-
Hooaja viimased suuremad tööd
Ühel väiksel maakalmistul tegime seni piiritlemata hauaplatsile paekivist piirde koos peenranurkadega. Esmapilgul paisab plats suhteliselt tasapinnaline olevat, aga tegelikult tuli kõigepealt kääbas tasandada ja alles siis sai hakata piiret ehitama. Algul oli küll plaan piire madalamale panna, aga kahjuks oli platsi servas suur puu, mille juured elimineerisid selle mõtte. Panime piirde hoopis väikse varuga kõrgema. Juhul kui juurikad hakkavad piiret kergitama siis saab seda kerge vaevaga uuesti tasandada.
Suvepealinnas tuli teha suurem töö. Et üldse saaks kuidagi platsile normaalse ilme, tuli kõigepealt maha võtta 3 suurt elupuud. Eks needki istutati omal ajal mõttega, et küll hoolt kantakse ja pügatakse, aga tegelikkus on hoopis teine. Elupuude maha saagimine oli kõige väiksem probleem, ainult mõned kooskõlastused ja load tuli välja ajada. Edasi tuli pool päeva jännata, et saaks kännud kätte. Edasine oli juba lihtne, puitpiire mõõtude järgi paika, liiv sisse ja valmis see saigi.
Seekord tuli hooaja lõpus teha plats ka heale sõbrale viimseks puhkepaigaks. Loodame, et talle see meeldib….
Nüüd hakkame vaikselt valmistuma uueks hooajaks, paar põnevat projekti on plaanis, aga eks näis kuidas õnnestub 😉
Kui soovid ka abi haua korrastamisel, võta ühendust hauaplatsihooldus@muhkel.ee Lepime kokku tehtavates töödes, hinnas ja teeme ära.
-
Sihitult hulkumas
Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.
Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.
Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉
Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.
-
Ojamaa
Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.
Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.
Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.
Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.
Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.
-
Megaprojektid kalmistutel
Suure hauaplatsi ehitus keerulisel maastikul
Üks megaprojekt sai lõpuks valmis. Lihtne on piirdeid ehitada siledal maal, aga kui on nõlv kuhu käruga ligi ei pääse. Veadki aiakäruga nii lähedale kui saad ja sealt edasi tassid kive süles ning liiva ämbriga. Selline raskendatud ligipääsetavus kujundab muidugi päris korralikult hinda. Ühel sellisel platsil oli vaja asendada piirde pealmine paekivikiht uuega ja ehitada päitsiosa nii kõrgeks, et nõlvalt vihmaga praht platsile ei voolaks. Kahjuks vanast piirdest kogu ülemist kihti kätte ei saanudki, “tänusõnad” selle eest kunagisele piirdeehitajale, kes arvas, et jube äge on osa paekivi korralikult betooni valada.
Kõigepealt vana liiv ja ülemine kiht lagunenud paekivi platsilt ära ning seejärel uus paekivi, rinnatiskivi ja liiv platsi lähedale hunnikusse. Viimased kümme meetrit tuli kõik käsitsi tassida trepist üles. Kui plats valmis näitas kiire arvutus, et kokku tuli edasi tagasi käia 40km ja vedada ca 7 tonni materjali 😉
Vana raudaia puhastamine ja värvimine
On muidugi veidi teistsuguseid projekte ka. Näiteks tellitakse uut liiva platsile ilma vana ära võtmata, väitega siis on odavam. Jah mõnel platsil kannatab seda tõesti hädapärast teha, aga enamjaolt on seal vanast liivast selline kuhi, mis ulatub piiretestki kõrgemale. Pole ju tegelikult liiva enam kuhugi panna. Selliseid kuhjasuurendusprojekte me ei teosta. Huvitavad projektid on veel raudaedade värvimised. Kui ütled hinna, siis kostetakse selle peale, oh miks see nii palju maksab. Mis see värvimine siis ära ei ole, viuh ja valmis. Aga selleks, et viuh värvida peab ennem mõnikord kurja vaeva nägema. Aed pinnasest välja kaevata, vanast lahtisest värvist puhastada, võsa maha võtta jne.
Lõppkokkuvõtteks kui kõik eeltööd tehtud urgitsedki kuskilt naaberaiast pulkade vahelt käsi pikas aeda värvida. Kui arvate, et selline pusimine on liiga kallis, siis alati on võimalus proovida seda ise teha.
Kui soovid ka abi haudade korrastamisel, kirjuta e-posti aadressil hauaplatsihooldus@muhkel.ee Lepime kokku tehtavates töödes, hinnas ja teeme ära.
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon.
See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole.
Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada.
Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht.
Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
-
Sinna, kus olen pärija
Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.
Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.
Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.
-
Uued trendid kalmistutel
Omavoliline matmine
Tuleb välja, et kalmistutele on saabunud uus, aga samas väga vale trend. Ilmselgelt pole tegu üksikjuhtumitega, kuna olen kuulnud seda juttu nii mitmelgi kalmistul. Nimelt lugu järgmine, platsiomanikud arvavad, et kui omavad hauaplatsi, siis võivad sinna urne matta ilma kalmistuvahti teavitamata. Ei tea kust selline kiiks on tulnud… Lugege enne urnimatuse ettevõtmist ikka eeskirja ka, või kui ei viitsi siis helistage kalmistuvahile. See, et omate platsi ei tähenda kohe sellele kõiki õigusi. Ärge unustage, et hauaplats on siiski võõras maa, mida te kasutate lepingu alusel. Ärge propageerige seda omavolitsemise trendi, ei ole raske kalmistuvahile helistada ning urnimatus registreerida. Uskuge mind, see ei võta tükki küljest, vaid pigem väldib hilisemaid ebameeldivusi.
