-
Eesti kalmistukultuuri muutumine
Nagu ma siin juba varasemalt olen maininud kalmistukultuuri muutumisest, siis Eestis on see pooleks…. Endised Liivimaa alad ja nö Eesti. Liivimaa kalmistukultuurist on üsna palju kirjutatud. Katsun siin ühe kokkuvõtte teha Põhja – Eesti kohta. Nagu ma varasemalt kirjutasin siis kalmistukultuur saab alguse meil ca 13 – 14 sajandist. Kristlik kalmistukultuur saab ilmselt alguse 17 sajandist kui Luteri kiriku survel sunniti loobuma matmisest külakalmistutele ja kasutusele võeti massiliselt rõngasristid. 18 sajandi lõpul sundis keiserlik keskvõim loobuma matmistest kirikutesse, linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad. Kirikaedadest eraldi surnuaiad rajati pärast Senati 1772. aasta 19. mai ukaasi, millega keelati rajada surnuaedu eluhoonetele lähemale kui 100 sülda (ca 215 meetrit). Selle seadusega lõpetati komme matta surnuid otse kiriku juurde. Mõne kiriku ümbruses olevat toona juba lausa valendanud hauakaevajaile ette jäänud inimluudest, rääkimata sellest, et pühakodade ustelt lõi vastu laibalehk. Oli ju aadlikel õigus sängitada oma kadunukesed otse kiriku põranda alla.
Mõlemad üleminekud olid harjumatud ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. Ukaasi eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.
1773 aastat võib lugeda nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda, siis asuti täitma senati ukaasi.
19 sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920 – 30 aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950 – 60 aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Tänapäeval on valdav osa ilmalikel matustel.
Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli.
Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kuid liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus kalmistut.
1870 aastal hakati Kundas tootma Portlandi tsementi ja see muutus väga ruttu kalmistutel moekaubaks. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive – piirdekõrgendeid, millesse kinnitati isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.
Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960 -ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.
19 sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup. Selliseid ägedaid plekkpärgi võib veel mõnel üksikul kalmistul kohata.
1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt. Seoses II MS ja muude segaste aegadega kadus see unustustehõlma, uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960 -ndatel nii umbes korra kümne aasta jooksul. Tänu sellele kujunes hoolimatus ja maitsetus surnuaedadel “umbrohuks”.
Õnneks on vanad ajaloolised kalmistud muinsuskaitse all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kõik muutused tuleb kooskõlastada.
Tänapäevase kalmistu märksõna on PRAKTILISUS – kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.1932 ajakirjast “Maret”
Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes selles lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu omaste ja sõpradega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu. Tahtes mälestada lahkunuid, tahame luua midagi jäävat, mis kannaks mälestuse põlvest-põlve edasi igavikku.
Kui teha jalutuskäik läbi meie kalmistute, siis näeme, et nende korrastamisel pole silmas peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei mingit plaani ega süsteemi, ei mingit ilumõistet. Raudaedade ja plekkpärgade rägastik jätab mulje, nagu puhkaksid lahkunud traattõkete vahel, nagu kardaksid leinajad, et surnud ei saa muidu rahu, kui nende rahupaik peab olema ümbritsetud raua ja lukuga. Vääralt oleme kuhjanud kalmu ainult häirivate üleliigsusega ja asjata raisanud oma raha. Selles kaootilisuses on suures osas tahtmatult ja teadmatult süüdi leinajad. Juhituna oma armastusest leinajate vastu kantakse sinna kokku kõike võimalikku, püüdes kaunistada seda hingelähedast paika oma sisemiste veenete kohaselt ja vastavalt oma esteetilisele arengule. Kahjuks puuduvad siin autoriteetselt poolt püstitatud minimaalsedki esteetilised nõuded, niisamuti puudub asjatundlik kontroll ja nõuandev keskus.1926. aasta “Alutaguse taadi tähtraamat” kirjutab meie esivanemate kommetest surijatega ümberkäimisel.
Kui haige surema hakkas, asetati ta, et suremist kergendada, voodi kõrvale õlgedest tehtud asemele. Nüüd pesti surmahigi külma veega, pühiti põrand, riputati lilli või kuuseoksi ja avati uks, et hing takistusteta majast välja pääseks. Siis hakatakse surma ootama.
On väljas parajasti tuuline, siis nimetatakse seda hingetuuleks. Juhtub toas peegel olema – kaeti see, et surm peeglist vastu vahtima ei hakkaks. Kuni surnukeha matmata, ei tohtinud keegi külas töötada, sellega kutsutavat surma jälle ühele elanikest. Kui surnu oli väga armastatud, pandi temale villu kirstu ning kirstu pähitsesse seoti ristamisi lõng.
