• Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Ruunavere

    1. mai 2021 /

    Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
    Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.

    Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.

    Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.

    loe edasi
  • Viimne puhkepaik

    Põnevaid leide kalmistutel

    25. apr. 2021 /

    Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.

    Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tsill

    Kämbla looduskaitsealal lund vaatamas

    21. veebr. 2021 /

    Ajaviiteks tegime väikse tiiru Kämbla metsas. Käisime ruttu veel lund vaatamas ennem kui ära sulab 😉 Sellel aastal seda ikka natuke on üle pika aja. Metsaservas luusis ennastunustavalt rebane ja ajas omi asju meist välja tegemata.

    Mis sa ikka muud teed igasugu piirangutega kui luusid metsas. Kuramus nii soe on, et jõgi jäässe jälle ei lähe, vahel tahaks ka mööda jääd käia. Siin Kämbla metsas on hea luusida, see suht metsik ja siinsele matkarajale niisama tilulilutajad ei satu. Hea rahulik kulgeda. Kui Rahulikult käia siis ca 2 tundi läheb Tuhala kraavini ja tagasi. Ja peale matka on mõnus Vikukülas üks tee juua.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    15. veebr. 2021 /

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Loodusretk Siniallikale

    5. veebr. 2021 /

    Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.

    Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…

    Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.

    Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tsill

    Pääsküla matkarajad

    15. jaan. 2021 /

    Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…

    Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉

    Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.

    Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada

    loe edasi
  • Matkad looduses

    Kämblast Siniallikale

    9. jaan. 2021 /

    Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.

    Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.

    Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.

    Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉

    Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉

    Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.

    Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.

    loe edasi