-
Virumaad avastamas
Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.
Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.
Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg
Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.
Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉
Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.
Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.
Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉
Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.
Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.
Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
Keila _Joalt kimasime Paldiski poole. Treppojal vaatasime, et ohoo siin ka vett palju, no ei saanud pildistamata jätta 😀 Paar klõpsu ja edasi. Paldiskis luusisime majaka juures, oi kurja kus seal oli tuul. Huvitav, et siin oli ka selline kohake kust tuul lõi laine alt üles panga peale välja. Siin asi isegi mõeldav mingi paarkümmend meetrit ainult üles aga sama asja nägin ja kogesin Iirimaal. Seal lõi tuul laine üles oma paarsada meetrit vot kus on tuulel ikka jõud. Siinsamas luusisime vähe veel Peeter Suure merekindluse tulejuhtimistornis. Siin on ka kõik metall ära varastatud ja üles enam ei saa. Ainult Hiiumaal on veel säilinud nendes tornides trepid ja saab üles. Seda merekindluse jäänukit on meil ikka kõvasti, kahju, et enamus on sellest muidugi rüüstatud.
Järgmine väike peatus oli Madise kiriku juures. Need rannikuäärsed kirikud on omajagu põnevad, neil pole ainult kiriku vaid ka meremärgi funktsioon. Siinses pisikeses ojas oli seekord isegi vett, enamjaolt on see suht veevaene. Harju-Madise esmamainimise aastaks võib lugeda 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet kui kindlustatud linna ja paika. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15.saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Madiselt edasi oli järgmine peatud Padisel. Luusisime vähe kloostris ja käisime viskasime pilgu peale ka linnamäele. Kuigi tänapäeval seal mittemidagi vaadata ei ole on koht kui selline siiski olemas.
Kiirelt viskasime pilgu peale ka Risti kirikule, mis on kuulus oma pooliku torni pärast. Selle kohta käib mitmeid legende aga ju see ikka varises kas sõja käigus või lihtsalt kehva ehituskvaliteedi pärast. Siin peaks saama ka kirikutorni ja nägema Eesti vanimat tornikella. Samuti saad käia laepealsetel võlvidel, imetleda restaureeritud pikihoonet ja käärkambrit koos ainulaadse kamina ja keldriga. Aga meie kõike seda ei teinud 😉 See on tuleviku projekt. Juba hakkas vähe pimedaks kiskuma ja kimasime Haapsalu poole edasi. Teel põikasime korraks sisse veel Rooslepa kabeli juurde ja Põõsaspea neemele.
Lõpuks jõudsimegi otsaga Haapsallu, kolasime vähe linnuses ja kobisime ööbimiskohta. Seal väike saun ja kotile.
Hommikul kimasime Paralepa ja Pullapää kanti luusima. Uurisime Aleksander III mälestusmärki. Seda on küll miskil määral taastatud kuigi mitte algsel kujul. Kui juba sealkandis siis ei saa vaatamata jätta Ungru mõisa varemeid 😉 Põikasime korra ka raudteejaama juurde sisse ja piilusime paari auruvedureid.
Sealt võtsime suuna juba Lihula poole, ega kahe päevaga väga rohkem ei jõuagi vaadata. Teel põikasime sisse korra Ridala kiriku juurde, tiir ümber ja edasi. Lihulas uurisime nagu ikka mõisa ja linnuse ümbrust. Linnuse varemed võiks keegi välja kaevata see oleks äge. Tuuleveski on muidugi tänapäeval katuse peale saanud ja asja konserveeritakse. Muidugi Äge on see, et Lihula kiriku torn on ülevalt vildakas juba aastaid aga alla ka ei kuku 😉 Piilusime veel kohaliku õigeusu kiriku varemeid ja sättisimegi ära kodupoole. Kuuldavasti konserveeritakse lõpuks need kirikuvaremed ära. Loomulikult koduteel veel kohustuslik peatus Lihula vana silla juures ja oligi päev otsas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉
Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raasiku kalmistul asjatamas.
Oli natuke asja Raasikule… mõtlesin sujuvalt üle vaadata ka paar hauaplatsi. Siinsel kalmistul nägi jälle natuke isemoodi lahendusi. Üks päris edev laternahoidja jäi silma ja siis veel üks malmrist mida oli mitu korda poltide ja plaatidega parandatud. Huvitav mis on selle parandatud risti lugu… Paar Malta risti hakkas ka silma.