Meessurnule pandi kirstu viina, kirves, habemenuga ja muid asju, mis järelejäänud tarvitada ei tohtinud. Naissurnule pandi peotäis höövlilaaste, seep, peahari, viht ja natukene valget raha. Ka toitu ning asju, mis kadunule elus armsad olnud.
Selga tõmmati harilikult särk, milles ta suri, abielurahvale aga pulmasärk, mis harilikult seks otstarbeks alles hoiti, kätte anti peerg, et tal oleks valge läbi surmaoru minna.
Nõel, millega surnuriie õmmeldakse, jäetakse riidesse. Kui nüüd kirst kinni löödi, andis veel igaüks paar korda käega naela pihta, kes seda aga teha ei saanud, nagu väiksed lapsed, nendel võeti käest kinni ja löödi siis.
Oli kirst juba äraviimiseks vankril, raiuti vankri tagumise otsalaua peal kukel pea otsast, et surnu kodu käima ei hakkaks. Samuti valati ära sõitnud surnuvankrile pangetäis vett järele või löödi nael uksepiita. Viimane toiming täitis ka statistilist otstarvet, et oleks näha, palju surnuid majast välja on saadetud. Väravasse jõudes valati vankri rataste alla õlut, et kadunul teises ilmas janu ei oleks.
Alutaguses istunud tütar isa kirstu peal ja hüüdnud: “Miks surid sa? Kas sul polnud kõike külluses, leiba, liha, herneid…” jne.
Talvel, kui harilikult teed üle põldude on aetud, tegi matuserong ringi õiget teed mööda, olgugi et viimane tuisanud ja paha, sest matuserongi ülesõitmine olla põllule iseäranis kahjulik.
Enne surnu ärasaatmist ei tohtinud tuba pühkida, pesu pesta ega sauna kütta, pärast püstitati väike kadakapõõsas ukse kõrvale. Õled, milledel keegi suri ja lauad, millel ta olnud, viidi kohe pärast kirstu ära viimist tee peale ja põletati ära. Muidu surevat jälle keegi majas. Mõnel pool pandi isegi hauale ande, viina, peahari, lilli ja muud. Hauale püstitatud rist põimiti kirjude paeltega. Jõudes tagasi matusemajja, vehkisid matuselised teelt murtud kuuseokstega ja hüüdsid majarahvale: “Ärge surge enam – surnuaial pole ruumi!”M. J. Eiseni 1920. aastal kirjutatud raamatus “Esivanemate ohverdamised” räägib autor meie esivanemate usust hukatud surnute maagilisse jõudu:
Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepitusohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma “mati maksnud”, surmaga ise ennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Igatpidi esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kalliteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muudele sellest puudu olevatele isikutele edasi anda. Arvati, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid leida ja kätte saada. 1859. aastal oli veel surnutel kirikuaial pead otsast ära lõigatud, et need lõikajatele rahaauku ette näitaksid.
Mitte ainult surnu üksikud liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kuidagimoodi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga, hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk.
Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saada. Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti aga sellest halba sündivat: kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus.
Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järel hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas. Kui aga esines surnute väljakaevamisi haudadest, seati sisse surnuaedadesse vahid põhjusil, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid ja kellel vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe ülesse (1704. aastal). Tõenäolisem oli aga see, et surmanuhtlus määrati vaid neile, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata.Selle blogi algallikas on Tapa Muuseumi koduleht.
-
Virumaal tuuldumas
Ühendasin mitu asja ja käisin luusisin vähe Virumaal. Sai natuke tuuldutud, iseendaga olemist nauditud, maailmaasjade üle mõeldud, paar asja muuseumi viidud, mõned viikingikilbid tellijatele toimetatud, venelaste uusaasta vastu võetud, surnuaedades luusitud jne jne. Vahel on lihtsalt vaja aega iseendale ja teha seda mis pähe tuleb. Tiksusin vaikselt sõbra poole, rääkisime maailmaasjadest ja kobisin kotile. Järgmine päev võtsin suuna Iisaku poole, paar vidinat oli vaja sinna toimetada 😉 Muuseumis läks vähe pikemalt nagu ikka ja sõbrants kutsus külla. Õhtul pidavat olema väike uusaastapidu vanausuliste juures. Ma tükk aega praadisin kas minna või mitte, luusisin vähe ringi, tegin kirikust paar pilti ja otsustasin minna. Nagunii midagi targemat plaanis ei olnud. Vedasin ennast sõbrantsi juurde ja käisime peol ära. Väga tore üritus oli. Võibolla kuluski ära natuke rutiinist välja saada.
