• Nokitsemised

    Pesakastid… kellele ja milleks?

    28. jaan. 2019 /

    Pärast pikka talve on esimese kuldnoka kohtamine ilmselt üks oodatumaid sündmusi. Selleks et linnud kodu ümbrusesse pikemalt peatuma ja pesitsema jääksid saab paljugi ära teha. Ilmselt tänapäeval pole enamik inimesi meisterdanud kuldnoka või tihase pesakasti.

    Pesakastid… kellele ja milleks? Pesakasti ülespanek on kindlasti üks tuntumaid viise lindude kodu juurde meelitamiseks. Alguse on see komme saanud ilmselt inimeste himust lindude munade järele. Eelmisel sajandil pandi pesakaste aga hulganisti üles metsadesse, et linnud aitaksid vähendada puidukahjurite hulka. Tänapäeval ehitatakse pesakaste enamasti siiski selleks, et kodu juures tegutsevad linnud silmale ja kõrvale rõõmu pakuksid. Kõige tavalisemad kinnised pesakastid on mõeldud neile lindudelekes elavad puuõõnsustes ja -pragudes või ehitiste ja muude rajatiste uuretes, kasutavad looduslikke õõnsusi või rähnide mahajäetud kortereid. Neile linnukestele saabki appi tulla inimene pesakastiga. Eestis kasutab kinniseid pesakaste peaaegu 30 linnuliiki. Pesakastid leiavad kasutust talvelgi – mõnele linnule ööbimispaigana, teisele toidulaona. Seega võib pesakaste üles panna aastaringi. 

    Enamasti tehakse pesakaste tihase- ja kuldnokasuurustele lindudele. Meisterdades tuleb meeles pidada, et kast ja ava oleksid piisavalt suured ja kast vastupidav. Kui poest võib leida ka täiesti kõlbmatuid pesakaste, siis ise meisterdades ja juhiseid järgides on peaaegu kindel, et mõni lind selle omaks võtab. Ei ole olemas pesakasti, mis sobiks kõigile lindudele. Nii nagu on väga erinevad lindude kehamõõtmed, on erineva suurusega ka nende kodud – ikka väiksemale väiksem ja suuremale suurem. Kuigi pesakasti mõõtmed on juhistes sageli esitatud iga liigi kohta, on need siiski vaid ligikaudsed. Looduses ei leidu ju kahte täpselt ühesugust oksaauku või puuõõnsust. Kes tegelikult kasti elama asub, see selgub ikka alles kevadel. Pealegi võivad omanikud ka vahetuda. Kuigi katsetada võib igasuguste materjalide ja vormidega, võiks pesakast siiski olla võimalikult looduslähedane ja ilma liigsete lisanditeta.

    Kui soovite, et pesakast kestaks aastaid, tuleb see teha tugev ja vastupidav. Pesakasti materjaliks vali vähemalt 2 cm paksused lauad. Vastupidavam on okaspuulaud, kuid selle juures tuleb jälgida, et ta vaiku ei ajaks. Kasuta kuivi laudu, sest märg materjal praguneb ja kaardub kuivamisel. Pesakasti sisemine pool peab kindlasti olema kare. Pesast väljumiseks peavad pojad ronima avani mööda kasti seina ja libe või tahapoole kaldus kast võib muutuda neile lõksuks. Katus võiks ulatuda üle kasti servade, eest vähemalt 5 cm. Ära pane pesakastile istepulka. Lindudele seda vaja ei ole, kuid röövlitele on see hea toetuspunkt. Ära värvi pesakasti seinu. See teeb kasti umbseks ja ka niiskus ei pääse hästi välja. Lindude pesakaste võib üles panna igal ajal. Eri liigid alustavad pesitsemist eri ajal ja mitmed liigid pesitsevad suve jooksul ka kaks või kolm korda, valides igaks korraks sageli uue kasti.

