-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Narva linnuse muuseum.
Ükspäev oli plaan Narvas ringi luusida aga kohapeal sattus jube niru ilm olema. Egas midagi, tuli tubaseid tegevusi leida. Narva linnuse muuseum täitsa sobilik selleks 😉
Luusisime läbi kõik ekspositsioonid tornini välja. Kahju muidugi, et siin on muuseum suht piiratud alal. Väga palju ruume seisab kasutuseta. Ilusa ilma korral on muidugi tornist päris hea vaade ümbrusele. Üle jõe asuv Jaanilinna linnus toimetab restaureerimisega päris usinasti, päris äge oleks kui tulevikus saaks külastada ühe piletiga mõlemat linnust. On nad ju meil suht üheealised 😉 Jaanilinn ainult ca 40 aastat vanem. Õnneks on tänase seisuga lõppemas suuremahuline renoveerimine ka Narva linnuses ehk tuleb ka uut näituseruumi juurde.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti- Läti trip vol.4 Valmiera – Võnnu
Kui Valgast kaardid sebitud panime otsejoones Lätti. Esimese suurema peatuse tegime Valmieras ja sugugi mitte kaubanduskeskuses 😀 😀 Kolasime vähe linnas, käisime kohalikus kirikus ja linnuses ka. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamendid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt. Tahtsime kiriku torni ka saada aga seekord miskipärast sinna ei lubatud. Nüüd pidavat seal kellatornis näidatama ka kellamehhanismi, ilmselt on see vägev vaatepilt. Olen Piiteris sattunud puht juhuslikult ühte kirikusse kellamehhanismi piiluma, pilti ei lubatud ainult teha. Lossivaremetes on tehtud päris ok muuseum kus saab aimu Liivlaste eluolust.
Müüre eriti säilinud pole nagu piltidelt näha ja tänapäeval on sinna müüride külge aretatud igasugu majakesi kus asuvad käsitööpood, kohvik jne. Tegime väikse tiiru pargis kah ja liikusime edasi Võnnu poole.
Võnnus esimene tiir kohe kohalikku linnusesse. Seal varemetes väga palju vaadata ei ole kuna restaureerimine pooleli aga kui valmis saab on siin arvatavasti vaadata küll ja küll. Uude lossi ei saanud ka sisse, kahjuks oli juba kinni. Seal on tegelikult päris äge muuseum, siis veel ei olnud aga nüüd on ka eraldi püsinäitus arheoloogilistest leidudest mis renoveerimise käigus leiti. Nimelt on Võnnu üks Läti vanemaid linnu. Seal elas ka Liivi ordumeister ja samuti kuulus linn Hansa Liitu. Suvel saab lossipargis sõita paadiga ja uurida Liivi ordulossi varemeid. Lisaks on seal imeline vanalinn, milles on keskaegsed majad ja munakivitänavad.
Peale linnuses luusimist kiire tiir kohalikku kirikusse. Püha Jaani kirikus on tükike Eestit kah. Nimelt on altarimaali teinud Johann Köler. Kiriku torn tasub ka käimist, vanasti sai sinna ilma rahata aga nüüd väike sümboolne summa küsitakse. Ilmselt sellepärast, et torni erinevatel korrustel näeb kohalike kunstnike töid. Torni tipust avaneb linnale päris hea vaade. Võnnu kohta saab päris hea ülevaate lausa eesti keelselt kodukalt.
Lõpetuseks käisime läbi vabadussamba juures ja jalutasime Maipargi promenaadil. Sinna parki on tekitatud hulgaliselt igasugu kujukesi ja lastele atraktsioone. Traditsiooniline mustade luikede paar on ka enamjaolt alati olemas 😉 Ühesõnaga tasub täitsa nii Valmierasse kui Võnnu asja teha, vaadata ikka ühtteist on 😉 Siit panime Eesti poole tagasi, algselt oli küll plaan kuskil siin ööbida aga jäi ära, ööbime kodumaal 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetusja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
