Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….

Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.

Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.

Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.

Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.

Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.