-
Talvine megaprojekt
Meil on kalmistud vanu äravisatud riste paksult täis, mis lihtsalt kuskil kuhjas ootavad oma saatust. Tegelikult vedeleb nendes hunnikutes nõrkemiseni unustusehõlma vajunud sepakunsti aardeid. Juba ammu mõtlesin, miks lastakse nendel ristidel hunnikutes roostetada kui neid saab taaskasutada. Ilmselt muidugi tänapäeva tarbimisühiskonnas on lihtsam uus osta kui vana taastada. Tahaks muidugi teada seda kohta kust tänapäeval oleks võimalik kalmistule saada uut sepistatud risti. Aga see selleks. Aegajalt ikka olen erinevatel kalmistutel kalmistuvahtidelt küsinud, et kuidas taaskasutusega on. Üldiselt ei nähta selles probleemi, kui vaid keegi viitsiks sellega tegeleda.
Eks muidugi nende vanade metallristide kasutusega mõningaid “kiikse” ole aga need kõik on lahendatavad. Mõningatel kalmistutel on soovitatav muinsuskaitseliselt, et taastatud rist oleks kasutusel samal kalmistul aga see ei ole reegel. Sügisel peale kalmistuhooaja lõppu mõtlesin, et võiks proovida mõned ristid taastada, hea talvine nokitsemise projekt. Rääkisin Jüri kalmistuvahiga läbi ja küsisin luba hunnikust mõned ristid võtta. Leidsin hunnikust mõned veel taastuskõlbulikud ristid ja läks asjatamiseks. Kõigepealt liivapritsiga vanast värvist puhtaks. Siis veidi keevitustööd, uued kinnitused jne. Lõpuks roostetõke ja värv peale. Natuke oli pusimist ristidel olevate lillekeste värvimise ja värvi kuivatamisega. Ega külmaga ei taha värv eriti kuivada, tuleb natuke muid meetmeid kasutada.
Lõpuks peale pikka pusimist nad valmis said. Selle projekti raames tegin ainult mattmustad ristid, eks valget proovin järgmise projektiga. Kindlasti tekib küsimus, miks mattmust. See on väga lihtsal põhjusel, nimelt kalmistutel on soovituslik kasutada matte toone. Nii, et kes soovib oma lähedaste platsile metallristi siis väike valik on olemas. Või kui leiate kuskilt kalmistult põneva risti mida sooviksite taastada ja kasutada hauaplatsil siis andke märku, vaatame mis teha saab. Kohekohe saavad valmis ka nimeplaatide näidised.
-
Talvised pildid linnulennult
Sai Lihulas asjatamas käidud ja tagasi tulles veidi drooniga müratud. Algul mõtlesin, et teen tiiru Lihula linnuse kohal ka, aga seal hulkus palju rahvast, ei jõua kõigilt küsida kas nad pildile võivad jääda. Koduteel piisavalt kohti kus lennutada 😉 Vaatasime üle Kullamaa servas oleva õigeusu kiriku varemed ja muidugi ka Kullamaa kalmistu ning kiriku uue torniristi 😉 Päris ilus kuldne teine aga vist tiba viltune 😉
Koluvere loss sai ka üle vaadatud linnulennult. Kahju, et siin midagi enam ei toimu. Päris äge kohake iseenesest ja ega mul pole õnnestunudki sinna sisse saada. Kunagi aastaid tagasi üritasime viisakalt luba küsida aga vastati väga ülbelt, et broneerige loss siis saate külastada. Peale seda pole olnudki erilist isu sinna minna. Suvel korra käisime kiiruga läbi aga ei miskit liikumist seal. Kahju muidugi, see oleks väga äge turismiobjekt
Möödaminnes tegin paar ööpilti Ruila mõisast. Ükspäev just mõtlesin sellele, et kuskil võiks proovida. Kurja, ilm oli muidugi vahepeal päris tuuliseks muutunud aga veel ei sadanud. Siin näeb ööpiltidelt kuidas on vaade nii sooja kui külma valgusega. Kusjuures pilte sai normaalselt ainult kuskil 60 meetri pealt. Proovisin korra kõrgemalt aga seal olid juba lumepilved segamas.
Ja ega siis saa üle vaatamata jätta Laitse lossi. Niisiis tuli teha veel üks kõrvalpõige enne kui koju sai 😉
-
Tori põrgu
Hooaja lõpus sai veel toimetatud Tori kalmistul. Kuna see asub “põrgu” lael siis tuleb seal ka ära käia 😉 Kahju muidugi, et seda säilinud üsna vähe aga mis teha, loodus teeb oma. Selle koha kohta on hullult kõikvõimalikke legende ja lugusid. Mõnega neist saab tutvuda infotahvlilt.
