-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Allika Sulps 2025
Ei viitsinud ilusa ilmaga kodus passida ja käisin sellelgi aastal möödaminnes juba traditsiooniks saanud kogukonnaüritust piilumas. Seekord oli ilmataat veidi lahkem kui muidu ja lisaks külmale oli veidi lund ka puistanud 😉 Nagu ikka said soovijad sauna ja jääauku nautida. Ja kui muidu saab tünni või korvi Avinurmes siis siinselgi üritusel polnud tünn võõras teema 😉 Neid oli lausa mitu.
Kelle kõht oli suurest saunatamisest tühjaks läinud sai kohvikus imemaitsvaid koduseid küpsetisi maitsta.
Väike droonivideo üritusest on siin
-
Mida teha Hiiumaal?
Ilmselt on paljudel küsimus mida teha Hiiumaal peale majakate, Eiffeli torni ja militaarobjektide külastuse. Eks see ole muidugi pigem kättevõtmise asi kas on midagi veel vaadata või ei ole. Egas midagi Lähme siis vaatame mis seal veel põnevat on. Laevalt maha saades ootas kail bänd 😉 aga see ilmselt polnud meile. Kuna Kahe päeva programmi peab mahtuma võimalikult palju siis alustasime kohe aktiivse Hiiumaa tutvumisega. Esimene peatus Pühalepa kiriku juures. Tegime väikse tiiru ümber kiriku ja uurisime kiriku seinas auku kuhu kirikus pärast kasutust ristimisvesi kallati. Et see raisku ei läheks siis kohalikud külamehed käisid omalajal ära valatud “püha” vett sealt salaja virutamas. Alguses pidime kirikusse sisse ka saama aga ilmselt tekkis mingi kommunikatsioonihäire ja sisse ei saanud. Sellest väidetavalt vanimast Hiiumaa kivikirikust olen juba kirjutanud ja seal on ka kiriku sisevaate pilte. Muidugi tuli üle vaadata kiriku vana torn mis on vana kõrtsi juures. Pilvepiirilt vaatasin üle ka tornikuke, huvitav, et tornikukk on siin plekitükk, tavaliselt see nii ei ole
Järgmise peatuse tegime Soera talumuuseumis, siin on ka kivimite õppetuba. 2016 aastast on muuseum toimetamas koos Palade Loodushariduskeskusega loodusõpet korraldava keskusena. Soera talu on paarsada aastat vana ja siin kompleksis on rehielamu, suitsusaun, paargu ehk suveköök, ait, kelder, tõllakuur ja söögimaja ning vana salvkaev. Siin näeb tohutul hulgal endisaegseid tööriistu ja tarbeesemeid. Talu on 19 sajandi tüüpiline Hiiu saare majapidamine. Siin on lisaks juhtmevabadele triikraudadele veel üks huvitav vidin mille otstarvet ilmselt tänapäeval enamus ei tea. Kusjuures olen käinud paljudes talumuuseumites aga seda vidinat pole mujal kohanud 😉
Põikasime sisse Tahkuna tuletorni juurde. Siin üks uus atraktsioon, vantsid käsitsi trepist üles ja siis saad köiega alla laskuda. Iseenesest väga hea plaan ja juba hakkas sügelema aga kuuldes seda juudirubla arvu mis selle eest küsiti oli asi ikka väga liiast. Edasi oli meil planeeritud lõuna Ratturi talus, ütleks, et vägagi ok kohake ja söök oli maitsev. Pole ammu nii head kalakotletti saanud 😉 Kui kõhud täis tiksusime edasi Kõrgessaare sadamasse, seal oli mingi väike kalafestival. Iseenesest tore üritus aga kuidagi imepisike, vähe osalisi ja veelvähem külalisi. Kõrgessaares piilusime veel võrkkiigeparki ja viinaköögi kohvikusse. Seal on väga ägedad joonistused mida tasub kindlasti vaatamas käia.
