-
Kurksest Harju – Ristile
Kui Padisest sai ka isu täis kolistasime vähe Kurkse ja Harju-Risti kandis. Kurkse sadam ikka endises kohas ja elu kihas täiega, pea iga putka ees praeti midagi. Kurkse väinas hukkunute mälestusmärk ilusti korras ja isegi küünal põles. Kuna siin oli hull tuul siis pikalt luusida ei tahtnud. Tegime paar pilti ja lasime jalga.
Tiksusime vaikselt edasi Harju-Risti poole. Mõtlesime, et viskame kiire pilgu kirikule ja laseme jalga kodupoole. Kirik remondis aga sisse luusima sai ikka. Kiriku ees seisis mingi ulmehaagis 😀 😀 pole sellist riistapuud varem näinudki. Huvitav kas käsitöö või tehase värk. Algselt olla olnud siin ümar torn aga väidetavalt varises 17 sajandil torni üks osa alla ja seda ei taastatud. Nii saigi siin omanäoline üheltpoolt lapik teiselt poolt kumer torn 😉
Kolasime kirikus vähe, hea rahulik, ei ühtki hingelist. Ukse juures muidugi hakkab kohe silma väga äge korjanduskast, see pärinevat 17 sajandist. Kiriku pikihoone sarnaneb Padise kloostri maa-aluse kabeliga, mille neli võlvi lähtuvad samuti kiirtena ühest sambast, pole ka midagi imestada kui selle kiriku ehitasid väidetavalt Padise kloostri tsistertslastest mungad. Siin on mõningaseid sarnasusi veel Padise kloostriga. Portaali kohal on konsool habemiku peaga mis sarnaneb Padise kloostri kiriku skulptuuridega. Väidetavalt olla modelliks olnud kohalik talupoeg. Kiriku kooriruumi seina ääres on ka üks kirikukell mida ei saa mõra tõttu kasutada. See kell olla pärit 16 sajandist aga tornis üleval on ja toimib veel vanem kell. See on pärit 15 sajandist ja on teadaolevalt vanim kell Eestis. Et siis tänapäeval helisevad seal tornis koos 15 sajandist pärit kell ja 2006 aastal Saksamaal valatud uus kell.
Turnisime torni ka, seal on muidu iseteenindusega kohvik aga praegu remondi ajal see ei toimi. Tuleb peale remonti uuesti tulla 😉
Uurisime vähe kiriku ümbrust ka, siin on ühtteist põnevat vaadata küll.
Kohe kiriku taga asub Vaikuse laste rahupaik. See on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või surnud vastsündinueas, kes leinavad oma katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mäletuspaik – kus leinata neid, kellel hauda polegi; teisalt on see koht, kus saab mulda panna lapse tuha. Siin on ka Hatu ja Padise mõisnike von Rammide hauaplats.
Eraldi tähelepanu väärib muidugi Vabadussõja ausammas ja pärg. See on üks neljast Vabadussõja ausambast mis on säilinud puutumatuna omal kohal tänapäevani. Ausamba esiküljele on kirjutatud 8 Vabadussõjas langenud Risti kihelkonnast pärit mehe nimed ning Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13″. Alles ka mälestuspärg, mis on ainus teadaolev omasugune Eestis. Pärja lintidelt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikaias oleva Vabadussõja mälestussamba juurde tõenäoliselt mälestussamba avamisel, 29. juunil 1924. a EW sõjaministri poolt. Nõukogude okupatsiooni saabudes kirikutorni varjule viidud pärg lebas seal tolmu alla mattununa aastakümneid. 2011 aastal toodi torni koristamise käigus pärg taas päevavalguse kätte ja tehti esmase puhastuse. Pärg konserveeriti 2014. aasta juunis Ennistuskoja Kanut poolt Kaitseministeeriumi ja koguduse toel. Oma silmaga saab seda pärga näha kiriku eeskoja seinal
-
Piiterisse paraadile