    Pesakast peab olema kas püsti või ettepoole kaldu. Lennuava võiks avaneda lõunasse või itta, kindlasti mitte põhja ega selles paigas valitsevate tuulte suunas. Kast paigalda poolvarju, nii et päike sellele pidevalt peale ei paistaks. Kast võiks olla puutüvel võra hõredamas kohas, et lind saaks pesale lennata. Pesakasti kõrgus maapinnast ei ole lindudele eriti oluline. Üldiselt tihasesuurustele lindudele on sobivaks kõrguseks maapinnast umbes 2–4 m, kuldnokale ja temast suurematele lindudele 3–6 m. Kuldnoka pesakastid võivad paikneda lähestikku või isegi ühel puul mitu tükki. Tihased ja enamik teisi linde oma liigikaaslasi väga lähedal näha ei taha ja vajavad suuremat territooriumi. Nende pesade vahe võiks olla vähemalt 15 m. Kõige parem on teha pesakaste eri liikidele, siis ei häiri elanikud üksteist ja on endal ka põnevam. Täpsemalt saad lindude eluolu kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu lehelt.

    Ka Sina võid aidata, tule meie õpituppa ja teeme lindudele kodu!

    loe edasi
  • Tripid

    Luusimas

    25. jaan. 2019 /

    Seekord otsustasime sõpradega trippida teistmoodi 😀 Sügasime siit ühe jutiga lõunasse ja hakkasime sealt vaikselt tagasi tulema. Võtsime majutuse Kerepäälse turismitalus. Kui olime sisse kolinud läksime otse läbi metsa jala Härma müüri vaatama. Turnisime pool päeva mööda liivapaljandeid jne. Lõpuks sai kopp ette ja lonkisime Kerepäälsele tagasi.

    Kerepäälsel tutvusime taluga, lahke pererahvas näidati kõikvõimalikke koduloomi. Lõpuks tegime väikse sauna ja kobisime kotile.

    Järgmisel päeval kiire põige möödasõidul Vastseliina kiriku juurde ja edasi kohalikku poodi ja tanklasse. Kui autod tangitud ja söögivarud poest sebitud läks sõit edasi Vastseliina linnuse poole.


    Vastseliina linnuse juurest algab päris huvitav matkarada mille tahan ükskord läbi käia seltskonnaga. Linnus on oma ajaloo poolest üsna värvikas, väidetavalt oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Samuti on see olnud palverännakute kohaks. Kui linnus ka inspekteeritud ja läbi turnitud suundusime edasi Kalmetumäe ja Jõksi müüri poole.

    Jõksi müüri juures sai siis veel üle jõe rippsilla kaudu. Kahjuks mõni aasta hiljem viis kevadine tulvavesi selle minema. Väidetavalt olla müüri jalamil olevatesse koobastesse maetud Põhjasõja ajal inimesi… See küll vähe kahtlane sest koopad suure veega ligipääsmatud ja tegelikult üsna pisikesed. II MS ajal varjusid seal kohalikud sõja eest… see on juba reaalsem. Üle jõe asub Päevapööramise mägi, mida on kasutatud ilmselt aastasadu riituste läbiviimiseks pööripäevadel. Seal asub ka maausuliste jaoks oluline pudruplats. Tänasel päeval näitavad arheoloogilised uuringud, et ilmselt oli seal pronksiaja lõpus või rauaaja alguses linnus. Iseenesest on see päris huvitav ja tundub, et ka väega mägi. Siit edasi liikusime Piusa koobaste poole.

    Teel Piusa koobastesse hüppasime läbi ka Obinitsa surnuaialt. Vaatasime üle seto lauluema Taarka puhkepaiga, tegime tiiru ümber kohaliku kiriku ja edasi Piusa poole

    Piusal luusisime natuke mööda künkaid ja luurasime ka koobastes. Külastuskeskusest näeb paari koopajuppi raha eest. Aga mujal on neid koopaid seal nõrkemiseni mida saab ilma rahata vaadata, kuid omal vastutusel. Eks me siis vaatasime natuke omal vastutusel, sest see mis raha eest näidatakse on rohkem naljanumber kui koopad. Aimu mastaapsusest saab ikka natuke mujal 😀 😀 Kui koopad ka uudistatud ja jäädvustatud kimasime edasi kodu poole.