Järgmisel päeval tiksusin vaikselt kodupoole. Otsustasin luusida nendes kohtades kust ma tavaliselt hooga läbi sõidan 😉 Ilm oli muidugi vastikult tuuline aga pole hullu. Esimese peatuse tegin Roela käbikuivati juures. See on päris huvitav asjake, sisse küll ei saanud aga seekord polnud ka oluline. Järgmine kord katsun sisse ka saada ja uurida mis värk. Väidetavalt ehitati meil kuivatid peale 1925 aasta seemneikaldust. Roela kuivati rajati kui üks moodsamaid Eesti Vabariigis. Tänapäeval on see kuivati taastatud ja nö. muuseumina kasutusel. Sealsamas on ka RMK lõkkekoht ja matkarada mööda oosi.
Järgmiseks tegin väikse kõrvalpõike Viru – Jaagupi kiriku juurde. Alati tuiskan sealt mööda ja sisse põigata ei viitsi. Seekord mõtlesin asja uurida. Väidetavalt olla see kolmas kirik sealkandis, esimesed kaks on hävinud. Praegune gooti stiilis kodakirik ehitati 1455 – 1460. Liivi sõjas kirik purustati ja hoone taastati aastal 1667. Põhjasõjas rüüstati kirik taas. Kirikuaias on säilinud kaks 17 sajandi rõngasristi, mõlemad on tänapäeval kaitse all. 1989 ehitati kirikuaeda Eesti esimene stalinismiohvrite mälestusmärk.
Kirik uuritud kimasin edasi Rakvere poole. Rakveres sirutasin natuke jalga ja lonkisin kohalikul Tõrma surnuaial. Sportlikust huvist vaatasin kuidas siin on kunstlillede ja pinkidega lood. Üllataval kombel oli siin kunstlilli väga vähe aga samas pinke nagu putru 😀 😀 Surnuaed ise üllatavalt korras ja hooldamata haudu vähe.
Edasi põikasin sisse Kadrina kiriku juurde. Esimene asi mis kohe silma jäi oli parklas olev lasipuu 😉 Pole seda juba ammu kuskil kirikute juures näinud. Kirik ise ehitatud ilmselt 15 sajandil. Paksud müürid ja võlvipealsed lubavad oletada, et kirikul oli ka kaitsefunktsioon. Kiriku sisustusest on huvitav ilmselt 1490. a Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirik ise.
Kirikuais on päris huvitava kujundusega vabadussõja ausammas. Lonkisin väheke ka surnuaial, see samuti üllatavalt korras ja puhas. Siin samuti kunstlilli väga ei näe ja pinke kah mõõdukalt. Päris huvitavad kohakesed sattusid kõik need olema millest muidu otsejoones tuimalt mööda kiman. Nii, et alati tasub teha väikseid kõrvalpõikeid 😉 -
Kalmistud ja matmiskombed läbi aegade.
Eestlased on harjunud pidama end põhjamaise luterliku kultuuriruumi osaks ja viimase kolmesaja aasta vältel – alates 18. sajandist, aga osalt varemgi – on see nii ilmselt olnudki. Meie mõtlemist vormib tahes-tahtmata kultuurimudel, mis väärtustab haridust, teadmisi ja intellektuaalsust. Samas kohtab silmapaistvalt tihti ka tänapäeva linnastunud eurooplasele paljuski kaugeks jäävat looduslähedast mõtteviisi – seda niihästi argielus usukaugete inimeste kui kristlaste seas. Üldistavalt kujutab eestlase maailmapilt, jättes kõrvale suurlinlikud ja globaliseeruva massikultuuri suundumused, endast looduslähedase ning euroopalik-kristliku mõtteviisi segu. Paljud tunnevad hinges ikkagi lähedust maa, puude ja metsaga ning ammutavad jõudu loodusest. Mis on sellise olukorra taga? Miks me sellised oleme?
Praeguse olukorra juured peituvad minevikus. Ühtaegu nii looduslähedase kui kristliku mõtteviisi elemente sisaldava maailmapildi kujunemisel on väga olulist osa etendanud kesk- ja varauusaeg. Kirjalikud allikad Eesti kesk- ja Rootsiaegse rahvausundi kohta on napid. Samas pakub olukorra hindamiseks pidet ka arheoloogiline materjal, mida seni on üsna vähe kasutatud. Arheoloogiline aines ei kõnele iseenesest, vaid läbi tõlgenduse, mille kujundamisel on olulisteks pidepunktideks rahvaluulelised, etnoloogilised ja kirjalikud allikad. Otseseid vasteid arheoloogilises materjalis ja vanades kirjalikes allikates kajastuvatele andmetele võib leida Setomaa elavast traditsioonist. Õigeusu keskkonnas, tingituna paljuski piirkonna perifeersusest ja pikaajalisest eraldatusest, kohtab eriti vanema põlvkonna maailmapildis tänini vägagi eripalgelisi ja erineva taustaga uskumusi.
