-
Lennusadam
Paar tundi vaba aega pealinnas tuli kuidagi ära sisustada. Külma ilmaga linna luusida sihitult ei tahtnud… mõeldud tehtud… viuh muuseumi 😀 Hea soe ja näeb ka ühtteist 😉 Seekord põikasin sisse Lennusadamasse. Polnudki tükk aega siin käinud, mõtlesin äkki on mõni uus näitus välja pandud aga kahjuks ei midagi 😀 Paar korda siin muuseumis käinud ja igakord mõtlen, kes kurivaim selle lennuki koopia tegi mis lae all ripub 😉 Päris äge teine. Muidu mulle täitsa meeldib mööda muuseume luusida aga viimasel ajal on meil piletihinnad nii lakke aetud, et väga valid kas muuseumi minna või mitte. Kui veel perega tahad minna siis on eelarves ikka väga märkimisväärne auk hetkega. Huvitav, et mujal maailmas ringi luusides seda ahnust muuseumide puhul väga ei näe. Ikka 10+ € pileti eest küsida on liig mis liig. Kuskil maal on see “valulävi” millest alates hakkad küsima… Mida ma selle eest saan? Kui sellepeale öeldakse, et näed puulusikat, kappa ja vikatit siis…..
Kurja õues nii kole külm, et tiir ümber maja tuli jooksuga teha 😉
-
Titanicu näitus Lennusadamas
Sel ajal kui maod veel rääkisid tulid kiirvisiidile Tallinna mu Piiteri sõbrad. Linnas eriti kolada ei viitsinud kuna vastikult märg ilm oli. Kolistasime mööda muuseume. Põikasime sisse Lennusadamasse, seal oli Titanicu näitus. Nagu ikka on seal ajutised näitused taga otsas. Seega tuleb ennem muuseum läbi jalutada kui näitusele jõuab 😉 Möödaminnes suusisime vähe Lembitul ka. Piiteris pidavat ka olema allveelaev muuseum nagu mulle Piiteri sõbrad ütlesid aga meie oma pidi ägedam olema kuna see kuival maal, näeb väljast ka. Ükspäev üritan ise ka sellele Piiteri omale silma peale visata.
Tudeerisime lõpuks ka seda näitust. Mõnesmõttes oli päris huvitav näitus aga päris palju oli mulaazi päris esemete asemel. Kuigi kirjas oli, et päris asjad… Aga lähemal uurimisel selgus, et ikka ei ole küll. Iseenesest muidugi korra tasus vaadata küll.
-
Vabariigi aastapäeva lahing
Pole ammu sellist Vabariigi aastapäeva lahingut vaatamas käinud. Tavaliselt on sel ajal programmis vikuküla talvelaager. Vahelduse mõttes sai nüüd natuke uuemat asja kah vaadatud. Seekord toimus asi Vabaõhumuuseumi territooriumil. Rahvast oli nagu murdu siia järtsus ja järts pea linna välja 😀 😀 Passisime piletijärtsus hulk aega kui lõpuks otsustati, et lastakse väravad lahti ja see pikk saba niisama sisse. Muidu ilmselt oleks lahingu algus veninud mitu tundi 😀
Lahing toimus mere ääres tuuliku juures. Kuna mul seal osalemas õige mitu sõpra siis sain suht normaalse koha kust vaadata 😉
Madinat jätkus siin ikka tükiks ajaks. Õnneks oli ilm ka suht mõistlik ja külm ei hakanud. Jälle üks põnev päev seljataga. Ükspäev peaks ikka ise ka osalema sellel, juba ammu moositakse 😉
-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
-
Narva linnuse muuseum.
Ükspäev oli plaan Narvas ringi luusida aga kohapeal sattus jube niru ilm olema. Egas midagi, tuli tubaseid tegevusi leida. Narva linnuse muuseum täitsa sobilik selleks 😉
Luusisime läbi kõik ekspositsioonid tornini välja. Kahju muidugi, et siin on muuseum suht piiratud alal. Väga palju ruume seisab kasutuseta. Ilusa ilma korral on muidugi tornist päris hea vaade ümbrusele. Üle jõe asuv Jaanilinna linnus toimetab restaureerimisega päris usinasti, päris äge oleks kui tulevikus saaks külastada ühe piletiga mõlemat linnust. On nad ju meil suht üheealised 😉 Jaanilinn ainult ca 40 aastat vanem. Õnneks on tänase seisuga lõppemas suuremahuline renoveerimine ka Narva linnuses ehk tuleb ka uut näituseruumi juurde.
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
