-
Jägala – Keila-Joa
Sai üle hulga aja kiirelt üle vaadatud mõned tuntud vaatamisväärsused. Alustasime trippi Jägalast, siin seekord üsna vähe vett ja pilte ei viitsinud teha, neid siin blogis varasemalt juba olemas küll ja küll. Käisime läbi ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumist, vaatasime mis uut. Siin sai viimati käidud õige mitu aastat tagasi. Siis sai tankiga tiiru ka tehtud. Siin sama lugu nagu Jägalas, midagi uut peale tuuliku polnud. Ja muideks tuulikus saab ööbida ka 😉
Järgmine sihtpunkt Keila-Joa. Ega siingi midagi erilist ja uut polnud. Vett siin ka üsna vähe. Paar pilti siin siiski tegin võrdluseks. Südamete külge on juba kogunenud arvestatav hulk lukke, kolbe ja krt teab mida veel 😀 Viimati siin käies oli neid oluliselt vähem. Ühtteist on siin siiski korrastatud. Ainukesed asjad mida ma pole siin kordagi näinud, et töötaks on rippsilla ja joa valgustus.
Piilusime mõisa parki ja Meremõisa lossi varemeid ka. Siin on ka midagi toimetatud, müürid konserveeritud ja keldrile trellid ette pandud.
-
Taagepera
Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉
-
Keila – Joa ja Treppoja
Suvel sai kõikvõimalikke ja võimatuid kohti läbi kolatud, mõned korrad jõudsime möödaminnes isegi Keila – Joale juga uurima. Isegi veidi vett oli. Huvitav, et need rippsilla küljest renoveerimise käigus ära lõigatud abiellujate riputatud lukud ei saadetud mitte Kuusakoskisse, vaid pandi väljanäitusele. Ma muidugi kahtlustan, et ilmselt päris kõik seal kastis küll ei ole, aga mine sa tea… Juga vaadatud panime viuh edasi. Ükspäev katsun selle pargi ja mõisa ka ette võtta.
Väikse peatuse tegime veel Treppojal ka. Siin on muidugi parkimisega paras…. aga miski väikse sobiliku teeserva leidsime. Siin oli ka veidi vett, tavaliselt suvel siin väga vett ei ole ja asi vaevu niriseb. Väike tiir peale ja edasi. Muidugi kevadel sulavete ajal on meie joad päris ägedad. Siit saab piiluda paari kevadist pilti.
-
Laitse lossis….
Sai üle hulga aja käidud Laitse lossi uurimas. Kõigepealt eelmänguks ekslemine tuhande tuti mäel 😉 Labürint iseenesest pole ajaloos midagi uut ja neid tuntakse aastatuhandeid. Eestis olen neid näinud erinevaid õige mitmeid, minu jaoks muidugi kõige põnevam on Aegna saarel taasavastatud labürint. Sealne labürint arvatakse olevat pärit vähemalt keskajast kui mitte varasemast ajast. Aga omajagu põnevad on nad igalpool ja kindlasti väärivad ka läbikäimist.
Kui tuttide labürindis ekseldud piilusin mis lossis põnevat. Siin on muidugi tube mitmel korrusel ja igasugu vahvate nimede ning suurusega, ei hakka rääkimagi luksusest 😉 Siin on ka mõnus privaatne sisehoov. Ööbida ise veel siin lossis jõudnud pole aga saunamõnusid on küll korduvalt nauditud. Üks väheseid kohti kus on puuküttega saun, mulle need elektrikad väga ei meeldi. Saunas on muidugi mullivann ka, tegelikult on mullivann mõnes toas ka 😉 Isegi oma kööginurgaga on mõni tuba 😉
Muidugi jahitrofeedega tuba on äge ja ega baldahiingi puudu 😉 Paar tuba on päris omapäraste katuseakendega. Mõnes toas pole pole kempsu ja tuleb koridori kempsus asjal käia 😀 Ja muidugi eriti häbelikele on siin ka mõeldud 😀 😀 Sõna otseses mõttes saab vannis ja kempsus käia kapis 😉
Katuserõdult avaneb äge vaade ümbrusele, ehhhh kui vaid neid puid ees poleks 😉
-
Restu – Sangaste
Suvel on küll kiire ja kõvasti hooajatööd aga nats aega tšillimiseks tuleb ikka leida muidu on igasugused tervisehädad kallal….. Ületöötamise stress jne jne. Vaat kus asjade nimetused muutuvad ajas. Vanasti kui palju rügasid olid väsinud aga nüüd kui palju rügad oled stressis 😀 😀 Stress käib söögi alla ja söögi peale 😀 Kui on tööd oled stressis, kui pole tööd oled stressis, kuri naine kodus oled stressis, kui naist pole ikka stress 😀 😀 Egas midagi, katsusime vähe stressi maandada ja ringi luusida kuigi jh tripile minek stress, kui ei lähe veel hullem stress 😀
Otsustasime , et äkitse tripile minek on vähe väiksem stress kui mitteminek. Niisiis pillid kotti ja tuld, “Hollywoodis” väike jalasirutus ja kohv. Kui kohv manustatud ja jalad sirutatud kimasime edasi lõuna poole. Sihtmärki nagu väga ei olnudki, mõtlesime, et vaatame seda mis ette jääb. Harimäel turnisime vaatetorni, see on üks äge koht, ükskõik mis ajal siin käid, vaated on lummavad. Aga tundub, et neid ilusaid loodusvaateid siin kauaks ei jätku. RMK ei saa ju ometi jätta midagi ilusat alles, varem või hiljem tõmmatakse lagedaks.