Siin hakkas veel silma see pingindus, hullult mädad kõik…. milleks selliseid hoida…
Muidugi mis siin kalmistul viskas vähe s… ventikasse oli kemps. Enamjaolt igal normaalsel kalmistul on kemps ja need tavaliselt suht korras, mõnes kohas on isegi vaip põrandal. Aga siin… Väliselt päris ok, mõtlesin astun sisse teen väikse nr.1 aga peale ukse avamist ma sellest loobusin. Nu kurja küll… kui korras hoida ei viitsi siis likvideerige üldse ära. Nõrganärvilised jätke need pildid vaatamata 😉
Praktiliselt pea igal vanemal surnuaial näeb kuidas loodus võtab kõik omale tagasi mis vähegi hooldamata jääb. Siinselgi kalmistul oli näha sellist pilti.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rohu raketibaas – Kunda
Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.
Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.
Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras. Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.
Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutasin pikemalt siin. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉
Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉
Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.
Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.
Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti kalmistukultuuri muutumine
Nagu ma siin juba varasemalt olen maininud kalmistukultuuri muutumisest, siis Eestis on see pooleks…. Endised Liivimaa alad ja nö Eesti. Liivimaa kalmistukultuurist on üsna palju kirjutatud. Katsun siin ühe kokkuvõtte teha Põhja – Eesti kohta. Nagu ma varasemalt kirjutasin siis kalmistukultuur saab alguse meil ca 13 – 14 sajandist. Kristlik kalmistukultuur saab ilmselt alguse 17 sajandist kui Luteri kiriku survel sunniti loobuma matmisest külakalmistutele ja kasutusele võeti massiliselt rõngasristid. 18 sajandi lõpul sundis keiserlik keskvõim loobuma matmistest kirikutesse, linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad. Kirikaedadest eraldi surnuaiad rajati pärast Senati 1772. aasta 19. mai ukaasi, millega keelati rajada surnuaedu eluhoonetele lähemale kui 100 sülda (ca 215 meetrit). Selle seadusega lõpetati komme matta surnuid otse kiriku juurde. Mõne kiriku ümbruses olevat toona juba lausa valendanud hauakaevajaile ette jäänud inimluudest, rääkimata sellest, et pühakodade ustelt lõi vastu laibalehk. Oli ju aadlikel õigus sängitada oma kadunukesed otse kiriku põranda alla.
Mõlemad üleminekud olid harjumatud ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. Ukaasi eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.
1773 aastat võib lugeda nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda, siis asuti täitma senati ukaasi.
19 sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920 – 30 aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950 – 60 aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Tänapäeval on valdav osa ilmalikel matustel.
Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli.
Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kuid liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus kalmistut.
1870 aastal hakati Kundas tootma Portlandi tsementi ja see muutus väga ruttu kalmistutel moekaubaks. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive – piirdekõrgendeid, millesse kinnitati isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.
Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960 -ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.
19 sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup. Selliseid ägedaid plekkpärgi võib veel mõnel üksikul kalmistul kohata.
1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt. Seoses II MS ja muude segaste aegadega kadus see unustustehõlma, uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960 -ndatel nii umbes korra kümne aasta jooksul. Tänu sellele kujunes hoolimatus ja maitsetus surnuaedadel “umbrohuks”.
Õnneks on vanad ajaloolised kalmistud muinsuskaitse all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kõik muutused tuleb kooskõlastada.
Tänapäevase kalmistu märksõna on PRAKTILISUS – kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.1932 ajakirjast “Maret”
Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes selles lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu omaste ja sõpradega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu. Tahtes mälestada lahkunuid, tahame luua midagi jäävat, mis kannaks mälestuse põlvest-põlve edasi igavikku.
Kui teha jalutuskäik läbi meie kalmistute, siis näeme, et nende korrastamisel pole silmas peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei mingit plaani ega süsteemi, ei mingit ilumõistet. Raudaedade ja plekkpärgade rägastik jätab mulje, nagu puhkaksid lahkunud traattõkete vahel, nagu kardaksid leinajad, et surnud ei saa muidu rahu, kui nende rahupaik peab olema ümbritsetud raua ja lukuga. Vääralt oleme kuhjanud kalmu ainult häirivate üleliigsusega ja asjata raisanud oma raha. Selles kaootilisuses on suures osas tahtmatult ja teadmatult süüdi leinajad. Juhituna oma armastusest leinajate vastu kantakse sinna kokku kõike võimalikku, püüdes kaunistada seda hingelähedast paika oma sisemiste veenete kohaselt ja vastavalt oma esteetilisele arengule. Kahjuks puuduvad siin autoriteetselt poolt püstitatud minimaalsedki esteetilised nõuded, niisamuti puudub asjatundlik kontroll ja nõuandev keskus.1926. aasta “Alutaguse taadi tähtraamat” kirjutab meie esivanemate kommetest surijatega ümberkäimisel.