Kunagi ammu sai käidud paraadi vaatamas Piiteris lausa ekskursiooniga 😉 Seekord mõtlesin, et lähen tsillin oma Piiteri sõbraga niisama. Kohale tuleb minna ikka päev varem, et paremaid kohti saada 😀 Seal hakkab see paraadi eelmäng juba mitu päeva varem peale igasugu sõjaaegse atribuutikaga. Käisin kolistasin vähe Jänesesaarel ja Rosta sammaste juures, seal olid telklaagrid püsti aetud ja kõik huvilised said sõjaaegseid vidinaid näppida. Miskid pruutpaar istus telgis ja näppis automaate, pruudikimbust polnud asjagi 😀 😀 Pikalt siin töllerdada ei viitsinud, vastikult niiske ilm oli. Lonkisin üle Neeva, seal olid mõned sõjalaevad juba homseks paraadiks valmis. Lõpuks jõudsin Nevskile ja käisin Kaasani katedraalis. See on selline müstiliselt suur ja rahulik kirik, ei miskit lärmi kuigi seal on alati rahvast hullult. Siit kimasin metrooga Narva väravate juurde, sõps juba ootas. Kirovi ausamba juurde oli üles rivistatud terve posu sõjaaegset tehnikat, käisime näppisime vähe neid
Järgmisel hommikul plaanisime, et läheme vaatame seda paraadivärki paleeväljakul aga mõtlesime käigult ringi nähes seda rahvamassi mis juba kell 8 hommikul ootamas oli. Mõtlesime, et vaatame seda pealelõunast vanatehnika paraadi Nevskil aga senikaua lähme kuskile muuseumi. Võidupüha on hea päev, kõik muuseumid on sel päeval tasuta sissepääsuga 😉 Algul mõtlesime, et lähme Kunstkamerasse aga ei viitsinud trügida selles hullus rahvamassis. Sõps tegi ettepaneku, et lähme siinsamas ümber nurga olevasse Vene Etnograafiamuuseumi, pidi igavesti äge olema. Ma algul suhtusin asja skeptiliselt. Aga kui me olime seal õige mitu tundi veetnud eksponaate uurides jõudis kohale, et sitaks äge muuseum. Ka Eesti rahvariideid nägi seal väljapanekul. Igatahes Mina soovitan soojalt selle muuseumi jaoks aega leida super elamus. Huvitav oli vaadata kuipalju tsaariaegset hõberaha oli rahvuslikeks eheteks tehtud. Huvitav miks nii… kas oli raha niipalju käes, et polnud kuskile mujale panna või puudus sellel rahal väärtus.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et paraad hakkab. Lonkisime läbi pargi Nevski äärde. Krt iga nurga peal miski lava püsti ja üritused käisid.
Lõpuks lendas politseikopter üle ja paraad algas. Igasugu ägedat tehnikat oli näha mööda vuramas. Üks tola oli isegi oma linnamaasturi küljele kirjutanud T – 34 😀 😀
Kui paraad vaadatud töllasime veel linnas ja tegime aega parajaks. Saluuti ju ka ikka vaja vaadata 😀 Seal on see saluudivärk alati päris suurejooneline ja tasub vaatamist. Kesklinna muidugi trügida ei maksa selleks, lihtsalt ei mahu kuskile. Peale saluuti kobisime kodu kotile.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud lonkisin linna peale. Paar tundi oli vaja parajaks teha kuskil enne bussile minekut. Kobisin ajaviiteks Nevski kloostrisse, See on ka päris huvitav kohake aja veetmiseks. Rahulik ja vaikne nagu Kaasani katedraalgi. Väljas on posu kellasi mida igaüks võib proovida lüüa ja iga nurga peal müüakse kloostri toodangut ka. Lõpuks oli aeg minema hakata. Siit saab kui oskad vaikselt läbi aiaaukude ja pisikeste tänavate otse bussijaama juurde välja.
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitav, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
-
Nädalavahetus Peterburis.
Kui igavus tapab siis võib ikka mõnele sõbrale külla minna 😉 Aleks oli juba mitu korda kutsunud aga ei olnud aega või aeg ei klappinud. Seekord sobis kõik täpselt, hüppasin bussi ja kimasin Piiterisse. Esimese asjana käisime kiirelt läbi Grandmaket muuseumist. Kohalikud ise nimetavad seda rahvuslikuks show muuseumiks 😀 😀 See on selline suht asjalik kohake kus saab ühe koha peal ülevaate kogu venemaast. Tasub käia küll aga paar tunnikest peab kindlasti aega varuma selleks. Siit edasi käisime vaatasime Moskovski prospektil alguses väikest näitust Leningradi blokaadist. Siin on ka mälestusmärk Leningradi kangelaslikele kaitsjatele. See ka päris ok teema ja tasus vaatamist. Siia on tehtud lausa mingi püsinäitus.