Möödaminnes uurisime vähe ka Restu mõisa. Mõisa esmamainimine on 1499. Natsionaliseerimisest alates kuni aastani 1998 toimis siin majas kool. Praegu muidugi aastaid tühjana seisnud ja rüüstatuna näeb välja üsna trööstitu. Nüüd muidugi kurjad keeled räägivad, et ehk ikka hakatakse seda lähiajal taastama. Loodame, et üks äge majake saab taas korda.
Üllataval kombel polnudki siin kelder prügi täis veetud. Ilmselt see nats päästab, et kõrval eriti elumaju ei ole. Üks päris korralik puituks oli ka, huvitav kui vana see olla võiks.
Restust edasi kimasime Sangastesse. Lossi sisse ei saanud, see oli reserveeritud aga vanas tallis ja mujal sai turnitud küll
Siinsamas veel üks majake, mis ilmselt olnud varasemalt nii korteriteks kui kontoriks. Nüüd moodne miski kodukontori värk ja eks see ole taasavastatud vana 😀 Juba nõuka ajal olid kodukontorid olemas 😉 nii, et ei midagi uut.
-
Rõngu linnus
Sai Rõngu kandis õige mitu päeva asjatatud, ega siis saa jätta tutvumata kohalike vaatamisväärsustega. Rõngus muidugi veel peale linnusevaremete ka pillimuuseum aga sinna ei jõudnud 😀 😀 Rõngu linnus olla ehitatud 1340 aga kes seda enam mäletab 😉 Keskajal kuulus linnus Tödwenitele, hiljem jesuiitidele, kes tegid sellest oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558 toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel, linnus käis käest kätte ja linnus purustati.
Tänapäeval on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati omalajal Suure-Rõngu lossi ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit eemal. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenner. Linnus iseenesest kaitses teederisti, kus Tartust tulev maantee hargnes seal Viljandisse ja Riiga minevaks maanteeks, millega omakorda ristus Rannu-Otepää maantee. Siinsamas on ka mälestuskivi Stella Pahapillile kes kinkis ca 14 ha suuruse lossimäe pargi Rõngu vallarahvale. See tuli Stellale tema eelmise abikaasa Ants Erik Kersoni (1918-1981) tagastatud päranduse kaudu, kes ise oli mõisa ja maatüki omanikuks saanud oma isa Erik Kersoni (1881-1921) läbi. Erik Kersonile anti see maa riigi poolt EV algaastail, seoses tema teenetega Vabadussõjas.
-
Valgusfestival Kadriorus
Sai ükspäev siis kah see valgusfestivali värk üle vaadatud. Paar korda on olnud plaan sinna minna aga vanusega juba nii mugavaks läinud, et sita ilmaga ei viitsi välja minna 😀 Seekord oli ilm täitsa ok ja kohe kimasime luurele kah 😀 Autoga ei hakanud alla Kadriorgu trügima nagunii pooled tänavad kinni ja hull rahvamass. Üleval KUMU parklas on alati ruumi ja sinna ka parkisin. Lonkisime trepist alla parki, siin oldi juba hullult vaeva nähtud ka kõik kohad põlevaid küünlaid ja tõrvikuid täis. Päris efektne värk oli juba valges mis veel pimedast rääkida.
Isegi väike lava oli püsti ja Jõgioja pani päris pika kontserdi seal maha 😉 Nagu alati… oskab ta kokku sättida tule ja trummid 😀 😀 aga trumme oskab ta teha kõigest, kasvõi vanast õlivaadist 😉 Kadrioru lossi taga oli teine lava ka aja see ei tõmmanud sugugi.
Kui Jõgioja lõpetas kontserdi tegime väikse tiiru veel mööda küünlasäras parki. Praegu pimedas olid vaated palju efektsemad kui ennem valges, tasus täitsa käimist see värk.
