fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Valga militaarfestivalile minek.

    17. aug. 2020 /

    Siin vähe juttu ühest varasemast militaarfestivalil käigust. Nagu ikka juhtub, et kõik suure hurraaga tahavad minna aga kui minekuaeg käes siis sada vabandust. Üks sõber siiski leidus kes kampa lõi ja panime tuld. Nagu meil juba kombeks… miks otse kui ringiga saab, ilm oli ka ilus, paras vähe ringi luusida. Kõigepealt põikasime sisse Rasiveres ühe huvitava mätta juurde. See küll kasutusel kruusakarjäärina miskipärast aga koha poolest sobiks jube hästi linnusekohaks…. Siit edasi kimasime Albu mõisa juurde.

    Albus kolasime mõisa pargis, tegime paar pilti ja tuld edasi.

    Jerewani Olerexi tanklast haarasime kohvid ja võtsime suuna Kärde rahumajakesele. Väidetavalt sõlmiti seal putkas Rootsi-Vene rahuleping mis lõpetas sõja. Ilmselt selles putkas seda lepingut ei sõlmitud, see lihtsalt mulaaž mingist majakesest aga abiks ikka 😉 Vaevalt selles majakeses on mõnda detaili 1661 aastast järgi.

    Kärdest edasi kimasime Kassinurme. Tegime väikse tiiru linnamäel ja linnuses ning juba oligi aeg käes otsejoones Valga poole kimada.

    Valgas võtsime positsioonid sisse peatänava serva ja kohe algaski paraad. Kõikvõimalikku tehnikat võis seal liikumas näha. Iseenesest on see jummala äge festival ja tasub käimist. Kuigi viimasel ajal on miski natsipaanika jälle õhus ja suht kokku tõmmatud see asi. Krt millal küll saab otsa see pehmondus ja mehed omale uuesti munad kasvatavad.

    Kui paraad vaadatud kimasime sõjameeste laagrisse. Seal sai ka vähe ringi vaadatud enne kui lahing peale hakkas. Siin võis igasugu sõjatehnikat näppida 😉

    Lõpuks oli aeg käes lahingut pidada. Iseenesest jube hea koht orus. Rahvas saab ülevat vaadates kogu üritust jälgida. Kahju, et eelmisel aastal seal ei tehtud. See linnapargis tehtud asi oli ikka natuke porno küll aga mis teha. Kui sõdurid positsioonidel ja pealtvaatajad ennast mugavalt sisse seadnud läks andmiseks 😀 😀

    Lennuk lendas üle “viskas” paar pommi nii, et tuld kõik kohad täis 😀 😀 Ühesõnaga see on ikka nii äge teema, et peab oma silmaga nägema, siin kirjeldamine pole pooltki seda mis kohapeal näeb. Ehk tuleb sel aastal ka festival ja saate ise vaatama minna. Soojalt soovitan. Päris hariv teema järeltulevale põlvele.

    loe edasi
  • Tripid

    Toila Oru park

    15. aug. 2020 /

    Viimati käisime Toila Oru pargis siis kui hooldus käis. Nüüd oligi paras aeg asi uuesti üle vaadata. Väravamõmmidele oli isegi sini-must-valge kaela seotud 😉 Pätsu kuju oli kah pandud mõisa kunagise asukoha juurde. Kurja mind ikka huvitab mis seal maa sees on …. Nõlva taga on uksed küll aga sisse ei saa…