    Teel põikasime kiiruga veel Maanteemuuseumi. Veetsime seal tubli tunni, uudistasime tehnikat jne. Sealt kimasime kodupoole juba ilma märkimisväärsete peatusteta kuni Kassinurmeni välja.

    Kassinurmes vaatasime natuke ringi linnuses. Seda oli isegi natuke juurde ehitatud. Kahjuks tänaseks päevaks on seal kõik mädanenud ja varisemisohtlik. Vaatamata sellele, et seal on täitsa aktiivne selts olemas. J a paraku ei ole ainult kindlus käest ära lastud, vaid kogu kompleks vajaks korralikku värskendust..

    loe edasi
  • Tripid

    Iirimaa

    15. jaan. 2019 /

    Ükspäev tuli sõbraga koos tiksudes mõte, et tõmbaks Iirimaale trippima 😀 😀 Egas miskit, sebisime kohe piletid ja lennukile. Tallinnast Riiga viuh ja sealt edasi Shannonisse. Maandusime kohaliku aja järgi miski 1 paiku öösel. Lennujaamast panime taksoga linna hotelli. Sohver oli suht raske jalaga ja ma istusin juhi kõrval. Algul oli jummala ok seal istuda aga siis kui ees tuli ringtee ja vana viuh vasakult ringile pani sussi vilinal tõmbas mul korra kakalõikurisse vibra. Üritasin vanale käte ja jalgadega selgeks teha, et pea kinni ma istun taha parem 😀 😀 Sohver seletab kannata kohe hotell. Õnneks see nii oligi 😀 Järgmistel päevadel ma ees istumist vältisin 😀 😀 Lõpuks olime hotellis. Hotell oli väljast täiesti mittemidagi ütlev aga seest nägi vinge välja. Hommikul sõime hotellis kõhu täis ja läksime linna laiama. Lõuna paiku tuli meile järgi miski sõbra sõber kes seal kuskil elas ja töötas lapsehoidjana. Paar ööd ööbisime seal majas kust ta töötas. Muidu äge aga haige oli see, et kusele said minna ainult läbi pererahva magamistoa 😀 😀 Pellerit mujal polnudki kuigi maja oli 2x 😀 😀

    Järgmisel päeval käisime miskis meie vabaõhumuuseumi laadses asjas. See koosnes mitmest osast. Oli kindlus ja nö asula keskajast suht tänapäevani välja. Pisikesed majakesed, põhimõtteliselt sai kõigisse sisse minna ja vaadata kuidas eluolu on. Kanad jooksid igalpool ringi. Nartsissid ja alpikannid kasvasid igalpool umbrohuna nagu meil võililled 😀 😀

    Kindlus oli päris võimas ja seal sai ka igalpool luusida. ruumid olid sisustatud ajastukohaselt ja vastavalt sellele kes selles ruumis elas. Äge oli aknast vaadata kuidas kõrval oleva jõe tase tõusis ja langes silmnähtavalt ja ikka meetreid. Jõgi ise laevatatav, kui vesi oli üleval kimasid laevad ruttu sadamasse rahvas maha-peale ja kohe tuld. Passima jääda ei saanud kohe olid kiilul kinni 😀 😀

    Kogu see külake töötas väidetavalt autonoomsena ja kõik vajalik toodeti kohapeal. Kütmine ja toidu tegemine oli kummaline. Majadel küll korstnad olemas aga lõke keset põrandat. Seina küljes spets raudraam mille külge riputati vajalik pada ja keerati lõkke kohale. Köeti lõigatud turbatükkidega. Meil brikett pressitud kängar aga seal ongi nii nagu kuskilt rabast lõigatakse see kohe ka tulle lääb, ei miskit töötlust. Vaatasin, et seal 1 majas oli keskpäeval lastele päris huvitav programm. Kui grupp koos mindi korjati kanalast munad, käidi viljaga veskil. Kui need protseduurid tehtud küpsetati pannkooke.

