 Ütles pole probleem. Ega midagi viuh bussi ja taha otsa magama, esiots oli silmini täis aga taga terve pikk rida vaba, sai rahulikult sirutada ja pikali magada 😉 Hommikul Piiteris kobisime metroosse ja juba rongi astumas, et sõita Admiraliteiskisse juba tuttavasse kohvikusse kohvitama…. Mõtlesime ringi, et lähme hoopis käsitsi mööda Ligovskit Moskovski vaksali poole ja teeme aega parajaks. Vaatame miski uue kohviku tee ääres. Keerasimegi otsa ringi ja kobisime metroost välja tagasi 😀 😀 Vaatasime paari kohvikusse sisse aga need ei sobinud, lõpuks leidsime ühe pisikese kohviku värskete saiadega. Tegime väikse kohvi ja saiakese ning tiksusime edasi raudteejaama poole. Plaan oli veel käru ka kuskilt vaadata millega seda mootorit transportida.
Aega oli meil sitaks, mõtlesime, et kolame jaamas ja siis lähme raudteemuuseumi. Vaatasime jaama seinal raudtee skeemi Tallinn isegi 2 n kirjutatud nii nagu peab 😀 😀 muidu nad armastavad Tallinna 1 n kirjutada 😀 Hiina on siia ka jõudnud 😉 rongiajad on tabloodel Vene, Inglise ja Hiina keeles. Peldikud uurisime ka järgi, kõik potid roostevaba teras jne 😀 Ja ega siis saanud ka Sapsani vaatamata jätta. Kui meil siin halavad, et raudtee jube s… ja Partsu porgand üle 120 sõita ei saa muidu läheb lendu… vaja ehitada miski ulmeraudtee Railbalticu näol, et saaks 200 sahistada. Tekib küsimus kuidas venelased veel sitema raudtee peal kui meil… sahistavad Sapsaniga vabalt 250 kiltsa tunnis.
Kolasime vähe ka mööda nänniputkasi, Andrus võttis igaks juhuks paki Pofigini 😀 😀 pärast ilmselt läks tal seda vaja ka 😀 Krt ükskord kui mul oli siili kuju vaja tuustisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskilt ei leidnud…. Piiteris igas nänniputkas saadaval, võta millist tahad 😉 😉
Lõpuks hüppasime metroose ja kimasime Balti jaama. Seal oli plaanis käia raudteemuuseumis. Kuidagi oli ju vaja aeg kelle 13-ni parajaks teha.
Balti jaam on natuke teise süsteemiga kui Moskovski. Moskovskis saad perroonile ilma piletita ka aga siin saad ainult piletiga. Muuseum ise asub siinsamas jaama kõrval vanas depoos ja see loodi vene raudtee 180 aastapäeva puhul. Väidetavalt on see raudteemuuseum suurim venemaal ja üks suurimaid maailmas. Muuseumi kodukas on päris huvitav, seal saab muuseumi läbi käia ka virtuaalsena.
Siin on ilgelt suur siseekspositsioon ja nats on väljas ka. Kõike seda staffi saab uurida kahjuks ainult visuaalselt väljastpoolt sisse saab kiigata ainult mõnda üksikusse vagunisse. Päris äge oli näitusel muidugi auruveduri ristlõige. Üks aurukas oli päris pirakate ratastega ja see astus omalajal edasi 125 kiltsa tunnis…. See lasti välja 1956 aastal ja oli üks viimaseid NL välja lastud reisijateveoks mõeldud auruvedureid.
Kogu ekspositsiooni sai vaatata ka lae aluselt teelt, sealt näeb aknast ka välist ekspositsiooni.