Hiied, ohvrikivid, pühapuud ja raviallikad on meie muistse kultuuripildi osana üldtuntud ja kinnistunud kooliõpikutessegi. Viimase sajandi argihoiakutes on neile tihti vastandunud kirik kui tule ja mõõgaga peale surutud võõra maailmavaate kandja – seda nii ülirahvuslikus ajaloomüüdis kui tänini püsivas nõukogulikus käsitluses. Samas on peaaegu unustusehõlma vajunud väikesed keskaegsed maa- või külakabelid, mis veel 17. sajandil katsid tiheda võrguna kogu Eestit. Enamasti ei mõtle me sellele, et nüüdisaegse tavaarusaama jaoks täiesti eraldi lahtritesse kuuluvad pühamud – kirikud, kabelid ja looduslikud pühapaigad – on paiknenud samas ruumis, seda nii mentaalses kui maastikulises mõttes. Kuidas tajus sellist olukorda kesk- ja varauusaja eestlane? Kuidas määratles ta oma kohta selles näiliselt vägagi vastuoluliste sakraalkeskmetega ruumis?
Uut keskaegsetest maakabelitest
Katolikuaegsete maakabelite, nüüdseks maastikul vaid kiriku-ja kabelimäetoponüümidena kajastuvate pühapaikade kohta on teada üsna vähe, kuid viimaste aastate uurimistöö on andnud uusi teadmisi. Täiendavat selgust on toonud hiljutised arheoloogilised kaevamised pärimuslikel kirikuasemetel Siksäläs ja Sammastes, vastavalt Vastseliina ja Halliste kihelkonnas. Sammaste Taru kirikumäel, kus kirik rahvajuttude järgi maasse vajunud, toimusid arheoloogilised välitööd 1989. ja 2001. aastal. Ka Siksälä kunagine külakirik, mille asukohas tehti kaevamisi 2002. ja 2003. aastal, kajastub rahvapärimuses tänini. Praegugi räägitakse mäel olnud ja sõjas hävinud hoonest, mille kell veerenud või uputatud vaenlaste eest Mustjärve. Sealt olevat tema helinat kuulda pühade ajal. Mõlema kaevamise tulemused viitavad sellele, et ka suuremate ja kesksemate külakabelite puhul võis tegemist olla kivivundamendita ristpalkhoonetega. Peamiseks tunnusmärgiks kunagistest pühamutest on kabeliasemetelt leitud arvukad ohvrimündid – vähese väärtusega peenraha, peamiselt Riias vermitud killingid. Mõlemal juhul on ohverdamise kõrgaeg langenud Rootsi aega, 17. sajandisse, mil sellest rohkesti räägivad kirjalikud allikad. Kaevamised andsid pidepunkte ka maakabelite rajamisaja täpsemaks määratlemiseks. Siksälä varaseimad mündileiud pärinevad Liivi sõja eelsest ajast – 1540. aastatest, Sammaste omad aga 14. sajandi lõpust ja 15. sajandi algupoolelt. Ei saa siiski välistada, et ohverdada võidi juba varem ja et toimiva kirikuorganisatsiooni korral said kabelisse viidud ohvriannid kirikule. Kummalgi juhul on ohverdamine jätkunud pärast pühamu hävimist või hävitamist – ohvrirahad visati juba olemast lakanud pühamu asukohta. Kui luterliku Eesti kultuuriruumist on maakabelid täiesti kadunud, võib neile elavast kultuurist leida vasteid Setomaalt. Sealsed väikesed külakabelid ehk tsässonad on täitnud samu funktsioone mis katolikuaegsed maakabelid teistes Eesti piirkondades. Setomaalt võime leida pidepunkte mõistmaks, mida külapühamud inimestele tähendasid. Kirjalike allikate põhjal avanev pilt maakabelite juures toimunust on äravahetamiseni sarnane sellega, mis veel 20. sajandi algul ilmnes Setomaa pühamute juures: sinnagi toodi rohkelt ohvriande, sealhulgas raha. Neis Setomaa külades, kus kultuuritraditsioon on järjepidevalt säilinud, on pühadeaegne õhustik maakabelite juures hoomatav veel tänagi. Rahvas koguneb pühamu juurde kord aastas, kabeli nimega seotud kirikupüha ajal. Kui kabel asub külakalmistul, mälestatakse lahkunuid kalmudel söömisega. Edasi jätkub püha pidamine kodudes.
