-
Kuidas eikuskilt tuli miski….
Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.
Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.
Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.
Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁
Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉
-
Rumeenia vol.1
Pakuti välja väike plaan külastada Rumeenia-Bulgaaria mereäärseid piirkondi. Mis mul sai reisimise vastu olla, kola kokku ja minekut. Panime Tallinnast ühe jutiga pea Slovakkiani välja, seal kobisime kotile ühes teeäärses hotellis. Hommikul panime edasi Rumeenia poole läbi Slovakkia ja Ungari. Teel väga kuskil peatusi ei teinud ja pilti sai teha enamjaolt läbi autoakna 😀 Mõnes kohas oli tee ikka nii järsu pöördega, et ilma vastassuunda minemata polnud seda võimalik tehagi 😀 😀 Rumeenias tegime veel ühe hotellipeatuse miskis väga imeliku nimega kohas 😀 Keele võib ära murda selle hääldamisega 😉 Aga hotell oli äge, mul oli isegi rõduga tuba 😉
Hommikul panime edasi, teel oli päris tihti näha suva kohas lambakarjuseid teed ületamas. Hullult palju oli ka maisi ja päevalille põlde. Ühes kohas läks tee kaheks ja oli valida kas minna vasakule või paremale 😀 Vasak tee läks sihtkoha poole läbi oru aga oli miski ca 50 kilsa pikem. Parempoolne läks piki mägesi ja oli lühem. Otsustasime minna paremale… 😀 😀 mõtlesime, et lõikame vähe aga see oli väga vale mõte. Kui olime jõudnud üles mägedele nägime ees ummikut. Krt tagasi polnud ka enam mõtet keerata üle poole tee oli sõidetud. Seisime siis ummikus ca 4 tundi ja liikusime edasi paarisaja meetri kaupa aegajalt. Lõpuks kui ummiku põhjuseni jõudsime oli see juba koristatud aga põhjustas selle varing. Päris pirakad kivid olid tee ääres, kui selline oleks auto peale sadanud siis aiaiai pannukat oleks saanud. Vot mis tähendas valida lühem tee 😀 😀
Varingu juures politsei veel regullis sillaületust. Saime vähe veel oodata, jõudsin isegi teel keras olnud päevakoerast pildi teha 😀 Lõpuks hakkasime sihtpunktile natuke kiiremini lähenema. Teel oli hullult kõikvõimalikke sildu ja päris palju nägi politseid. Linna servas oli väike turg aga aega uurida ei olnud, kopp oli ees sõitmisest. Tahtsime ära hotelli kotile. Mõne aja pärast olimegi hotelli juures ja kolisime sisse.
-
Minsk
Seekord Minskit külastades kolistasime vähe nurgataguseid mööda. Ammu oli juba plaanis külastada atraktsioonide parki aga aega nappis. Seekord käisime ikka seal ära. Juhtus olema ilus ilma ja rahvast oli hullult tsillimas, vaaterattale saamiseks tuli isegi järtsus seista. Aga samas avanes vaaterattalt päris äge vaade linnale. Igaljuhul soovitan sealkandis olles sellega tiir teha.
Peale taevast Minski vaatamist tsillisime vähe linnas. Silma jäi mingi tsikliürituse eelmäng. Üks vana oli isegi tsiklile takso ruudud peale teinud 😀 😀 ei tea kas sõitis sellega taksot ka…. Märkamatult oli kätte jõudnud õhtu. Seekord ööbisime vähe eemal kesklinnast. Valisime totaka nimega hotelli. No krt ükski normaalne ärimees ei pane hotellile nimeks “40 let pobedõ” Aga hotell ise oli üllatavalt kobe ja vaikse koha peal.
Järgmisel päeval kolistasime mööda kirikuid ja parke. Päris pull asi oli “Laste raudtee” Pargis sõidab ringi väike päris rong, mida juhivad raudteelaste vormis lapsed. Ostad pileti, hüppad jaamas peale ja saad pargis tiiru teha 😉 Ja mis mulle eriti meeldib, et põõsas kusel käima ei pea, avalikke kempse ikka jätkub. Mitte nii nagu meil, käi jalad ristis otsi kohta või lase püksi 😀 😀
Lõuna ajal vitsutasime kõhu Lidos täis ja läksime muuseumi. Militaarmuuseumis oli päris huvitav näitus saksa okupatsioonist. Ja ega rohkemaks väga aega ei jäänudki. Tuli teha kohustuslik kaubakeskuse külastus ja vutvutvut kodupoole.