Väline ekspositsioon oli mitte väga suur aga ühtteist siiski oli. Isegi selline kraana oli nagu ma BAM-il nägin 😀 😀 2 meest peal… üks on kraanajuht ja teine kütja, et ikka auru oleks 😀 😀 Venelaste tuumarong oli ka olemas. Muidugi paar asja olid kummalised…. Raudteekahur… see muidugi mitte raudtee jaoks ehitatud vaid ristleja pealt võetud ja raudteele kohandatud. See oli täitsa Vene – Soome ja II MS kasutusel. Kujutan ette kui see 305mm kahur kuskil raudteel litri pani siis raudtee värises Vladivostokini välja 😀 😀 Sarnased kuid natuke tummisemad kahurid olid meil Naissaare ja Aegna Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareides samuti kasutusel. Miskid paar soomustatud vagunit olid ka…. aga soomusrongi kui sellist ei olnud. Ja kitsarööpmelise raudtee kohta ei leidnud ka miskit. Ühesõnaga muuseum on äge aga korralik info eksponaatide kohta puudub ja sisse eksponaatidesse ei saa. Meie Lavasaare muuseumis saab vähemalt sisse ja Bresti raudteemuuseumis sai ka sisse.
Kui muuseumil tiir peal tegime väikse kohvi siinsamas muuseumi kohvikus. Masin oli küll hea aga kohv sitt…. söök iseenesest oli küll söödav. Seinalambid olid ägeda disainiga, peaks ka mõne sellise tegema 😉 Aga praegu pole aega vikulambi projekt on käsil, kui see saab valmis siis vaatame mis edasi
Lõpuks oli aeg Aleksi töö juurde minna ja selle mootoriga sebima hakata. Hüppasime Balti jaamas metroosse, siin on metroodes igalpool metallidetektorid ja mehitatud politseivalve. Nagu nägu või kott ei meeldi võetakse maha kontrolli. F… Andrus muidugi suure habeme ja seljakotiga 😀 😀 krt nagu läbi deteka läks nägin kuidas markeeriti kohe ära ja üks politseinik hakkas tema poole minema… Mõtlesin nonii korras päev…. Vaatan mis saama hakkab… see vaatas mulle korra otsa keeras poolelt sammult otsa ringi ja läks tagasi….. Ei tea mis värk oli… Lõpuks olime Aleksi juures ja läksime uuesti sööma. Seal oli miski selline söögikoht kus maksid 210 rutsi ja võisid süüa palju jaksasid nö rootsi lauas. Kuri karu valvas ukse juures, tahtsin küünised talt kuidagi ära nihverdada aga ei saanud, krt tädi istus kõrval ja valvas 😉 Kõhud täis sebisime selle mootoriga. Pidime sellele kuskile lattu järgi minema aga lasin Aleksil küsida äkki toob ise mingi raha eest bussijaama ära. Vana oli täitsa nõus, leppisime kokku, et toob mootori 15.30 bussijaama juurde. Seega meil jäi tiba vaba aega veel linnas laiata. Lonkisime jala mööda Ligovskit bussijaama. Käisime võtsime poest kodustele nänni, seekord siis tuntud Prisma ketist, väiksesse poodi ei julgenud minna äkki jälle ei saa osta nagu eelmine kord juhtus 😀 ja oligi mootor kohal. Vaatasime üle, kõik vinksvonks, arved ja asjad ka nii nagu vaja. Aga mis arvate kas keegi käru ostis 😀 😀 See junn koos pakendiga 40 kilo… näpus ikka ei tassi. Siis arutame kust kiirelt käru saame… ma räägin, et siinsamas poes seda ei ole, mine sinna nurga taha ehituspoodi seal on sobiv käru müügil. Andrus kauples, et me Aleksiga läheks ise vaataks käru ta niikaua uurib veel seda riistapuud. Tormasime minema ja viuh esimesse poodi sisse kus neid võiks müügil olla, oli kõike muud aga mitte käru. Nagu ma juba ennem ütlesin, et seal poes ei ole nii ka läks 😀 Läksime teise… seal oli ainuke ja täpselt sobiliku 50 kg