Pühapaikade paiknemismustrid
Teatud võimaluse mõista kunagisi usuolusid pakub erinevate pühapaikade asend üksteise suhtes. Mudelpiirkondade, nagu näiteks Setomaa, Tartumaa Nõo ja Otepää, Võrumaa Rõuge ja Vastseliina ning Läänemaa Hanila, Karuse ja Martna kihelkond, analüüs näitab, et looduslikud ja kristlikud pühamud asuvad maastikul läbisegi: kirikaiad ja kabelid ei avalda mingit mõju ei ohvrikivide, pühapuude, hiite ega allikate olemasolule ega paiknemistihedusele. Asjaolu, et kirikute ümber ei leidu suuremaid looduslike pühapaikadeta tühialasid, näitab, et kihelkonnakeskusteski ei lakanud rahvas otsimast abi looduselt ja seal peituvatelt jõududelt. Samas tunnistab kabelite rohkus, et vähemalt keskaja lõpuks oli kristlikust maailmatunnetusest paljugi omaks võetud. Seega olid pühamud, mis justkui seostuksid erinevate maailmapiltidega, kasutusel ühekorraga.
Pühapaikade paiknemismuster näitab, et erinevad uskumussüsteemid eksisteerisid üksteist välistamata ja üksteise kõrval. Viimane tõsiasi ilmneb ka asjaolus, et looduslikud pühapaigad ei seostu peaaegu kunagi kabeli- ja kirikupärimuse ning toponüümidega. Niisiis on väiksed maakabelid paiknenud looduslikest pühapaikadest eraldi, ja kui kabel kunagi ka sellisesse kohta rajati, on paiga algne tähendus ilmselt peagi ununenud. Niisugune olukord erineb oludest näiteks Saksamaal või Põhjamaades, kus ravitoimelistele allikatele anti keskajal mõne pühaku nimi ja neid tuntakse tänini näiteks Püha Maarja või Püha Olavi allikatena. Hoopis teistsugune on kalmete ja kabelite suhe. Keskaegne külakalmistu oli tihti seotud kabeliga. Lisaks viitavad kohanimed võimalusele, et väikepühamuid on rajatud muinasaegsetele kivikalmetele. Seega peeti katoliku ajal oluliseks kalme ja kristliku pühamu ühtekuuluvust, seda ka tagasiulatuvalt ning lihtrahva tasandil. Samas on mälestused pühamust tihti kustunud ning traditsioon tunneb kohta vaid vana matusepaigana – kabeli kunagisele olemasolule viitab üksnes kohanimi. Kuna kabelipärimust ja toponüümikat esineb eeskätt seoses matusepaikadega, omaette kabelikohad on pärimusest aga peaaegu kustunud, näib, et rahva jaoks polnud kompleksis “kabel + külakalmistu” esmatähtis mitte pühamu, vaid matusepaik.
Piirkondade eripärad
Looduslikud pühapaigad on Eestis levinud võrdlemisi ühtlaselt, kuid teatud iseärasusi võib siiski esile tuua. Hiietoponüümika on omane Lääne- ja Põhja-Eestile, Lõuna-Eestisse on see sõna jõudnud alles ärkamisaegse rahvusromantismi ajastul. Läänepoolse Eesti eripäraks jääb raviotstarbeliste muististe suur hulk. Paikkondlikud varieeruvused ilmnevad ka pühapaikadega seotud pärimuses ja kommetes. Piirkonniti erineb märkimisväärselt ka pärimus- ja kohanimeandmestik, mis viitab keskaegsete kabelite olemasolule. Selgelt kabeliterohke piirkonnana kerkib esile keskaegne Tartu piiskopkond ja selle raames omakorda Tartumaa, st piiskopkonna tuumikala. Võrumaalt on andmeid kabelite kohta märksa vähem. Näib, et Tartumaal on olnud tegemist rohkete pisikabelitega, Võrumaal aga pigem suuremate, külakiriku taoliste hoonetega. Rõhutamist väärib, et kivikalmete kohta puuduvad andmed Läänemaa rahvatraditsioonis: tegemist on unustatud muististega. Samas mäletab pärimus üsna hästi Kagu-Eesti tarandkalmeid. Tõenäoliselt peegeldab see vahe Läänemaa elanike varasemat distantseerumist eelkristlikest väärtushinnangutest ja esivanemate kultusest. Ilmselt kajastub muististes ja kohapärimuses keskaegse Liivimaa kirikuvõimude – ordu ning piiskoppide – erinev aktiivsus ning poliitika maarahva ristiusustamisel. Võrreldes muu Eestiga on pühapaikade tähendus mõneti teistsugune õigeusulise Setomaa kultuuriruumis. Suhtumine neisse on seal tugevalt religioosse värvinguga, seda ühtviisi nii kristlike kui looduslike pühapaikade, samuti kalmete ja kalmistute puhul. Luterliku Eesti traditsioonis on pühapaikadel enamasti pigem ajaloomärgi staatus. Ka suhe looduslikesse ravipaikadesse seostub seal eeskätt praktilise olmemaagiaga ega esine religioosses võtmes.
