• Tehtud üritused,  Tripid

    Lääne – Eesti trip

    Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.

    Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.

    Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.

    Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.

    Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.

    Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.

    Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.

  • Tehtud üritused,  Tsill

    Tsill Varbolas

    Meil välja kujunenud kuidagi selline tore pisike seltskond, kellega kuskil tsillida. Eriti meeldivad need kohad mis pole rahvarohked 😉 Võtsime poest paar tükki liha ja otsustasime minna Varbola RMK lõkkeplatsile tsillima. Ennem muidugi luusisime vähe linnuses kah. Näppisime erinevaid sõjapidamise vidinaid ja muid asju 😉 Kuningatele oli memm kah seltsi tulnud, et lõbusam oleks 😀 😀

    Esmateade linnusest pärineb 1212. aastast. Varbola on ilmselt üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid. Ligi 2 ha suurust linnuseõue  ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Mainitud on Varbolat nii Henriku kroonikas (castrum Warbole), samuti vene letopissides. Väravakäigu uurimisel leitud müntide järgi dateeritakse see käik 13 sajandi keskele. Väidetavalt seda linnust vallutatud ei ole. Venelased proovisid aga neile käidi suurem kogus hõbedat välja ja nad lasid jalga. Taanlased ja rootslased olla ka tulutult proovinud. Aga kes seda värki nüüd tagantjärgi teab. Linnuse õuel on olnud terve posu elamuid. Miskil ajal on seda linnuse territooriumi lausa surnuaiana kasutatud. Lõpuks kui tiir tehtud kobisime üle tee asuvale RMK lõkkeplatsile ja panime liha sooja.

    Kui kõhud täis veeresime vaikselt kodu poole tagasi. Varbolas on mingi vennike kokku vedanud igasugu põnevat träna. Terve suur hoone ja selle ümbrus on vidinaid täis. Siis kui me parasjagu seal uurisime mis värk on tuli mingi vanahärra ja ütles, et ta võib meid sisse ka lasta 😉

    Piilusime vanahärra lahkelloal ühte ruumi, seal oli ikka päris korralikult igasugu põnevat vanakraami. Mul oleks seal näppimist küll kui saaks 😉 Aga meil seal kahjuks pikalt uurida aega ei olnud pidime kodupoole kimama.

  • Tripid,  Tsill

    Lennusadam

    Paar tundi vaba aega pealinnas tuli kuidagi ära sisustada. Külma ilmaga linna luusida sihitult ei tahtnud… mõeldud tehtud… viuh muuseumi 😀 Hea soe ja näeb ka ühtteist 😉 Seekord põikasin sisse Lennusadamasse. Polnudki tükk aega siin käinud, mõtlesin äkki on mõni uus näitus välja pandud aga kahjuks ei midagi 😀 Paar korda siin muuseumis käinud ja igakord mõtlen, kes kurivaim selle lennuki koopia tegi mis lae all ripub 😉 Päris äge teine. Muidu mulle täitsa meeldib mööda muuseume luusida aga viimasel ajal on meil piletihinnad nii lakke aetud, et väga valid kas muuseumi minna või mitte. Kui veel perega tahad minna siis on eelarves ikka väga märkimisväärne auk hetkega. Huvitav, et mujal maailmas ringi luusides seda ahnust muuseumide puhul väga ei näe. Ikka 10+ € pileti eest küsida on liig mis liig. Kuskil maal on see “valulävi” millest alates hakkad küsima… Mida ma selle eest saan? Kui sellepeale öeldakse, et näed puulusikat, kappa ja vikatit siis…..

    Kurja õues nii kole külm, et tiir ümber maja tuli jooksuga teha 😉

  • Tsill

    Titanicu näitus Lennusadamas

    Sel ajal kui maod veel rääkisid tulid kiirvisiidile Tallinna mu Piiteri sõbrad. Linnas eriti kolada ei viitsinud kuna vastikult märg ilm oli. Kolistasime mööda muuseume. Põikasime sisse Lennusadamasse, seal oli Titanicu näitus. Nagu ikka on seal ajutised näitused taga otsas. Seega tuleb ennem muuseum läbi jalutada kui näitusele jõuab 😉 Möödaminnes suusisime vähe Lembitul ka. Piiteris pidavat ka olema allveelaev muuseum nagu mulle Piiteri sõbrad ütlesid aga meie oma pidi ägedam olema kuna see kuival maal, näeb väljast ka. Ükspäev üritan ise ka sellele Piiteri omale silma peale visata.

    Tudeerisime lõpuks ka seda näitust. Mõnesmõttes oli päris huvitav näitus aga päris palju oli mulaazi päris esemete asemel. Kuigi kirjas oli, et päris asjad… Aga lähemal uurimisel selgus, et ikka ei ole küll. Iseenesest muidugi korra tasus vaadata küll.

  • Tsill

    Vabariigi aastapäeva lahing

    Pole ammu sellist Vabariigi aastapäeva lahingut vaatamas käinud. Tavaliselt on sel ajal programmis vikuküla talvelaager. Vahelduse mõttes sai nüüd natuke uuemat asja kah vaadatud. Seekord toimus asi Vabaõhumuuseumi territooriumil. Rahvast oli nagu murdu siia järtsus ja järts pea linna välja 😀 😀 Passisime piletijärtsus hulk aega kui lõpuks otsustati, et lastakse väravad lahti ja see pikk saba niisama sisse. Muidu ilmselt oleks lahingu algus veninud mitu tundi 😀

    Lahing toimus mere ääres tuuliku juures. Kuna mul seal osalemas õige mitu sõpra siis sain suht normaalse koha kust vaadata 😉

    Madinat jätkus siin ikka tükiks ajaks. Õnneks oli ilm ka suht mõistlik ja külm ei hakanud. Jälle üks põnev päev seljataga. Ükspäev peaks ikka ise ka osalema sellel, juba ammu moositakse 😉

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Rebala – Jägala – Ülgase

    Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀

    Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉

    Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀

    See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.

    Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.

    Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.

    Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.

  • Tripid

    Eesti oma Stockmanni uurimas.

    Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉

    Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉

    Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.

    Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.

    Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.

    Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.