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀
Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
-
Pariis vol.1
Sai plaani võetud külastada seda kõigi armunute mekat Pariisi 😀 Kola kokku ja minek. Nagu ikka Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Saksamaa ja oligi juba Prantsusmaa. Teel eriti peatusi ei teinud ringiluusimiseks välja arvatud ööbimine Poolas. Teel Pariisi sai läbi bussiakna jäädvustatud mõned huvitavamad sillad. Ja muidugi jäädvustasin ka ühe elektrijaama, kus toodetakse fossiilkütusest elektrit nende “roheliste” elektriautode laadimiseks 😀 😀 Ühes Saksa tanklas hakkas silma ka üks USA rekka, mida tavaliselt meie teedel ei kohta.
Pariisis viskasime kola hotelli ja kobisime kotile. Hotell oli mõnus vaikne, keset parki. Järgmisel hommikul pidime hotellis nälga jääma, pole ju harjunud sööma viilu saia moosiga ja teed peale jooma. Grupijuhid vähe sebisid ja meile tehti kohe natuke tõhusamat toitu. Kõik järgnevad päevad hotellis tehti meile juba ütlemata omletti ja putru kah moosisaia kõrvale 😀 Kui kõht täis vitsutatud tuli natuke tööasju ajada. Õhtul peale asjaajamisi kimasime linna laiama. Hotellist paarisaja meetri kaugusel oli bussipeatus kust saime bussiga suht kesklinna välja. Natuke jalutamist ja olimegi juba Notre-Dame juures. Politsei regullis liiklust miskipärast. Kirik oli igavesti vägev ja sisse sai ainult elavas järtsus mis vingerdas üle platsi teise serva välja. Aga miski pool tunnikest liikuvat järtsu ja sees olimegi. Kusjuures sees hullult rahvast ei olnudki. Müstika kuhu see rahvas hajus mis kilomeetrisest järtsust kirikusse voolas. Parasjagu oli algamas miski tseremoonia ja jagati rahvale palukesi. Üks vaimulikest oli neeger. Huvitav oli vaadata kuidas valge ja neeger kõrvuti rahvale palukesi jagasid. Kiriku sisustus oli ikka vaatamist väärt, tükk aega vaatasime seal suud lahti.
Notre-Dame juurest jalutasime edasi mööda promenaadi Eiffeli poole. Lootsime selle ka ära vaadata nii alt kui ülevalt. Huvitav oli see, et promenaadil leidus päris palju igasugu pronkskujukesi, nagu Minskis 😀 😀 Mõned indiaanlased olid kah tulnud pillimänguga raha teenima 😉
Seine on ikka hullult laevatatav jõgi nagu Piiteris Neeva juba 😀 Kuigi kui nüüd võrrelda Seinet ja Neevat siis olgem ausad… Seine on ikka väga sitane ja vesi rõvedalt hall võrreldes Neevaga. Samas kui vaadata sildu Seinel siis jääb mulje nagu oleks Piiteris, mõni sild ikka väga sarnane. Lõpuks olime Eiffeli juures. Üles saada polnud lootustki, grupibroneeringutega mindi ühest sambast, teistest sammastest läksid siis nö. ilma bronnita uudistajad. Piletisabad olid hullumeelsed, ei hakanud isegi seisma. Ilmselt oleks oma paar tundi julgelt järtsus seisnud enne kui löögile oleks saanud. Aga samas oleks tegelikul tornist öine Pariisi vaade vägev…. Lonkisime vaikselt tagasi bussile. Vahepeal nägime Seinel ikka päris kummalise kujuga laevukesi turiste vedamas. Otsustasime, et järgmisel päeval tuleme juba hommikul linna laiama ja teeme ise kah tiiru laevaga Seinel. Tagasi jõudes käisime veel hotelli lähedal väikses poes, oli selline meie Säästumarketi laadne pood aga 24H lahti. Võtsime väiksed snäkid ja kobisime hotelli. Hotellis tuli adminniga korra jutuks Eiffeli külastus, et hull järts jne. Adminn ütles, et regage Eiffeli kodukal külastusaeg ja lähete selleks ajaks kohale saate ilma järtsuta üles. Palusime adminnil selle ära teha. Saime kellaaja 13.20.
-
Stockholmi muuseumide tuur
Ükspäev sai tehtud kiire trip Stockholmi. Hüppasime Tallinnas laeva ja panime minekut. Laeval tuleb ikka kõigepealt paar pilti Tallinna panoraamist teha 😉 Üle majade oli T1 vaateratas täitsa jälgitav, ehk saab ükspäev sellega ka tiir tehtud. Luusisime vähe laeval ringi ja otsisime Victoria uuenduskuuri jälgi. Midagi erilist nüüd küll silma ei hakanud, kuigi natuke puhtam ja kuivem tunne oli. Kultuuriprogrammi vaatama minna ei viitsinud, selle asemel läksime hoopis sauna. Saun oli täitsa mõnus ja mullivann ka. Hea rahulik oli seal tiksuda, rahvast peaaegu ei olnud. Peale sauna kobisin kotile.