Praegu on siin ainult üks pisike koobas ja mõned pilud kust ilmselt ennast sisse ei pressi. Omal ajal olnud siin ikka päris põrgukoobas ka. Tori põrgu suue olevat olnud 6 meetrise läbimõõduga avaus ning mõnede andmete järgi olnud “põrgukäik” 32 meetrit pikk. Kahjuks varises koopa lagi 1908 ja koopasuu ise 1974. Internetiavarustest leiab isegi mõned selle päris koopa pildid. Ega tänapäeval siin midagi erilist vaadata ei ole peale liivapaljandi. Kes lonkida viitsib siis kalmistu parklast saab trepist alla ja paarsada meetrit mööda kallasrada ülesvoolu minnes teisest trepist üles tagasi. Muidugi pole koopad siin ainuke vaatamisväärsus, mõnesaja meetri kaugusel on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Kirikust saadetakse võidupüha eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda. Lisaks sellele on tavaks saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine kohale tulnute tõrvikutes ja lampides. Ja ka see pole veel kõik, kiriku juures asub veel Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.
-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
-
Valga ja Valka kalmistud
Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.
Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.
Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.
Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.
Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.
-
Momu ja Keila kirikuaed
Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.
Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.
Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉
-
Karksi ordulinnus ja kirik
Pole sada aastat Karksi ordulinnuse varemetes luusinud. Seekord möödaminnes tegime siia spetsiaalselt asja. Väidetavalt ehitasid siia nö. puitrajatise 13 sajandi alguses Mõõgavendade ordu vennikesed ja ilmselt tehti see eestlaste muinaslinnuse asemele. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297 aasta rüüsteretke, hakati selle asemele ehitama kivilinnust. Korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14 sajandi algul. Linnust on aegade jooksul korduvalt kohendatud vastavalt sellele millised uued relvad tulid käibele 😉
Kõvasti vatti sai linnus muidugi Vene – Liivi ja Poola – Rootsi sõdades. Põhjasõjast ei hakka rääkimagi. Muidugi peale Põhjasõda see varemetesse jäigi. Muidugi olla see linnus olnud omalajal peale Viljandi linnust üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. 18 sajandil lõhuti seoses kiriku ehitusega terve joru müüre. Mõnda aega tagasi sai linnuke muretsetud, nüüd oli kohe hea võimalus katsetada. Nu kurja on ikka vahe küll kas pilt maa pealt tehtud või taevast.
Lasin linnukese luurele, et näha mis on kiriku viltuses tornis põnevat ja kuidas kukeke tornitipus elab 😉
Katsetasin ka väikese video tegemist tornikukest, päris kobe sai esimeste katsetuste kohta
Sattusime siia luusima just õigel ajal. Kohe õnnestus ka kirikus sees käia ja ringi luusida. Üsnagi kobe kirik ja isegi seest on näha, et torn on vildakas. Päris korralik pragu on 😀 Ja mis veel oli huvitav, et altari poolne lühter polnudki üleni elektrifitseeritud vaid täitsa päris küünlad käisid. Üks kirikukell oli alla toodud remondiks, huvilised saavad käega katsuda ja münti sisse visata 😉 Kiirelt sai üles torni ka turnitud, seal saab aru päris hästi, et torn vildakas.
Kirikuga on siin muidugi see lugu, et tegelikult on kirik siin olnud juba alates 13 sajand. Algselt asus see pealinnuses ja oli puidust. Hiljem ehitati linnuse müüridele aga vundament ei saanud küllalt hea kandmaks torni raskust. Torn vajus vaikselt aina vildakamaks kuni aastani 1995, siis kindlustati vundamenti betoonvaiadega ja tundub, et vajumine saadi pidama. Siis mõõdeti ka torni kallet. Väidetavalt olla see tipust nihkes 2 meetrit ja 5 senti. 33,5 meetri peale väga hull polegi 😉 Meie oma kohalik Pisa torn 😀
Siinsamas linnuse lähedal on ka üks huvitav kabel, selle ehitas 1730 aastal kiriku juurde viiva tee äärde Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven. Kusjuures kabel pidavat asuma muistse orduvendade kalmistu asupaigas. Kabeli ustel näeb tulnukate portreesid 😉
