-
Dominikaani trip. 7 in 1 reisikorraldajalt
Nii, uus päev ja uus trip. Vaatame siis mida reisikorraldajalt sebitud trip endast kujutab. Seekord jõudsime enne tripile minekut teha väikse söögi. Valikus midagi uut eriti ei olnud, peale keedumuna ja munapudru. Nokkisin natuke siit ja sealt. Krt see munapudru tundus veits imeliku lõhna ja maitsega, jätsin igaks juhuks järgi. Panustasin ananassile 😉 Seekord pidi buss tulema hotelli järgi ja otse tripile viima ilma vahepealse logistikata. Lõpuks oligi buss kohal ja minek. Hullult oli uhamist mööda kitsaid teid krt teab kuhu. Jõudsime kuskile väravasse, valvur tegi värava lahti ja lasi meid sisse, nats veel sõita ja olimegi kohal “La Hacienda Park” nimelises kompleksis.
Esmamulje päris ok, kuigi mul eriti hea olla ei olnud, see hommikune hotelli imeliku maitsega munapuder rebis junnilõikajalt rihma maha. Aga see selleks. Kuskile mägede vahele on ehitatud talukompleks turistide lõbustamiseks. Kõigepealt pandi nimed kirja, anti käepael ja kiiver. Siis jagati käepaela värvi järgi gruppidesse ja seiklus võis alata. Rahvast oli päris palju aga sellest hoolimata toimus kõik vinksvonks. Vaatasime veidi pirakaid papagoisid ja kobisime mingile vanale USA armee veokale. Sellega viidi meid veidi eemal asuva näidistalu juurde.
Siin näidati linnavurledele koduloomi, kes soovis võis neid peost toita ka. Mina muidugi külastasin sel ajal kohalikku peldikut. Krt istud potil ja tajud, et keegi passib sind, vaatad üles ja näed sisalikku lambikuplil sind passimas 😀 😀 Vaatasin pärast kiiruga üle need näidismajakesed ja muu värgi. Eks siingi oli väike degusteerimise ja nänni ostmise nurgake. Proovida sai nii kakaod kui Mama Juanat. Silma jäi, et neil on lõke laua peal ja seal pottides keedetakse süüa ja ka kakaod. Muidugi käib samal lõkkel pajas kohviubade röstimine. Peale talutuuri viidi meid tagasi keskusesse, seal pandi meile trosslaskumise traksid selga ja algas järgmine programm.
Kui traksid seljas siis suusatõstukiga üles mäkke minek. Siin muidugi talve pole ja suuski ammugi mitte aga see ei takista suusatõstuki omamist 😀 😀 Ülevalt mäe otsast avanes ikka päris tsill vaade ümbrusele. Siit mäe otsast algas trosslaskumine üle orgude alla tagasi. Päris tsill oli džungli kohal liuelda. Kolm erinevat laskumisrada oli kokku ca 1,5 kiltsa. Kurja, ühel laskumisel panin siukse hooga minema, et pidur ei saanud hoo mahavõtmisega hakkama, panin sahinal üle platvormi mitu meetrit enne kui pidama sai 😀 😀 Aga pole hullu midagi, automaatpidur tirib su tagasi õigesse kohta. Muidugi seal on ka see häda, et kui liiga kerge oled siis kümmekond meetrit enne platvormi hoog raugeb 😀 Lapsi jäi ikka õige mitmeid sinna rippuma aga eks sellega on arvestatud ja üks instruktor läheb kohe vastu ja tõmbab käsitsi platvormile. Muidugi viimase laskumise lõpus oli torn kust said kummiga alla hüpata kui trepist ei viitsinud trampida 😉 Loomulikult ma ei viitsinu treppi kasutada.
All tagasi võtsime traksid seljast ja sööma. Siin oli samuti rootsi laua laadne asi, ise valisid mida tahtsid. Võtsin nats salatit ja friikaid, eriti palju süüa ei julgenud kõht oli mingis kummalises seisundis. Mingit suppi oli ka pajaga tulel, tahtsin huvi pärast proovida aga kõhuvalu pärast ei riskinud. Vesi, coca ja kohv toidu kõrvale niisama võtta aga alko on raha eest. Muidugi peale sööki oli kohe peldikusse jooks, krt kõht nii lahti, et võib vabalt meetri pealt pudelisse sittuda 😀 aga ega sellepärast nüüd elu seisma jää.