kandevõimega käru olemas. Ostsime käru ära, see protseduur võttis muidugi aega…. Ühes letis kirjutatakse välja miskile suva paberilipikule sellega lähed kassasse maksad ära ja lähed kolmandasse kohta kes siis sulle selle käru näidisteletist lahti kakub 😀 😀 Lõpuks oli käru käes ja ruttu tagasi. Lõpuks kõik vinksvonks istume bussi ja ma ütlen Andrusele, et las Kati tuleb Narva vastu muidu ei saa koju 😀 😀 Ise kobin selle peale tagumisele pikale istmereale magama…. Jaanilinnas aetakse üles, kobime asjadega passikontrolli…. kõik juba läbi aga keda ei ole on Andrus. Tavaliselt kui miski teema reisijatega on siis bussijuhtidele öeldakse. Küsin siis ühelt mis värk, ütles, et Vene toll pidas kontrolliks kinni. Mõtlen toho till ae midagi ei tea mis ja kus. Tavaliselt on nii, et teiselepoole tagasi lihtinimesi ei lasta isegi parima tahtmise juures. Kui kõik kontrollid läbitus siis istu bussis ja oota ärasõitu. Seisan väljas bussi ukse ees ja mõtlen f… mis nüüd saab. Kätte ma teda sealt ei saa ja rääkida ka ei saa. Tuleb miski kuri tollitädi ja ütleb kõik, sõitke minema üks jääb maha. Bussijuht küsib tollitädilt, et kas temaga paar sõna rääkida saab enne kui ära sõidame. See käratab mitte mingil juhul, keerab ringi vaatab mulle otsa ja küsib kas teie tahate temaga rääkida. Ütlen, et tahan küll jah… koos ju tulime kuhu ma ta niimoodi jätan. Naeratas ja ütles tulge kaasa… viis mu viuh sinna tolli tagasi. Sain rahulikult arutada kas jään ka maha või sõidan ära. Andrus arvas, et ma võin ära sõita, küll ta saab. Ennem kuri olnud tollitädi juhatas mind bussi juurde tagasi ja soovis naeratades head reisi. Ma ei saanud sittagi aru mis toimub.
Lõpuks olime juba Narva poolelt ka läbi ja panime kodupoole. Üritasin vahepeal uurida kuidas Andrusel tollis läheb, meie olime juba Sillamäel kui Andrus alles Eesti poolele sai. Kummaline on see, et tavaliselt kui toll maha võtab ja midagi ei leita siis pannakse järgmise bussi peale mis samas suunas sõidab aga ta lasti jala Eesti poole minema. Ma siis juhendasin, kuidas Narvast edasi saab… mingu rääkigu bussijuhtidega piiripunktis, võtavad peale aga miskipärast kas ta ei osanud õigesti küsida või mis iganes aga bussile ta ei saanud. Miskil ajal helistan uuesti ja uurin kuidas on, pidavat juba külmast kringel olema keegi peale ei võta ja järgi ka ei tule. Ütlen, et ot ma helistan Aleksile ja kohe orgunnime midagi. Saan vaevu kõne lõpetatud kui Aleks helistab ise ja uurib kuidas on. Ma räägin, vot selline teema vennike vaja kohe sooja saada äkki ta räägib Narva sõbraga. Krt temaga oleks saanud ma ise ka rääkida kui number oleks. Mitmetel üritustel koos möllatud aga numbrit ikka ei ole 😀 Aleks orgunnis asja kohe viuh ära ja Andrus viidi ilusti soojas autos hotelli. Mul muidugi läks vaja seda taksot mis sai enne ärasõitu kokku lepitud. Auto ilusti ootas ja viis koju. Andrus sai järgmine päev rongiga Narvast Tallinna 😉 Siin ühel pildil see kurikuulus mootor kah, mille kättesaamiseks juhtusid ikka ulmeseiklused aga nüüd on ta ilusti oma uues kodus 😀 😀 Mootor iseenesest ei ole midagi erilist… elektri- ja käsistarteriga ühe potine diiselmootor mida võib pista ükskõik mille peale. Näiteks motoblokk, genekas jne. Ühesõnaga kasutust leiab seal kus fantaasia lubab 😀 😀