Kõrgessaares on veel üks väga huvitav koht kus tasub käia. Viscosa kultuuritehas, siin tehakse nii teatrit kui näituseid ja muideks kohvik on siin täiesti arvestatav. Teeb silmad ette nii mõnelegi mandri kohvikule. ÖÖbimiskohta kimades põikasime läbi ristimäelt, millest kõigest siin riste pole, isegi tühjadest õllepurkidest 😉 Majutusime seekord Sõnajala hotellis, mõnus vaikne hotell. kui kolu toas kimasime sööma Kärdla sadamas asuvasse restorani Kork. Pole paha söögikoht, kui kõhud täis kobisime hotelli kotile
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Läänemaa ja Harjumaa
Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉
Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.
Väike droonivideo ka
Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀
Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.
-
Allika Sulps 2024
Sai sellel aastal samuti üle vaadatud Allika Sulps, seekord fotograafina. Kuigi seekordne Allika Sulps toimus jaanuari asemel märtsis on mu meelest jää tiigil paksem kui eelmisel aastal. Lund on samapalju aga ilm on seekord superilus, tuulevaikne ja päikesepaisteline 😉 Kui saunad – tünnid paigas ja soojad lükati vool sisse ning anti avapauk.
Kui eelmisel aastal oli osalistele näitamiseks kohal päästeauto siis sel aastal lausa 2 politseiautot. Mulle tundus vahepeal, et ümber politseiautode on rohkem rahvast kui saunades või jääaugus. Kellel saunatades kõht tühjaks läks sai keha kinnitada kohvikus. Ühtteist maitsvat proovisin ise ka, ei saa kurta. Kahju, et selliste maitsvate toitudega kohvik on ajutine mitte päris igapäevane. See oleks just see kohvik mida ma ilmselt sageli külastaks 😉
Üks väike video üritusest ka. Rohkem videoid siin.
-
Tallinna vanalinn
Pole sada aastat Tallinna vanalinnas kolanud, aga nüüd seoses paari huvitava näitusega sai vanalinnas aega parajaks tehtud. Ammune plaan sai teostatud. Vaatasin üle Pühavaimu kiriku, see on omamoodi huvitav kirik keset vanalinna ja muideks kiriku külastus on piletiga 😉 Kiriku näol on tegemist Tallinna väikseima keskaegse kirikuga. Kiriku esmamainimine on 1316 ja eestikeelsed jumalateenistused on kirikus toimunud aastast 1531. Kirik iseenesest veidi omamoodi ja seda tasub kindlasti külastada. Kui kirikul tiir peal tegin Saia käigu kohvikus väikse koogi ja kohvi. Kunagisest legendaarsest kohvikust on järgi ainult ruumid, muud ei midagi. Praegune asemik iseenesest hubane ja kookide välimus ilus aga sellega asi ka lõpeb. Kahjuks on ilusa välimuse taga tonn suhkrut mis tapab igasugusegi koogi maitse, no ei saa aru mis viimasel ajal toimub meie kohvikutes. Tundub, et muid aineid peale suhkru enam ei kasutatagi kookides.
Järgmisena viskasin pilgu peale Niguliste kirikule. See nüüd ka veidi omamoodi, rohkem nagu muuseum kiriku kestas. Külastus on piletiga, mis muideks pole sugugi odav. Kirik ise ehitati ilmselt 13 sajandi keskel. Tol ajal ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud, seega oli kirik oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Peale linnamüüri valmimist muutus kirik tavaliseks kogudusekirikuks. Kirikus on erinevad näitused ja märkimisväärne kogus vanu hauaplaate, muidugi ei puudu ja korralik kogus kirikuhõbedat ;). Päris huvitava lahendusega olid pingid, seljatoe sai ringi keerata vastavalt sellele kummal pool istusid. Väga hea lahendus, ei pea koguaeg ürituste jaoks pinke ringi keerama. Siin kirikus on nüüd moodne lift millega saab otse torni sõita.
Kui all tiir peal sõitsin liftiga torni, sealt avaneb vanalinnale väga äge vaade. Tornist alla tulin trepist, et näha mis on vahekorrustel. Ühel korrusel on päris huvitav näitus koduta kelladest ja ega muud midagi polnudki 😉 Igatahes lakapealsele ei saanud ja kirikukellasid ka ei näinud ning siin on nii mõnigi uks kuhu taha tahaks vaadata 😉