Kui haige surema hakkas, asetati ta, et suremist kergendada, voodi kõrvale õlgedest tehtud asemele. Nüüd pesti surmahigi külma veega, pühiti põrand, riputati lilli või kuuseoksi ja avati uks, et hing takistusteta majast välja pääseks. Siis hakatakse surma ootama.
On väljas parajasti tuuline, siis nimetatakse seda hingetuuleks. Juhtub toas peegel olema – kaeti see, et surm peeglist vastu vahtima ei hakkaks. Kuni surnukeha matmata, ei tohtinud keegi külas töötada, sellega kutsutavat surma jälle ühele elanikest. Kui surnu oli väga armastatud, pandi temale villu kirstu ning kirstu pähitsesse seoti ristamisi lõng.
Meessurnule pandi kirstu viina, kirves, habemenuga ja muid asju, mis järelejäänud tarvitada ei tohtinud. Naissurnule pandi peotäis höövlilaaste, seep, peahari, viht ja natukene valget raha. Ka toitu ning asju, mis kadunule elus armsad olnud.
Selga tõmmati harilikult särk, milles ta suri, abielurahvale aga pulmasärk, mis harilikult seks otstarbeks alles hoiti, kätte anti peerg, et tal oleks valge läbi surmaoru minna.
Nõel, millega surnuriie õmmeldakse, jäetakse riidesse. Kui nüüd kirst kinni löödi, andis veel igaüks paar korda käega naela pihta, kes seda aga teha ei saanud, nagu väiksed lapsed, nendel võeti käest kinni ja löödi siis.
Oli kirst juba äraviimiseks vankril, raiuti vankri tagumise otsalaua peal kukel pea otsast, et surnu kodu käima ei hakkaks. Samuti valati ära sõitnud surnuvankrile pangetäis vett järele või löödi nael uksepiita. Viimane toiming täitis ka statistilist otstarvet, et oleks näha, palju surnuid majast välja on saadetud. Väravasse jõudes valati vankri rataste alla õlut, et kadunul teises ilmas janu ei oleks.
Alutaguses istunud tütar isa kirstu peal ja hüüdnud: “Miks surid sa? Kas sul polnud kõike külluses, leiba, liha, herneid…” jne.
Talvel, kui harilikult teed üle põldude on aetud, tegi matuserong ringi õiget teed mööda, olgugi et viimane tuisanud ja paha, sest matuserongi ülesõitmine olla põllule iseäranis kahjulik.
Enne surnu ärasaatmist ei tohtinud tuba pühkida, pesu pesta ega sauna kütta, pärast püstitati väike kadakapõõsas ukse kõrvale. Õled, milledel keegi suri ja lauad, millel ta olnud, viidi kohe pärast kirstu ära viimist tee peale ja põletati ära. Muidu surevat jälle keegi majas. Mõnel pool pandi isegi hauale ande, viina, peahari, lilli ja muud. Hauale püstitatud rist põimiti kirjude paeltega. Jõudes tagasi matusemajja, vehkisid matuselised teelt murtud kuuseokstega ja hüüdsid majarahvale: “Ärge surge enam – surnuaial pole ruumi!”M. J. Eiseni 1920. aastal kirjutatud raamatus “Esivanemate ohverdamised” räägib autor meie esivanemate usust hukatud surnute maagilisse jõudu:
Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepitusohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma “mati maksnud”, surmaga ise ennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Igatpidi esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kalliteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muudele sellest puudu olevatele isikutele edasi anda. Arvati, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid leida ja kätte saada. 1859. aastal oli veel surnutel kirikuaial pead otsast ära lõigatud, et need lõikajatele rahaauku ette näitaksid.
Mitte ainult surnu üksikud liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kuidagimoodi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga, hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk.
Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saada. Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti aga sellest halba sündivat: kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus.
Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järel hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas. Kui aga esines surnute väljakaevamisi haudadest, seati sisse surnuaedadesse vahid põhjusil, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid ja kellel vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe ülesse (1704. aastal). Tõenäolisem oli aga see, et surmanuhtlus määrati vaid neile, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata.Selle blogi algallikas on Tapa Muuseumi koduleht.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