Kalmistud
Keskaja saabumine tähendas uue matusepaikade süsteemi kujunemist. Kuigi enamik muinaskalmeid jäeti pärast vallutust maha, paiknesid nende asemel kasutusele võetud uued kalmistud samuti külade juures. Tegemist oli kompromissiga, mida uued võimud olid vallutusaja rahututes oludes sunnitud tegema. Tähtis oli vältida teravaid vastuolusid vastristitutega, kelle abi vajati võitluses teiste paganate vastu ja kelle puhul uute normide rakendamine täie rangusega võinuks põhjustada usust taganemist. Samas ehitati juba vallutusperioodil kirikuid ning vastavalt euroopalikele tavadele rajati nende juurde uued kristlikud kalmistud. Liivimaal kujunes välja omalaadne matusepaikade kaksiksüsteem, millele läänepoolses Euroopas, samuti Põhjamaades, vasted puuduvad. Matmine külade juurde oli 13.–17. sajandi Eestis üldlevinud ja niivõrd massiline, et seda olid kohaliku eripärana sunnitud aktsepteerima ka keskaegse Liivimaa kirikuvõimud. Olukord muutus alles Rootsi ajal, mil kirik hakkas täie rangusega võitlema külakalmete kui anomaalse ja seega lubamatu nähtuse vastu.
Miks maeti sedavõrd kaua külakalmistutesse? Kuigi Rootsi-aegsetes visitatsioonides põhjendavad talupojad seda halbade teeolude ja suure tasuga, mida võeti kirikaeda matmise eest, võib tegelikke põhjusi ja seletusi leida rahvaluulest ning seto traditsioonist. Pärimus näitab, et eestlaste uskumustes seostus surnu elupaik kalmistuga ning et kalmistu võis olla paik, kus kohtuti ja suheldi ka teispoolsusse läinud lähedastega. See lihtne teadmine püsib kusagil meie kollektiivses alateadvuses tegelikult ju praegugi. Eriti selgesti ilmneb see seto kultuuris, kus suurte kirikupühade ajal (jüripäev Värskas, jaanipäev Miikses, paasapäev Obinitsas) kattub pidusöökidega enamik haudadest. Muistne, keskajal ka mujal Eestis tuntud komme on siin säilinud tänu õigeusu kiriku leplikumale suhtumisele vanadesse eelkristlikesse traditsioonidesse. Mujal Eestis kadus see tava, mis 1428. aasta Riia kirikukogu otsuste põhjal oli Liivimaal veel üldiseks probleemiks, katoliku ja luterliku kiriku survel varem. Seto kultuurist nähtub, et esmaseks kalmudel söömisega seonduvaks märksõnaks on kommunikatsioon, mis toimub nii elavate ühiskonnas kui ka elavate ja surnute vahel. Kalmudel söömisega seotud uskumustes – ühisest söömaajast sai osa ka surnu – on lahutamatult põimunud ristiusuaegsed ja eelkristlikud ladestused.
Matmistavad
Eesti matmistraditsioonides võib üleminekul muinasajast keskaega, st 13. sajandi vallutuse ja ristiusustamise ajastul, tõdeda olulisi muutusi. Põletusmatustega kivikalmed jäeti maha nähtavasti varsti pärast ristiusustamist, kuid suurem järjepidevus ilmneb kohati põletamata surnute matmise osas. Tõenäoliselt erines kiriku suhtumine põletusmatustega kivikalmetesse ja muinasaegsetesse laibamatustega külakalmistutesse: esimesed keelustati jäigalt, teised aga legaliseeriti vallutusaegsete kokkulepete ja kompromisside tulemusena ning nad omandasid külakalmistu staatuse. Keskaegse maarahva matmistraditsioonides ilmnevad samuti suured piirkondlikud eripärad. Lõuna-Eestis olid muutused väiksemad ja leidsid aset ühekorraga – millalgi vallutussõdade ja maa ristimise aegu. Põhja-Eestis toimusid muutused 13. sajandi vältel kahes järgus – vallutusperioodil ja millalgi sajandi lõpupoolel – ning olid kokkuvõttes ulatuslikumad. Need piirkondlikud vahed tulenevad suuresti vana, vallutuseelse sotsiaalse eliidi erinevast positsioonist uutes, keskaegsetes võimustruktuurides. Põhja- ja Lääne-Eestis, kus alistuti pehmematel tingimustel ja osa vanast ülikkonnast jõudis vasalliseisusesse, toimus üleminek ristiusule sujuvamalt ja kiiremini kui tingimusteta kapituleerunud Lõuna-Eestis. Uue maailmavaate rahvale lähendamises etendasid Põhja- ja Lääne-Eestis ilmselt väga olulist osa vasalliseisuse omandanud eestlastest ülikud. Lõuna-Eestis, kus kohalik eliit sellesse staatusesse ei pääsenud, jäi uus usk kaugeks ning muutused piirdusid pikaks ajaks nendega, mis leidsid aset vallutusperioodil.
