-
Dominikaani trip. Catalina saar
Uus hommik ja uus minek. Hommikul jälle enne hommikusööki minek. Autoga visati meid keskväljakule kust bussiga edasi jaotuspunkti. Kui siin vastava tripi bussid komplekteeritud panime minema. Esimene väiksem peatus oli “La Güira Cafe”, see selline teeäärne nännipood kust saab hommikukohvi ja süüa ka. Siit edasi kimasime sadamasse. Ma ei tea mis värk selle sadamasse sõiduga oli, ilmselt mingi ilge ring. Meid lasti kuskil suva kohas tänava ääres bussist välja ja kobisime kuskil majade vahel olevast pisikesest väravast sisse. Sealt läks trepp alla sadamasse. Siin viuh kaatrile aga kohe minema ei pannud, oodati veel ühte gruppi. Me muidugi kobisime ülemisele tekile, sealt hea vaade. Vaatasin muidugi kohe puldi üle, see väga askeetlik. Isegi elementaarset kompassi pole, aga selle eest oli roolisamba õlitusele lähenetud väga loominguliselt 😉 Lõpuks oli teine grupp ka kohal ja panime minema. Kusjuures nii kummaline kui see ka pole kästi siin päästevestid selga panna sadamast väljasõidul. Küsisin miks, öeldi, et kruiisilaev on sadamas ja sadamakapten pidi jälgima liiklust 😀 Sõitsime ühe jutiga Catalina saare lähedale, siingi tehti mingi 40 mintsane ujumispeatus. Kes tahtis sai sukelduda ka. Vesi nii selge, et kalad ja meritähed põhjas paistavad. Tegin ajaviiteks drooniga mõned pildid.
Ja ühe väikse taevavideo ujujatest 😉
Kui kõik uuesti pardal kimasime edasi ümber saare kohalikku randa. Enne maabumist pandi kõigile käepaelad mis on ühtlasi saare külastuse piletid. Pilet maksab 250 kohalikku, see siis tiba vähem kui 5$. Oranž lõng ümber käe ei ole mingi nõiakiiks vaid niimoodi märgistatakse siin turistigruppe, igal kambal on oma värv ja nii on see igal tripil erinev. Saarel oli meil praktiliselt kohe lõuna, ka siin oli asi rootsi lauana. Võtsin riisi, porgandit, kartulit, viinerit ja muidugi ka ananassi. Kõik peale viineri kõlbas süüa. No ei osata siin viinerit teha, täiega jahuplönn, isegi meie kõige saastam “Valla” viiner on siinse kõrval delikatess. Peale sööki luusisime veidi mööda randa. Siin saarel on rand veidi teistsugune kui Saonal. Lisaks liivarannale on kivistunud koralle jne. Isegi mõni pisike krabi hakkas silma ja kusjuures üsna julged on, lasid isegi näpuga katsuda. Loodus on hull padrik ja läbi turnida praktiliselt pole ilma matšeeteta võimalik. Samas oli siin saarel hullult sisalikke, nagu näiteks oranži rõngas sabaga elukad. Mõne sai isegi pildile 😉 Tegin drooniga ka paar pilti ja juba oligi aeg laevale kobida. Laeval jagati jälle ohtralt ohtralt rummi 😉
Väike droonivideo kohalikust rannast. Kokkuvõtvalt on Catalina samuti ainult rannas tiksumise saar, midagi muud siin teha ei ole. Aga samas looduse poolest on Catalina kindlasti Saonast etem. Selle hinna eest on asja küll ja veelgi, tänaval maksis see trip 65$ aga reisiesindajal 115$
Bavaros tagasi käisime kohalikus poes “Supermercado Ciccolella”. See on kohe keset küla täiesti tagasihoidliku välimusega aga seest on suur ja päris korraliku valikuga. Võtsin jogurti ja mandariine ning kobisime hotelli sööma. Võtsin salatit, see on kindla peale minek. Tomatit, paprikat ja kurki on keeruline p… keerata 😉 Loomulikult magustoiduks ananassi ja arbuusi, proovisime ka kohalikku rullbiskviiti. Ütleme nii, et suht maitsetu aga hädapärast kõlbab süüa.