    Kodupoole tagasi kimades tegime paar kõrvalpõiget. Vaatasime mis kunagises õitsevas kaevanduslinnas Kohtla-Järvel toimub. Ei toimunud väga midagi, suht vaikne nagu talveunes. Kohe sissesõidul poe kõrval suht hästi säilinud tuuliku varemed ja päris äge veetorn. Kahju, et sellises kohas olev tuulik pole rakendust leidnud tänapäeval. Paljud majad tühjad ja räämas aga mis teha…. Tööd sealkandis väga ju pole…. Viskasime pilgu peale ka Maidla mõisale. Seda Ida-Virumaal asuvat Maidla mõisa on esmakordselt mainitud 1465 Praegune mõisabarokki esindav mõisamaja valmis 1767 aastal Georg Ludwig von Wrangell soovil. Alates 1925. aastast kuni tänaseni on seal kool ning tänu sellele on see renoveeritud kompleks üks Eesti suursugusemaid barokk-ansambleid, mis hästi säilinud. Mõisa sisse pääseb ainult suvekuudel unustatud mõisate külastuspäevadel või tellides giidiga ekskursiooni. Väidetavalt saadi mõisa ehitamiseks vajaminev ehitusmaterjal lähikonnast, lubi Samma mõisast, katusekivid Purtse ja Kalvi mõisast. Muidu ilusasti korras hoitud kompleks aga tilk tõrva peab ikka olema, muidu ei saa.. Ei tea milline “spetsialist” muidugi selle peale tuli aga tõsiselt rõve oli küll…. Peenrapiirded olid tehtud robustsest plastmass kanalisatsioonitorude tükkidest. Selle peale peab ikka tulema ainult väga kõva “oma ala spetsialist”, et mõisa aias teha sellised piirded 😀 😀 Isegi koduaias oleks need rõvedad mis veel mõisa aiast rääkida…. Väidetavalt siitkandist pärit ka Eesti soost aadlike Maydellide suguvõsa. Kas see ka nii on ei tea, erinevates allikates on erinev info, võta nüüd kinni mis õige on….

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Tuuldumas.

    7. aug. 2020 /

    Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.

    Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk. Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.

    Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.

    Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.

    Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Metsavendade punkrit uurimas

    14. juuli 2020 /

    Ükspäev tuli plaan minna uurida vähe mõnda metsavendade punkrit. Nagu ikka miks otse kui ringiga saab. Mööda väikseid teid kolistades avastab igasugu põnevaid asju. Alustuseks põikasime sisse Koluvere lossi juurde, kahjuks sinna sisse ei saanud ja tuli edasi minna. Lauknal piilusime kohaliku tuuliku varemeid, ägedad asjad ikka olid need omalajal. Kahju, et sellised varemed tänapäeval väga kasutust ei leia… Siin on muidugi ka päris äge bussijaam, huvitav kes selle välja mõtles 😉

    Vaatasime kohaliku kaardi pealt milliseid vaatamisväärsuseid ümbruskonnas on. Jäi silma Luiste piimapukk…. Huvitav miks see on kohalik vaatamisväärsus, mis selles nii erilist on… Kohe vaja uurima minna mis värk on. Teel sinnapoole põikasime mingist suva teeotsast korra põõsasse ja nägime mingit vana maja. Nu seda ju ka vaja kohe uurida. Ühtki viidet kuskil polnud millega tegu. Aga natuke ümbrust vaadates ja sees luusides hakkas tekkima mõte, et see mingi mõis äkki…. Ja rämpsu järgi oli näha, et ilmselt vene ajal ringi ehitatud kohaliku majandi töötajate korteriteks mis kasutusel olnud veel üsna hiljuti. Hiljem kodus asja uurides selgus muidugi, et tegu Luiste mõisaga. See eraldati Loodna mõisast iseseisva majandusüksusena 1645. aastal. Hilisematel sajanditel sai temast Loodna kõrvalmõis. Hoone on ehitatud ilmselt peale 1905. aasta põletamist, arvatavasti vana hoone vundamendile varasemat hoonet eeskujuks võttes. Kahju muidugi, et selline äge mõis jälle looduse meelevalda jäetud. Koht iseenesest jube ilus. Aga mis seal olnud on peale nö. mõisaaega ei saanudki kuskilt selgust. Väljast polnudki asi kõige hullem, aga…..

    Aga seest jättis ikka väga koleda pildi. See nurgapealne tuba mille kohal katuseplekk puudus oli juba ka laest ilma jäänud. Üllataval kombel leidus siin täiesti arvestatav kogus metalli, mis polnudki veel kokkuostu veetud. Ühes toas oli ka maha jäetud endiste elanike poolt päris korralik raamatukogu nõukaaegset kirjandusklassikat. Muidugi rämpsust mida see mõis sisaldas ei hakka rääkimagi, panen siia mõned tagasihoidlikumad pildid.