Edasi tsillisime vähe mööda linna, keegi oli teinud omale “muruvolga” 😀 😀 Aega meil oli, mõtlesime, et käime verekirikus kah. Tavaliselt on sinna kilomeeter järjekorda aga kuna praegu pole hooaeg siis saime põhimõtteliselt kohe sisse kui olime pileti ostnud. Siin on ka see teema, et heal lapsel mitu nime Spas na Krovi, Mosaiigikirik, verelunastuskirik.
Kiriku ehitamisel olla kasutatud ka Narvast ja Saaremaalt toodud materjale, seetõttu tõttu on kiriku välisseinal ka nende kahe linna vapid. Verekirik on 1997. aastal taasavatud kirik, mis on nii seest kui väljast kaunistatud mosaiikidega. Kiriku siseruumi kujundamisel on kasutatud üle 20 erineva mineraali, sealhulgas itaalia marmorit, malahhiiti, mäekristalli ja topaasi. Väidetavalt olla siin 7000 ruutmeetrit mosaiiki mis on üks venemaa suurimaid. Kah selline päris ilus kohake ja tasub vaatamist.Kui kirik inspekteeritud mõtlesime, et lippaks korra ja Jaani kiriku juurde enne kodu minekut. Panime üle paleeväljaku minema, ilm oli külm ja rahvast haruldaselt vähe. Jaani kirikus vaatasime korra põgusalt ringi, siin olid seintel päris huvitavad pildid eestlastest tsaari ajal. Siin oli ikka väga suur kogukond kaasmaalasi sel ajal. Kahjuks nendest väga paljud langesid NKVD terrori ohvriks ja on maetud Levašovo salajasse surnuaeda. Levašovo värgist on vähe lähemalt kirjutatud siin. Oligi aeg homseks plaan teha ja kodu kotile minna.
Järgmisel päeval kui pestudkustudkammitud kimasime sõjaajaloo muuseumi. Igavesti võimas muuseum ja ma varasemalt seal mõned korrad käinud ning ilmselt lähen ka edaspidi. Muuseum on nii suur, et seal pole 1-2 tunniga midagi teha, seal läheb ikka paar päeva ära 😀 😀 Kellel vähegi huvi sõjaajaloo kohta tasub kindlasti käia seal on väljapanekud alates nuiadest kuni rakettideni.
Kui muuseum põgusalt uuritud tsillisime vähe veel linnas ja oligi aeg bussijaama lonkida, et koju sõita. Piiter on selline kummaline linn kus on igal aastaajal midagi teha.
-
Töised pühad kalmistutel.
Enne pühi tuli õige mitu hauaplatsihoolduse tellimust. Käisin vaatasin asjad üle ja tegin pakkumised. Tellijaid oodates tegin kalmistutel luusides aega parajaks. Kõik tellimused olid üsna töömahukad, mõtlesin kas jõuan pühadeks ära teha või ei.
Egas midagi poest materjal ja toimetama. Kõigepealt katsusin ühe laialivalgunud platsi ilusti piirdesse saada. Isegi üks liblikas tuli uurima mida ma seal toimetan. Lõpuks sai plats valmis, uus liiv peale, hauakivi pestud ja üles tõstetud. Paar pilti kliendile ja edasi järgmisse kohta.
Siin platsil sai piire ja hauakivid puhastatud ja pestud. Piltidelt ilusti vahe näha. Üsnagi puhtaks saab kui õigeaegselt toimetada. Mõnda aega tagasi pesin ja puhastasin Kullamaal ühte hauakivi. Seal oli ikka päris palju pusimist, et puhtaks saada. Ja päris puhtaks ei saanudki.
Sellel platsil oli piirde ja hauakivi puhastus, liiva vahetus ning peenrapiirete paika ajamine. Võttis aega mis võttis aga asja sai.
Õhtul koju minnes avanes muidugi väga äge loojangu vaade. Pildid pole pooltki seda mis tegelikult oli aga aimu asjast saab. Tükk aega istusin kiviaial ja nautisin vaadet.