-
Dominikaani trip. Jala poodi
Täna tripivaba päev. Võtsime plaani, et tiksume niisama ja uurime mis ümbruses põnevat. Eelmistest trippidest jäi silma, et seal suure trassi läheduses kus turistide jaotuspunkt oli on üks suurem kaubakeskus. Vaatasime gepsu järgi, et sinna on hotellist pea 7 kiltsa. See just paras maa käsitsi ära käia 😉 Kobisime sööma, hetkel tundus kõht olema ok. Võtsin hommikupudru, suvikõrvitsat, arbuusi, ananassi, keedumuna, kohvi ja uue asjana kaneelisaiakese. Kõik muu staff oli söödav peale kaneelisaiade ja kohvi. Kaneelisaiad välimuselt ahvatlevad aga maitselt…. Ütleks, et saepuru pole ka nii kuiv ja maitsetu kui see kaneelisai, siinset hotellikohvi on varasemalt juba kommenteeritud ja seda ei hakka kordama 😀 😀
Kui kõhud täis hakkasime vaikselt poe poole lonkima. Ehitatakse siin kõvasti kõikvõimalikke elamuid ja äripindu. Teed on head ja auke asfaldis ei näe. Kuskil võsa vahel jäi meile silma mandariinipuu ja hernepuu 😉 Mandariinid kahjuks veel toored. Ühte päris pulli pesulat nägime ka tankla kõrval ja mitte autopesulat vaid riiete pesulat 😀 😀 Terve joru pesumasinaid reas. Hea lahendus, lähed tankima ja möödaminnes pesed ka pesu ära 😉 Autorente on siin ka iga nurga peal ja valik on üsna suus alates rollust kuni Cadillacina välja. Poodi lonkides nägime väikest äksioni ka, politsei kontrollis ühte autot miskipärast ja käskis sellel ringi keerata. Läks juhiukse poole aga vennike pani minema, politseinik lõi tuimalt välgukiirusel teleskoopnuiaga esiakna puruks 😀 Auto pani muidugi minema aga politsei toimetas rahulikult oma tööd edasi, ei mingit järgi sõitmist ega tagaajamist nii nagu meil. Aga eks jala olegi kehva autot taga ajada, aga politseist ja liiklusest kirjutan ükspäev eraldi.
Lõpuks olimegi Downtown Mall kaubakeskuse juures. See on nagu meil Rocca al Mare keskus kus lisaks toidupoele on veel miljon poekest. Toidupoe osa on siin Jumbo nimeline, see meenutab olemuselt Prismat kus müügil kõik alates kruvidest. Poes müügil isegi Stolichnaja ja Finlandia viin 😀 😀 Pesumasinad on siin ka veidi teistsugused aga jube suure mahuga, vaatasin 10 kilo on täiesti tavaline asi. Toiduainetest näiteks riis on enamjaolt ca 5 kilostes pakendites või lahtiselt. Paned ise kühvliga kotti niipalju kui tahad. Liha, juustu ja vorsti valik on siin üüratu aga kala valik on selline meie poodide tasemel. Samamoodi on siin puuviljade valik väga niru, riigi kohta kus aastaringi suvi on valik praktiliselt olematu. Meie Rimis on ka suurem valik. Banaani kilo on siin ca 30 senti.