Ka 13.–17. sajandi matusekommetes leidub piirkonniti olulisi erinevusi. Lõuna-Eesti keeleala on põhja- ja läänepiirkondadega võrreldes olnud märksa alalhoidlikum. Siin on külakalmistuid arvukamalt ja haudades leide rohkem, kuni keskaja lõpuni esineb üksikuid põletusmatuseid ning Võrumaal tuleb Rootsi aja lõpuni ette meeste ja naiste matmist peaga vastassuunas. Suured on erinevused isegi ühelt poolt Põhja- ja Lääne-Eesti, teiselt poolt aga Lõuna-Eesti linnade matusekommetes. Kui Põhja-Eestis vastab linnakalmistute matusekombestik kristliku Euroopa normidele, siis Lõuna-Eesti kohta kehtib eelöeldu vaid keskaja osas: 16. sajandil lähenevad linnakalmistud leidude esinemise poolest märgatavalt külakalmistutele. Kultuuriprotsesside kulg äärealadel oli teistsugune kui keskustes. Heaks näiteks selle kohta on aastatel 1980–1993 Silvia Laulu ja Jüri Peetsi juhendamisel uuritud Siksälä kalme Võrumaal Misso lähistel. Tegemist on Lõuna-Eesti seni vasteteta muistisega, kus rauaaegsed traditsioonid nii matusekommetes kui uskumustes on püsinud 15. sajandini. Muutused, mis mujal Eestis toimusid 13. sajandi algupoolel, on Liivimaa perifeerias leidnud aset ligi kaks sajandit hiljem. Sarnast olukorda võib täheldada keskaegse Liivimaa teistelgi idapoolsetel piirialadel praegusel Läti territooriumil.
Sünkretismiajastu – kahe usu aeg
Tervikmulje võimaldab kõnelda, et Eesti maarahva seas valitses 13.–17. sajandil valdavalt sünkretistlik maailmapilt, kus üksteisega põimusid nii eelkristlikud kui kristlikud uskumused. Sünkretism kajastub nii hauapanustes, külakalmistute ja kirikaedade üheaegsuses kui ka pühapaikade võrgustikus. Samade inimeste argiellu kuulusid kõrvuti kihelkonnakirik, maakabelid ning looduslikud püha- ja ohvripaigad. Selline kirev ja mitmepalgeline maailmavaade püsis 19. sajandini, hääbudes seoses suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muudatustega, st üleminekuga kirjakultuuri eelse ajastu traditsionaalselt kultuurimudelilt euroopalikule. Arheoloogilise ja etnograafilise matmiskombestiku sarnasus annab tunnistust kommete ja uskumuste järjepidevusest alates 13. sajandist kuni kultuuripildi euroopastumiseni. Suuremas osas Eestist toimus see valdavalt 19. sajandil, Setomaal aga märksa hiljem.
Eriti suured mentaliteedierinevused ilmnevadki luterlike ja õigeusuliste Seto alade vahel. Viimaseid iseloomustab ühest küljest samade kultuuriprotsesside hilisem toimumine, teisalt aga veel 20. sajandil avalduv sügavalt emotsionaalne religioossus, mis näib tulenevat õigeusu kultuuritaustast ning ehk ka lõunaeestlastele omasest suuremast avatusest. Säärane positiivne väärtustatus ilmneb sealjuures nii suhtumises eelkristlikesse (kalmed, loodusobjektid) kui ka kristlikesse pühapaikadesse. Samas on rahvapärane kristlik religioossus, mille olemasolule katoliku ajal viitavad nii kirjalikud allikad, toponüümika kui rahvaluulepudemed, keskaegse Liivimaa piires, st praeguses luterlikus Eestis, teinud 18.–19. sajandil läbi märgatava ja kiire taandarengu. Kalmete ja pühapaikade kaudu selgineb kesk- ja varauusaegse Liivimaa koht 13.–17. sajandi Euroopa laiemas kultuuriruumis. Tegemist on täiesti erilise piirkonnaga, sest mitte kusagil Lääne-ja Kesk-Euroopas ning Põhjamaades (v.a Saamimaa) ei kohta sünkretismiilminguid sedavõrd pikalt ja nõnda hilisel ajal. Põhjuseks on Eesti paiknemine õhtumaise Euroopa geograafilisel ääremaal, eelkõige aga tugev etnosotsiaalne konflikt põlisrahva ja võõra kultuuritaustaga sakslastest ülemkihi vahel, mis takistas euroopalike väärtusnormide omaksvõtmist. Kahtlemata vääriks Liivimaa usuolude koht Euroopa ruumis edaspidi veelgi selgepiirilisemat määratlemist – seda juba mõne laiema rahvusvahelise uurimisprojekti raames.