    Territooriumil õitses kõikvõimalikku heina

    Peale keskaegse küla oli ka selline 19 sajandi tänavajupp. Seal oli pood, apteek, baar, postkontor jne. Kõik need töötasid postkontorist sai isegi kirja saata ja apteegist drooge osta 😀 😀 Baari saamiseks pidime isegi vähe ootama hull klientide mass oli. Kogu toiduvalik pidi baaris olema kohapeal toodetud. Ilmselt oli ka, ei maitsenud üldse meie plasttoiduna. Ikka päristoidu maitse oli. Aida juures olid kõikvõimalikud põllutööriistad, kõik olid toimivad asjad.

    Muuseumi tagaosas oli puu lapikuks löödud seina peale, pisike kiriku moodi majake, vesiveski jne. Kokkuvõtteks oli see muuseum täiesti kõva teema ja meil läks seal terve päev asja ette.

    Järgmisel päeval käisime kohalikul Türisalu pangal 😀 Krt meie pankrannik on ikka kökimöki selle kõrval mis seal om. See pankrannik on seal paras turistimagnet. Rahvast nagu putru. Kalju sisse on raiutud terve kompleks, kus on kino, poed, kohvikud jne. Ilm oli seal kummaline… päiksepaiste vaheldus vihmasabinaga ca iga poole tunni tagant. Ühes kohas kaljunuki vahel sadas vihm alt üles. Laine käis sellise hooga kaljulõhesse, et viskas vee paarsada meetrit ülespoole. Tähelepanematud naised kilkasid seal koguaeg kui alt vee saba alla viskas 😀 😀

    Killmallock oli selline huvitav pisike linnake kus väikse vahega mitu pirakat kirikuvaret ja 1 suur kirik. Luusisime vähe ringi ja sõime kohalikus pubis.

    Teed on seal hullupööra sinkavonka. Eriti kui tegemist on vähegi mägisema maaga siis ainult autolaiune tee ja vahepeal taskud kuhu saad eest minna. Reegel selline , et alt üles minev auto peab allatuleva läbi laskma. Krt kui 100 meetrit on sirget siis on hästi aga 100km/h on lubatud lasta 😀 😀 Nu ma arvan, et seal ei lase isegi Märten sajaga 😀 😀 mis vee teistest rääkida. Lambaid ja kiviaedu on kõik kohad täis.

    Killarney rahvuspark oli ka selline vägev kohake kus tasus käia. Krt aga hobused on seal eriliselt jobu moluga 😀 😀 isegi lammas näeb seal parem välja. Enamus lammastel on päris arvestatav lenks peas.

    Peale mitmepäevast Iirimaa avastamist sõitsime liinibussiga Limerickist Dublini. Õige mitu tundi tuli logistada enne kui kohale jõudsime. Dublinis oli meil mõni tund aega lennukini. Tutvusime mõne vaatamisväärsusega, nägime miskit hirmsat amfiibautot millega turiste sõidutati jne… Aga ega siis lennuk meid koju ei viinud vaid ikka Brüsselisse… Seal trehvasime ühe minu sõbrannega ja tiksusime poole ööni baaris… Hommikul lennukile….

    Ja mõne tunni pärast juba paistiski lennukiaknast Jüri muna ja Suur-Sõjamäe pilpaküla 😀 😀

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid

    Keila-joal luusimas

    11. jaan. 2019 /

    Ilusal suvepäeval otsustasin vähe luusida Keila-Joal. Juga vaadatud küll ja küll, seekord otsustasin mööda jõge allavoolu kuni mereni minna ja vaadata mis teele jääb. Paar klõpsu joast ja siis mõisa tagant otse parki ja sealt piki jõekaldal olevat teerada mereni.

    Park oli silmini täis kõikvõimalikke õitsvaid puid, põõsaid ja lilli. Pargi lõpus päris huvitav luite laadne nõlv metsas. Sellest andis ikka üle turnida.

    Teisel pool seda metsastunud luidet oligi juba jõesuue. Keegi oli kaldale pooliku paadi püsti ajanud. Siinsamas kaldapealsel oli luik pesa teinud ja oli päris julge, inimest väga ei kartnud. Lasin ruttu jalga, et luiks saaks pesal omi toimetusi edasi teha. Keset jõge kivi otsa oli kajakas omale pesakoha leidnud.

    loe edasi