Keila-joal luusimas

Ilusal suvepäeval otsustasin vähe luusida Keila-Joal. Juga vaadatud küll ja küll, seekord otsustasin mööda jõge allavoolu kuni mereni minna ja vaadata mis teele jääb. Paar klõpsu joast ja siis mõisa tagant otse parki ja sealt piki jõekaldal olevat teerada mereni.

Park oli silmini täis kõikvõimalikke õitsvaid puid, põõsaid ja lilli. Pargi lõpus päris huvitav luite laadne nõlv metsas. Sellest andis ikka üle turnida.

Teisel pool seda metsastunud luidet oligi juba jõesuue. Keegi oli kaldale pooliku paadi püsti ajanud. Siinsamas kaldapealsel oli luik pesa teinud ja oli päris julge, inimest väga ei kartnud. Lasin ruttu jalga, et luiks saaks pesal omi toimetusi edasi teha. Keset jõge kivi otsa oli kajakas omale pesakoha leidnud.