-
Patarei vangla
Pole ammu pealinnas töllerdanud. Võtsin kätte, sebisin seltsilise ja tegin asja, kurja küll hullult palav päev. Võtsime jäätised ja kohvid mingis suva kohvikus vanalinna müüri ääres ja seedisime mida edasi teha sellise palavaga. Muidugi avastasin, et siinsamas on mingi Ukraina kirikuvärk ja samas peaks ka Ukraina kultuurikeskus olema. Aga kahjuks sinna sisse luusima ei saanud. Tuli teine jahedam koht otsida 😉
Paugatas, et Patarei vangla on lahti ja seal miskine näitus toimumas. Vot palavaga hea jahe koht luusimiseks 😉 Omalajal kui see veel vanglana toimis sai seal käidud tööasju ajamas ikka korduvalt. Aga ega siis seal ringi luusida saanud, pääslast otse ülekuulamisruumi ja tagasi 😀 😀 Muidugi nüüd näeb see värgendus välja selline räämas ja mahajäetuna. Aga eks siin pole viitsinud riik kätt alla panna aastaid, et säilitada ühte Peeter Suure merekindluse terviklikumalt säilinud osa. Ajalooliselt oleks see päris ok turismiobjekt ju. Muidugi investeerimist tahab korralikult. Aga eks tulevikus ole näha kui hästi Sõõrumaa selle renoveerimisega hakkama saab. Praegu ühtteist on juba tehtud. Ajaloos on see algselt kaitserajatiseks ehitatud hoone kasutust leidnud iga valitsuse ajal. Algselt merekindlusena ehitatud hoone minetas oma otstarbe peale Krimmi sõda ja kindlus ehitati ümber kasarmuks. Eesti vabariigi ajal tehti siia vangla mis toimis 1919 – 2002 iga valitsuse ajal. Isegi sõja ajal oli siin Jossi ja Aadu meestel vangla. 1940 oli selle vangla ajaloos ilmselt kõige süngem aeg, siis hoiti siin kinni poliitilistel põhjustel väga palju eestlasi. Aga see selleks, kellel huvi läheb viskab ise pilgu peale sellele värgile. Kõigepealt viskasime pilgu peale jalutuskambritele ja koerakuutidele.
Edasi vaatasime üle üksikkambrite poole. Siin enamus kambrites pandi nari seina külge kokku, et päeval lebotada ei saaks. Siin vangla osas hoiti enamust EW eliiti enne kui maha löödi või mujale vanglatesse saadeti. Siin saab tahvlitelt lugeda nii mõnegi sealviibinu mälestusi.
Siit edasi viskasime pilgu peale pesuruumile ja ühiskambritele. Seal magati nagu silgud reas 😀 😀 paarikümne kaupa. Mnjaaa ei taha teada mis aroom oli seal peale lõunaks olnud hapukapsasuppi….
Seintel päris häid plakateid mis on ajakohased ka tänapäeval miskis mõttes, eriti see esimese plakati esimene lause…
Fotolaboris käisime ka, seal tehti igast kurjakast pildid. Vahel toodi siia etapiga mitu inimest korraga ja, et nad omavahel rääkida ei saaks ega näeks üksteist pandi järjekorras olijad kappi kinni oma järtsu ootama 😀 😀 Põhimõtteliselt praegu siit rohkem edasi ei saa praegu. Aga ehk tulevikus saab. Tegime väikse tiiru veel lennusadamasse ja kobisin kodu ära.
-
Iisakul mänguasju uurimas
Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.
Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.
See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.
Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.
Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.
Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.
Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉
Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉
-
Näituse orgunn
Hobitegevuse käigus on kogunenud päris hulga manti Ruila piirkonna põldudelt. Põnevamad leiud on muidugi Muinsuskaitseameti spetsialistide käes uurimisel aga eks mulle ole ka midagi jäetud 😉 Ajapikku neid ikka on kogunenud erakogusse. Poiss hakkab varsti kooli lõpetama ja nad peavad tegema mingi loovtöö. Mis siin ikka pikalt mõelda… otsustasime, et teeme arheoloogilistest leidudest väikse näituse. Ruila koolis on juba varasemalt väike muuseuminurk olemas, viskasime pilgu peale kas sinna kannatab ära mahutada üks väike näitus. Ruumi jätkus ja paar sobilikku vitriini ka olemas.
Egas midagi otsisin kohaliku piirkonna leiud välja, andsin poisile grupeerimiseks. Leppisime kokku arheoloogiga kes vaataks leiud üle ja aitaks lapsel intervjuu käigus näituse esemed dateerida. Kui asi ühelpool proovisime katseliselt vitriinidesse paigutust ka. Kõik täitsa vinksvonks. Kahjuks selle paganama viiruse pärast lükkus näituse avamine ja esitlus uue kooliaasta algusesse. Loodame, et sügisel viirus ei sega ja saame ilusti loovtöö esitletud. Ehk saan esitluse päevaks ajutiselt Ajalooinstituudi arhiivist näitamiseks ka ühe minu poolt leitud väga ägeda ja haruldase leiu 😉
-
Sõjamuuseumi külastus.