Viskasin veidi soola ka haavale 😉 Näitasin Andrusele palju viinamarjad tegelikult maksavad 😀 😀 Mõtlesin, et see ainult väikeste poodide kiiks, et jäätist pole aga tuleb välja, et siin ei olegi eriti jäätist. Siin kaubakeskuses oli jäätis ainult ühes väga pisikeses külmikus ja sedagi ainult 4-5 sorti ja kogu moos. Sama teema on kommidega, valik äärmiselt niru ja kohalikku kommi praktiliselt ei ole. Kokkuvõtvalt on siin kaubakeskuses üüratu valik kaupa ja hinnad on suht meie hinnaklassis. Samuti on see keskus igati etem sellest kuhu reisikorraldaja soovitas minna. Kui poel tiir peal kobisime kodupoole tagasi.
Jumbo taga oli suur Ikea pood aga sinna shoppama ei viitsinud minna. Hotellis kobisime sööma, kuna kõht pani ikka veel näkku siis nokkisin niisama midagi. Nats koodiliha, lillkapsast, maisi, rohelist sibulat ja marineeritud kurki. Kannatas süüa küll. Marineeritud kurk on siin 2in1 jube äädikane ja samas ka jube soolane.
-
Rundale loss
Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉
Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.
Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.
Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.
Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.
-
Põltsamaa roosiaed
Mõnda aega tagasi sai just Põltsamaal asjatatud aga see kuulus roosiaed jäi vaatamata. Nüüd siis see asi ka tehtud. Põltsamaa roosiaed olla oma kollektsiooni poolest üks Baltikumi suuremaid ning pidavat ühtlasi kuuluma Euroopa top10 rosaariumi hulka. Siin kasvab üle 5000 roosiistiku ning ligi 800 erinevat roosisorti. Rooside õitsemisaeg on enamasti juuni keskpaigast septembri keskpaigani, sõltuvalt ilmastikust. Huvilised saavad siit ka istikuid osta. Iseenesest muidugi sattusime meie siia siis kui enamus roose juba õitsenud aga pole hullu. Igatahes väga äge kohake ja mis mulle eriti meeldib, et nii mõnigi sort siiski lõhnab ka, nii nagu vanasti asjad olid. Mitte nii nagu tänapäeval on lilledega…. üks lõhnatu…. Ah jaa Anett sai ka üle vaadatud 😉 See siis meie kuulsa tennisisti auks aretatud roosisort.
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge. Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
-
Salajane raadiojaam
Nõva kandis luusides tuleb ikka vähemalt paari asja tudeerida. Seekord võtsime ette laulvad liivad ja Tsaariarmee salajase raadiojaama. Alustaks sellest esimesest, ei mina uskunud, et meil on laulvad liivad enne kui oma kõrvaga kuulsin. Laulab jah teine, kui ei usu käige kohal kuulamas 😉 Raadiojaama juurde viib munakivitee mis ehitati spetsiaalselt selleks otstarbeks. 1915-17 asus siin Vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam koos suurte antennidega. Tänapäeval võib siin näha ainult antennide aluseid ja hoonete vundamente.
Siinsamas järves näeb veel hulgaliselt õitsevaid vesiroose ja kunagisi sillaposte mis kenasti omale murumütsid pähe kasvatanud 😉
-
Tamsalu lubjapark
Vot sulle säh, polnud varem Tamsalu lubjapargist miskit kuulnudki. Vahel tasub ikka sõita mingeid suva teid, näeb jälle midagi uut. Varasemalt teadsin, et Porkunis paemuuseum ja Kundas vanad lubjapõletusahjud aga, et Tamsalus ka päris äge teema…. mida kõike vanas eas teada ei saa 😀 😀 Tuleb välja, et omalajal oli siin kõva teema. Tööstuslikult hakati siin lupja põletama maaahjudes juba 1880 aastal. 1898 aastal lisandusid ringahjud. 1980-ndatel jäid ringahjud seisma ja lagunesid. Viimased šahtahjud jäid seisma 1994. Lubjapargi kui tööstuspärandi loomisega tehti algust 2002 aastal.
Ringahjud on siin tõesti vägevad, saab sees kõndida nagu mõnes lossikeldris 😉 Igatahes väärib see kohake avastamist.