Selle väga asjaliku kirjatüki autor on HEIKI VALK, arheoloog ja Tartu Ülikooli õppejõud. Ilmus see 2.2006 ajakirjas Horisont. Pildid pärinevad minu erakogust.
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
-
Eesti- Läti trip vol.4 Valmiera – Võnnu
Kui Valgast kaardid sebitud panime otsejoones Lätti. Esimese suurema peatuse tegime Valmieras ja sugugi mitte kaubanduskeskuses 😀 😀 Kolasime vähe linnas, käisime kohalikus kirikus ja linnuses ka. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamendid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt. Tahtsime kiriku torni ka saada aga seekord miskipärast sinna ei lubatud. Nüüd pidavat seal kellatornis näidatama ka kellamehhanismi, ilmselt on see vägev vaatepilt. Olen Piiteris sattunud puht juhuslikult ühte kirikusse kellamehhanismi piiluma, pilti ei lubatud ainult teha. Lossivaremetes on tehtud päris ok muuseum kus saab aimu Liivlaste eluolust.
Müüre eriti säilinud pole nagu piltidelt näha ja tänapäeval on sinna müüride külge aretatud igasugu majakesi kus asuvad käsitööpood, kohvik jne. Tegime väikse tiiru pargis kah ja liikusime edasi Võnnu poole.
Võnnus esimene tiir kohe kohalikku linnusesse. Seal varemetes väga palju vaadata ei ole kuna restaureerimine pooleli aga kui valmis saab on siin arvatavasti vaadata küll ja küll. Uude lossi ei saanud ka sisse, kahjuks oli juba kinni. Seal on tegelikult päris äge muuseum, siis veel ei olnud aga nüüd on ka eraldi püsinäitus arheoloogilistest leidudest mis renoveerimise käigus leiti. Nimelt on Võnnu üks Läti vanemaid linnu. Seal elas ka Liivi ordumeister ja samuti kuulus linn Hansa Liitu. Suvel saab lossipargis sõita paadiga ja uurida Liivi ordulossi varemeid. Lisaks on seal imeline vanalinn, milles on keskaegsed majad ja munakivitänavad.
Peale linnuses luusimist kiire tiir kohalikku kirikusse. Püha Jaani kirikus on tükike Eestit kah. Nimelt on altarimaali teinud Johann Köler. Kiriku torn tasub ka käimist, vanasti sai sinna ilma rahata aga nüüd väike sümboolne summa küsitakse. Ilmselt sellepärast, et torni erinevatel korrustel näeb kohalike kunstnike töid. Torni tipust avaneb linnale päris hea vaade. Võnnu kohta saab päris hea ülevaate lausa eesti keelselt kodukalt.
Lõpetuseks käisime läbi vabadussamba juures ja jalutasime Maipargi promenaadil. Sinna parki on tekitatud hulgaliselt igasugu kujukesi ja lastele atraktsioone. Traditsiooniline mustade luikede paar on ka enamjaolt alati olemas 😉 Ühesõnaga tasub täitsa nii Valmierasse kui Võnnu asja teha, vaadata ikka ühtteist on 😉 Siit panime Eesti poole tagasi, algselt oli küll plaan kuskil siin ööbida aga jäi ära, ööbime kodumaal 😉
-
Eesti – Läti trip vol.3 Võrumaa – Valgamaa
Hommikul peale ärkamist uurisime vähe ümbrust ja turnisime vaatetornides, siit avanevad ikka päris head vaated ümbrusele. Üks vaatetorn oli vähe väsinud ja sinna polnud soovitatav üles minna aga kuda sa saad siis minemata jätta kui teine on ikka päris kõrge ja sealt vaade hea 😀 Kolasime veel Lüllemäel. Irwww seal on tee ääres veel nõuka aegne tankla 😀 😀 Uudistasime vähe ka vana kiriku varemeid ja ega uuski vaatamata jäänud 😉 Üritasime siin aega mitte viita, et jõuaks Lätis päevaga ära käia 😀 Kuigi algselt oli plaan seal ööbida siis nüüd tegime selle plaani käigult ringi.
Lüllemäelt edasi kimasime otse Valga kesklinna, otsisime turismiinfopunkti, et saada värske Läti kaart. Kurrrrrja infopunkt oli teise kohta kolitud ajutiselt 😀 aga polnud hullu leidsime üles ja kaardi saime kah 😉 Niiii Läti siit me tuleme 😀 😀
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
