-
Laitse raadiojaam
Kurja küll, ma olen vist see viimane mohikaanlane kes pole veel Laitse raadiojaamas luusimas käinud 😀 😀 Mitu korda oleme varem üritanud kui sealkandis luusime aga igakord on midagi vahele tulnud. Aga nüüd on see ka tehtud. Pool pesakonda kokku ja tegime luusimise päeva üle hulga aja. Põikasime korra ka Laitse lossi tiigi äärde, vaatasime kabelit ja onni. Lossist ei hakka siin pikemalt kirjutama, seda on juba varasemalt tehtud siin ja siin. Väike vihje muidugi 😉 puukütte ja mullivanniga saun on seal hea 😉 😉 Lossi pargis asuv kabel on esimene sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes avalikkusele avatud kabel.
Kui pargis tiir tehtud oligi aeg minna uurima mis värk see kohalik raadiojaam oli. Panen siia kirja ka kiire ülevaate selle asutuse saamiseloost. Rajati see raadiokeskus II MS järel Eesti NSV peamise levikompleksina. Ehitati komsomoli lööktööobjektina nr. 2 peale Leevaku valmimist. Siin paiknes muu hulgas Eesti Raadio I programmi kesklaine saatja, mille levisagedus oli 290m ja siit levis eestikeelne raadioprogramm üle Euroopa. Valmides kandis rangetele julgeolekunõuetele allutatud kompleks nimetust NSVL Sideministeeriumi Volinikevalitsuse „Objekt 88“, kinnise nimetusega postkast 115. Vundamendi ettevalmistustööd algasid 1947 novembris.
Hoone ehitusprojekt valmis 1948 veebruaris, peamised ehitustööd lõppesid 1949 sügisel, kuid sisseseadet paigaldati veel terve aasta.
Raadiokeskuse tehniline hoone on projekteeritud spetsiaalselt Inglise päritolu raadiosaatja „Standard“ seadmete vajadusi arvestades NSVL Sideministeeriumi Riikliku Nõukogude Ehitusmontaaži trusti nr. 15 projekteerimisosakonnas Moskvas. Saatja saadi II MS järel Ungarist reparatsioonivarana. Paefassaadide ning raudbetoonist karkassiga hoone on ehitatud stalinistliku klassitsismi stiilis. Raadiokeskuse kompleksi esimeses ehitusjärgus valmisid lisaks tehnilisele ka väravahoone, pumbamaja ja antennipaviljon. Kompleksi sissepääsu juurde istutati
elupuudeallee ja rajati madalhaljastus. Samuti valmisid esimeses järgus „Standardi“ praeguseks hävinud mastantenn, mis pärast
avariid ümber ehitati, asulas paiknev töötajate elamu ning
alajaam. Laitse loss kohandati raadiokeskuse administratiivhooneks.
Raadiokeskus suleti kesklaine saatja väljalülitamise järel 1 juulil 1998. Detailselt selle kompleksi kohta saab lugeda siit eksperthinnangust.Huvitaval kombel on säilinud värava kohal täiesti tervena tänavavalgustus. Hooned ise on muidugi kõvasti rämpsu täis, aga iseenesest need Stalini aegsed hooned on suht hea ehituskvaliteediga ei mingeid pragusi jne. Neist hoonetest saaks veel päris ägedaid asju teha kui vaid leiduks tegija. Väravahoone katus on muidugi läbi ja tänu sellele on sisse varisenud ka osa lage, see oli natuke ära rikkunud korraliku diivani 😉 😉 Peahoone näeb eemalt välja muljetavaldav, isegi ENSV vapp on ilusti säilinud.
Kõigepealt otsustasime territooriumil luusida ja pärast kolistada peahoones. Huvitaval kombel polegi kõrvalhooned prügi täis veetud nagu see tavaliselt mujal esineb. Samas oli kinnistu tagumine osa täis hullult puitmaterjali, ilmselt mingid vanad barakkide detailid. Keegi saaks sealt väga korraliku koguse talvekütet kui pusida viitsiks. Kummalisel kombel vedeles siin loomaluid hullult, ei tea mis värk nendega on….
Kui natuke territooriumi uuritud kobisime uurima peahooneid. Kogu territoorium sitaks suur ja kõike läbi luusida ei viitsinud, paar asja peab ikka järgmiseks korraks ka jääma 😉 Peahoone taga väljakul vedeles paat huvitav miks see seal niimoodi suva koha peal on…. Peahoone juurdeehitus polnud midagi erilist, nagu iga suva tööstushoone ikka. Vähe maha kukkunud voodri vahel oli ikka soojustust ka näha, ehitajad polnudki koju tassinud 😉 Aga noh kui komsomoli lööktööna ehitati siis polnud aega kellelegi viia ka 😀 😀 Päris korralik galerii oli kahe maja vahel tehtud, osad klaasplokid muidugi puru pekstud aga mulje ikkagi päris soliidne.
Teise korruse akendest avaneb ümbruskonnale väike vaade ka. Taamal oli üks sinine maja aga sinna ei viitsinud lonkida. Järgmine kord lähen vaatan mis värk on sellega.
Kurrrrjaaa peahoone nägi seest välja nagu mingi mõis, kõrged laed, sambad jne. Tekib küsimus miks salajase raadiojaama hooneks oli vaja ehitada nii edev hoone. Kui seda hoone vähe vuntsida siis elusees ei ütle, et see pole mõis 😉
Rõdult avanes väga tsill vaade värava suunas. Kui allee oleks hooldatud siis täpselt nagu mõis. Kolasime veel pumbajaamas ja miski kummalise künka otsas mille sees mingid ruumid. Alla ei hakanud muidugi turnima, tundusid olema nii 5 – 6 meetrit sügavad. Korralikku taskulampi polnud ka kaasas, et vaadata mis seal all täpsemalt on. Aga igatahes täiesti kuiv ruum paistis. Kokkuvõtvalt päris huvitav kompleks… kahju, et ripakile jäänud. Siit edasi kimasime Padise kloostrit avastama aga sellest lähemalt ükspäev 😉
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitav, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉
Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
-
Laitse loss.
Sai ükspäev Laitse lossis vähe tsillitud. Eks ma seal ennemgi vähe põgusalt luusinud. Aga seekord sai kohalik saun ka ära proovitud. Täitsa ok oli teine. Mis muidugi hea, et puuküttega tavaliselt kipub igalpool elektrikeris olema mis mulle väga ei istu. Ja mullivann on kah olemas 😉 Tsillimiseks väga ok saunake, eraldi sissepääsuga ja puha 😉 Lossi sügavustes näeb veel mõisa aegade sildikesi ustel, muidugi ei tea kas on originaalid või head koopiad. Vahet pole…. stiilsed igaljuhul.
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