Järgmisel päeval sai ära lõpetatud üks pikem projekt. Kalmuküngas sai tasandatud, liiv peale ja puud istutatud.
-
Kui Hiinast toodud viirus laiab.
Siis kui Hiinast toodud viirus mööda ilma laiab ei saa ju elu ometi seisma jääda. Isegi meie president räägib, et käige ja tuulduge 😉 aga omaette 😀 😀 Noh eks ma siis katsusin omaette vähe tuulduda. Viskasin paar koonufiltrit ja pudeli desovahendit autosse ja tuld. Keilas väike peatus, Olerexist väike kohv ja diislipunktist paak silmini täis. Huvitav, et pea kõigis suurtes tanklakettides on küts 1,23 €, no kliendikaardiga saad veel paar senti alla. Kõik taovad vastu rinda, et meil ei ole kartellihindu…. kiss my a… Kuskilt uudistest lugesin kuidas miski sörkiva gei turundusjuht kiunatas, et kui riik laseks diisliaktsiisi alla siis saaks nemad ka kütsi hinda alandada. Huvitav, et diislipunktis on diisli hind ilma kliendikaardita 1.16€, kuidas nemad küll saavad märgatavalt odavamalt müüa??? Ilmselt on ka sellel hinnal katet peal nagu putru.
Hoo pealt tegin Padise kloostrist paar pilti. Areng on märgatav, päris kõvasti on renoveeritud. Aknad ees ja katused peal. Sisse kahjuks ei saanud nii nagu varem. Uksed ees ja lukus, ei tea ehk on sees veel tööd pooleli. Aga eks ma ükspäev katsun sisse ka saada.
Määra külas sai teepervelt omale kasemahla sebida. Ei tea kas Ando äri või mitte 😉 Huvitav mitu tihu kaske ta läbi pressi ajas, et niipalju mahla sai 😀 😀 Audeväljal sirutasin vähe selga, see päris huvitav külake. Miski kummaline veetorn on tee servas, ju miski nõukaaegne värk aga võibolla ei ole ka. Samas on ka üks täitsa kobe tuulik. Ükspäev uurin kas sinna sisse ka saab. Veel on siin päris kobe roigasaed. Selliseid hakkab juba päris tihti silma mööda ilma luusides. Siinse külakese kohta saab lähemalt lugeda siit.
Veidi edasi kimades luusis tee servas reinuvader. Nagu alati siis kui on midagi pildistada pole fotokat kaasas ja peab piirduma telefoniga. Oli üsna julge teine ja ei teinud väga minust väljagi, ajas oma rebaseasju.
Kuijõel on tee ääres pisike kohalik kalmistu. Professionaalne kretinism ei lubanud mööda sõita 😀 Põikasin sisse uurima, päris muhe pisike kalmistu. Sinililled õitsevad pea tervel kalmistul. Päris huvitav lahendus oli ühel platsil, suur känd oli sujuvalt pingiks mugandatud. Aga muidu üldiselt siin kalmistul ei märganud eriti pinke ega kunstlilli. Miskipärast oli keset kalmistut suur veskikivi… Huvitav mis selle lugu on… Väidetavalt oli siin esimene matus 1921.
Enne Piirsalu kirikut ei uskunud oma silmi 😀 😀 Sookured kah juba siin ja toimetavad, toonekurge nägin juba ca 2 nädalat tagasi põllul jalutamas. Siinsamas tiirutas ka mingi kull, mis ta nimelt oli ei oska öelda. Piirsalu kirikust ka paar pilti. Kiriku ehitamist alustati 1859. a mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel, eeskujuks üks väike neogooti stiilis külakirik Saksamaal. Enne praegust kivikirikut oli siinkandis puukirik ja see asus praeguse kalmistu kohal.
Väike rahvajutt ka selle kiriku kohta 😉 Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.
Lõpetuseks väike ilma vingerpuss kah 😉 Ei saa kohe ilma lumeta, talvel seda ei jagunud aga nüüd lajatab ilmataat seda vahel suva kohtadesse. No eks kevadtööde aeg käes ja ilmataat külvab lund 😉 Ei tea kas sügisel ka hea saak on 😀 😀