    Muidugi mõisa teises otsas oli näha isegi suht hilise remondi ja ümberehituse jälgi. Üllataval kombel olid need ruumid isegi praktiliselt prügivabad.

    Silma jäid ka uksed. Huvitav kas need kõrged kahepoolsed uksed mis läbi maja pika koridori moodustavad on veel mõisaaegsed…. Õige mitmeidki ukseauke oli kinni löödud või siis kinni tapetseeritud. Nii mõnegi sellise ukse küljes olid veel säilinud osaliselt messingist lukukatted ja käepidemed.

    Lõpuks jõudsime ka selle vaatamisväärsuste nimekirjas oleva Luiste piimapukini. Mis siin erilist on ma küll ei näinud, täiesti tavaline piimapukk, selliseid on kümneid ja kümneid Eestimaal.

    Kiire pilt Vana-Vigala mõisast ja oligi ainult mõned kilomeetrid jäänud metsavendade punkrini. Põrgupõhja punker oli Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Relvastatud Vastupanu Liit loodi 1946. aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis Nõukogude võimu vastu astuma ning Eesti Vabariiki taastama. RVL-i kuulus mehi nii Märjamaa vallast kui hiljem ka teistest piirkondadest. Punker asus Raplamaal Konuvere ja Vana-Vigala lähedal metsas. NKVD ründas RVL-i punkrit 31. detsembril 1947. Lahingus sai surma kaks metsavenda ja umbes 50 julgeolekusõdurit. Staap taandus lahinguga. Punker taastati 2015 aastal ja seal saab isegi ööbida kui vaja. Kõik vajalik staff selleks on kohapeal olemas. Igati äge kohake kus soovitan kindlasti käia.

    loe edasi
  • Muu värk

    Näituse orgunn

    10. juuli 2020 /

    Hobitegevuse käigus on kogunenud päris hulga manti Ruila piirkonna põldudelt. Põnevamad leiud on muidugi Muinsuskaitseameti spetsialistide käes uurimisel aga eks mulle ole ka midagi jäetud 😉 Ajapikku neid ikka on kogunenud erakogusse. Poiss hakkab varsti kooli lõpetama ja nad peavad tegema mingi loovtöö. Mis siin ikka pikalt mõelda… otsustasime, et teeme arheoloogilistest leidudest väikse näituse. Ruila koolis on juba varasemalt väike muuseuminurk olemas, viskasime pilgu peale kas sinna kannatab ära mahutada üks väike näitus. Ruumi jätkus ja paar sobilikku vitriini ka olemas.

    Egas midagi otsisin kohaliku piirkonna leiud välja, andsin poisile grupeerimiseks. Leppisime kokku arheoloogiga kes vaataks leiud üle ja aitaks lapsel intervjuu käigus näituse esemed dateerida. Kui asi ühelpool proovisime katseliselt vitriinidesse paigutust ka. Kõik täitsa vinksvonks. Kahjuks selle paganama viiruse pärast lükkus näituse avamine ja esitlus uue kooliaasta algusesse. Loodame, et sügisel viirus ei sega ja saame ilusti loovtöö esitletud. Ehk saan esitluse päevaks ajutiselt Ajalooinstituudi arhiivist näitamiseks ka ühe minu poolt leitud väga ägeda ja haruldase leiu 😉

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Kullamaa vesiveski

    24. juuni 2020 /

    Kullamaa kandis asjatades käisin viskasin pilgu peale Kullamaa vesiveskile. Muidugi käest ära lastud, nii nagu enamus kaitsealuseid objekte kipub olema aga ehk kunagi tehakse korda. Ehitati see 19 sajandi keskpaiku ja kuulus kunagisse Kullamaa mõisa tööstusparki. Väidetavalt töötas see veski veel 1970-ndate aastate lõpus. Kahju muidugi, et sinna sisse ei saa. Siinkandis muidugi jätkub selliseid põnevaid objekte, peab vist ükskord ette võtma ja läbi luusima kogu Liivi jõe piirkonna. Siinkandis peaks olema igivanu sildu, veskeid ja jumal teab mida veel.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid

    Metsanurme matkarada.

    10. juuni 2020 /

    Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.

    Päris pikk osa sellest rahast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.

    Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉

    loe edasi