Hommikul peale sööki läksime käsitsi linna laiama. Kuna ilm oli vähe tuuline otsustasime teha tubase tripi ja ette võtta mõne muuseumi. Kõigepealt kargasime sisse ajaloomuuseumi. Muuseum oli tasuta sissepääsuga aga krt sattusin valel ajal 🙁 See osa mida näha tahtsin oli kinni. Tuleb suvel uuesti minna vaatama kullatuba, kus on 52 kilogrammi kullast ja üle 200 kilogrammi hõbedast esemeid. Ja mis veel kõigeparem uudis, et järgmisel aastal avatakse seal uus vikunäitus.
Muuseumis sai vähe jäädvustatud valuvorme, ehteid jne, iial ei tea millal tuleb tuju midagi järgi teha 😉 Kuigi nii suure muuseumi kohta oli näitusel ehteid häbiväärselt vähe. Kolm suurt saali oli täis mingit kirikustaffi mis täiesti igav ja emotsioonitu.
Ainuke vägev ekspositsioon oli 1361 aastal Ojamaal toimunud lahingu ühishaudade arheoloogiline uuring. Sadu ja sadu sõdalasi oli maetud ühishaudadesse koos varustusega. Ilmselgelt on selline uuring arheoloogidele ja konservaatoritele päris kõva väljakutse. Päris hästi on säilinud erinevat tüüpi raudrüüd, rõngassärgid, kindad ja muu varustus. Keegi oli isegi ühe leiupõhise kinda teinud ja vaatamiseks välja pannud. Nii, et taaskehastajad siit piltidelt saate inspiratsiooni omale kindad teha 😉 Matjad olid vist aumehed, ühel vennal oli isegi kukkur papiga kaasas.
Eksponeeritud luustikel oli näha ikka päris jõhkraid raiumise jälgi. Pehmodel ei soovita isegi vaadata mitte. Väidetavalt on seal ühishaudades 1800 mättasse löödud talupoega. Ah jaa isegi sel ajal pandi luid klambritega kokku vist 😀 😀 Miski sääreluu on pronksplekiga paigatud kunagi kellelgi 😀
Edasi oli kolm igavat saali kirikustaffi. Siis natuke filmides kasutatud “ehteid”. Üks hiigelsuur Tuula tutulus oli isegi kasutusel 😀 ja tiibadega kiiver 😀 Ekspositsiooni lõpus oli veel installatsioon sugu tegevatest huntidest 😀 Suvel on natuke põnevam ilmselt, siis on siseõu ka avatud, seal käib viikingiteemaline tegevus. Iseenesest ajaloomuuseum põnev ja suur aga noh 3 saali igavat kirikut on ikka liiast….
Edasi lonkisime Vasa muuseumi poole. Põhjamaade muuseumi ja viinamuuseumi otsustasime seekord ära jätta 😀 Vasa muuseum oli päris kõva teema ja seda soovitan küll külastada. See on ehe näide asjast kuidas hea tahtmise korral saab terve laeva üles tõsta, konserveerida ja panna muuseumi kõigile vaatamiseks. Meil kahjuks ei saa isegi Salme vikulaevadest miskit näitust tehtud.
Vasa on maailma ainus säilinud 17. sajandi laev ja ainulaadne kunstiaare. Üle 95% laevast on algupärane, seda kaunistavad sajad nikerdatud kujud. 69 m pikkune sõjalaev Vasa uppus 1628. aastal oma esimesel reisil Stockholmi kesklinnas ja päästeti 333 aastat hiljem, 1961. aastal. Ligi pool sajandit on laeva aegamisi ja läbimõeldult taastatud ning nüüd on see peaaegu oma endises hiilguses. Kolm masti spetsiaalselt laeva tarbeks ehitatud muuseumi katusel näitavad, kui kõrged olid laeva algsed mastid. Vasa muuseumi 15€ pilet on täiesti asja eest. Üks kummaline asi oli ka… Välguga laeva pildistades jäid pildile terved pikad sirged read punaseid täpikesi. Mis need olid, või miks need välguga tekkisid ei saanud pihta 😀
Vasa muuseumist edasi läksime Viikingite muuseumi. Miski kummaline interaktiivse ja tavalise muuseumi hübriid. Paar vennikest näitasid ka veidi võitlust ja rääkisid varustusest. Üks väike saalike kus vaadata pole midagi. 16€ piletiraha eest seal nüüd küll midagi tarka ei näe. Igaljuhul mina seda muuseumi küll ei soovita, täiesti mõtetu teema. Aga noh kui raha üle on ja midagi pole sellega peale hakata siis võib külastada kah 😀 😀
Peale muuseumide üledoosi tiksusime vaikselt sadama poole tagasi. Pargis kollased ülased juba õitsesid. Miski Narva kirurg oli oma keskuse kah teinud 😀 😀 Sai veel jäädvustatud paar kohalikku linnukest ja olimegi sadamas tagasi. Laevas väike õhtusöök ja kotile 😉
-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