Ajaviiteks sai käidud Viimsi Sõjamuuseumis. Päris ok kohake, natuke teistmoodi kui muud muuseumid ja siin on ühtteist ikka vaadata, alates viikingitest kuni suht tänapäevani välja ja linnuse makett on ka täitsa olemas 😉 😉 Isegi siin väikses muuseumis on väljas paar tervet vikumõõka aga ERMis ajakihtide näitusel oli väljas ainult paar mõtetut mõõgatükki, nagu terveid ei oleks olemaski. Muuseum asutati Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga 19. jaanuaril 1919. aastal. Muuseumi korraldajaks määrati 6. jalaväepolgu reamees rindefotograaf Taavet Poska. 1921. aasta novembris määrati ta muuseumi varahoidja kohusetäitjaks ja hiljem juhatajaks. Taavet Poska juhtis Eesti sõjamuuseumi kuni 1940. aastani. Siis oli muuseumis umbes 10 000 eksponaati, neist paar tuhat püsiekspositsioonis. Muuseumi kogudes oli palju relvi, püsiekspositsioonis olid trofeed – lahingutes võidetud Punaarmee üksuste lipud, mannekeenid Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaardid, ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus ja palju muud. Muuseum asus sel ajal vanalinnas Vene tn 5. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aasta suvel Vabadussõja muuseum suleti ja varad tuli Vene tänavalt välja kolida. Need viidi esialgu Koplisse nn Punastesse kasarmutesse. Hiljem anti kasutuskõlblik varustus Punaarmeele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Venemaale ja palju esemeid lihtsalt hävitati.
Siin näeb päris palju eksponaate vabadussõja ja II MS päevilt. Päris äge oli muidugi ka ordenite ja medalite näitus. Selles muuseumis tasub igaljuhul käia. Siin on veel eraldi sõjatehnika näitus ka aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud aga eks ükspäev jõuan sinna ka.
-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
-
Metsanurme matkarada.
Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.
Päris pikk osa sellest rajast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.
Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉
-
Jaanilinna kindlus
Lõpuks oli seltskond näljast sinine ja läksid Narvas sööma. Ma ei viitsinud sööma minna ja plaanisin sel ajal hoopis Jaanilinna linnust uurida, Ziilu tuli kampa, tal ka pikk viisa. Egas midagi panime käsitsi viuh üle silla. Eriti aega seal viita muidugi ei saanud, muidu oleks teised meid roheliseks oodanud 😉 Sinna saab üsnagi lihtsalt viuh üle piiri ja siis aia tagant mööda teerada saab linnuse esisele platsile, ei pea ringiga käima. Siin on päris palju taastatud viimasel ajal. Väidetavalt olla miskine projekt kuskil käimas, et kunagi võiks saada ühe piletiga lihtsustatud korras nii Narva kui Jaanilinna linnusesse. Iseenesest oleks see tore idee aga kas läbi ka läheb ei tea. See linnus on ajaloo jooksul olnud nii Rootslaste, Taanlaste, Venelaste kui ka Liivi ordu valdustes. Narva linnusega on Jaanilinna linnus suht ühevanune. Jaanilinna linnus pidavat nii umbes 40 aastat vanem olema. Siin on ka paar huvitavat pisikest kirikut kuhu tahaks ka kunagi sisse saada, veel pole see õnnestunud.
Tegime kiire tiiru kõikvõimalikes tornides ja kohtades kus vähegi sai luusida. Ühes tornis oli päris põnev näitus linnuse ajaloost ja ülla-ülla päris palju oli kirjas eesti kohta. Kuidas seal oli garnison jne jne.
Müüride pealt on päris head vaated ümbruskonnale. Aga Huvitav on see, et ka seal linnuse restaureerimisel on kasutatud “Potjomkinlust” Esimene ots mis on nö vastu Eestit on ilusti taastatud ja tornid üles ehitatud aga tagumine ots on täiega võssa kasvanud.
Kui linnus seestpoolt uuritud tegime väljast ka tiiru ümber. Ikka oli vaja ju näha mis nurga taga on, seal võsas andis ragistada ja seal linnuse taga oli miski sõjaväeosa kinnine territoorium. Algul mõtlesime asi p… sealt läbi ei saa aga selgus, et oli mahajäetud ja seal läbi aiaaukude turnijaid kalamehi jätkus. Tegime siis sedasama 😀 😀 Ja nagu piltidelt näha ongi asi täiesti trööstitu sealpool. Aga ehk kunagi tehakse see ka korda ja saab korralik turismiatraktsioon. Oligi aeg käes tagasi üle piiri lipsata, seltsilised muutusid ootamisest juba närviliseks 😀 😀