Veidi oli veel aega järgmise programmini, lennutasime kiirelt nats drooni. Väga kõrgele ei julgenud lasta, siin on jube palju mingeid kullilaadseid linde metsa kohal tiirutamas. Aga noh mõned pildid ikka sai ümbrusest. Niikaua kui drooni kokku pakkisin saabus talumees härjarakendiga, see vaatas trooni nagu ilmaimet. Siin on veel ühed sellised meie musträsta laadsed linnud kes elavad koloonias, pesapusa võib näha kõikvõimalikes kohtades, küll palmi otsas, küll liiklusmärgi küljes või moblamasti otsas.
Natsi aja pärast hakkas meil järgmine programm, sõitsime bagidega mis on siin parajad rondid mägijõe äärde ujuma. Sinna oli maad ca 2 kiltsa. Huvitav, et siin on mägijõed päris kärestikulised aga klaasselge ja sooja veega. Siin jõe kaldal sai isegi paar sisalikku ja liblikat pildile. Kui grupil ujumas käidud kimasime tagasi. Peale seda oli väike ratsatuur ümbruskonnas. Imelik oli, et ratsatrippi ei lubatud miskipärast pildistada kuigi hobused nägid siin välja päris hoolitsetud. Kui hobustega ring tehtus siis vutvutvut bussi ja kodupoole minek. Kokkuvõtvalt oli päris tsill teema ja tasus käimist.
Enne hotelli minekut vaatasime mis on ühel kõrvaltänaval põnevat. Ristmikul müüs mingi vennike auto pealt kõikvõimalikke aed ja puuvilju. Etteruttavalt ütlen, et see vennike müüs seal iga päev paar tunnikest oma staffi. Kõrvaltänavas oli paar pisikest poekest ja söögikohta, muud tarka midagi. Algul mõtlesime, et sööme seal ühes hamburgeriputkas aga vaadates menüüst hindu loobusime. Hinnad algasid 10$, nii nälg nüüd ka ei ole, et kotletisaia eest kümps välja käia. Kiikasime sisse ühte suva poodi, irwww sibulate pood oli 😀 Vene konservid, kommid, vobla ja kreemid täitsa letis.
Muidugi olid Riia sprotid ka valikus. Vahepeal oli väljas öö tulnud, siin läheb ka jube ruttu pimedaks. Kobisime ära hotelli sööma. Kõhuvalu pärast palju süüa ei julgenud, võtsin paar ahjukartulit ja veits koodiliha mida nad siin täna laivis lõikasid. See liha kõlbas täitsa süüa. Nokkisin natsa veel puuvilju mille valik on siin hotellis äärmiselt sitt ja proovisin kakaod, aga see polnud nagu kohvigi suurem asi. Peale sööki kobisime kotile, sitt öö oli, kiirliin voodi ja peldiku vahet läks käima 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli see reisikorraldajalt 99$ eest võetud trip täiesti ok. Ilmselt oleks sama tripi saanud kuskilt tänavalt ka ja märksa odavamalt aga ei viitsinud otsida.
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma.
Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas veidi pahur kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud.
Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad.
Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉
Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll.
Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
-
Dominikaani trip. Minek
Uut aastat tuleb ikka alustada väikse tripiga. Päris pikalt seedisin kuhu minna, Egiptus väga ei tõmmanud. Eks seal ole käidud ka ja mis sa sellest liivaväljast ikka vahid kui just Luxorisse ei lähe. Türgi enamvähem ok aga seal pole talvel miskit tarka teha. Mõtlesin, et soojenduseks võiks alustada Kariibi mere saarestikus Dominikaani Vabariigist. Võtsin pakettreisi Novatoursilt, varasemalt nendega rahule jäänud korralduse osas. Tagantjärgi tarkusena oli selle reisikorraldaja valik seekord veidi sitt otsus. Asi kuidagi kummaline. Küll ei jõua meilid kohale, küll üks agent ei tea mida teine teeb, teine ei tea mida kolmas teeb ja keegi ei tea mida keegi juba teinud on 😀 😀 Iga liigutus maksab ja mitte vähe, tahad broneeringus midagi vahetada ja mitte nii, et täna vahetad homseks vaid ikka märkimisväärse ajavaruga. Neid ei koti, tahad muuta siis maksa kantseleikulu 90€, hea äri krt. Raha küsitakse korralikult aga kvaliteetse teenuse pakkumine käib üle jõu. Palju õnne sellele vennikesele kes mõtles välja selle Novatoursi koduka idiootse tellimisvormi. Ega sellega asi veel lõppenud, aga kõigest järgemööda.
Lõpuks sai asjad jonksu ja saadeti joru pabereid. Eelnevalt tuli täita ära Doninikaani migratsiooniameti kodukal saabumiseks ja lahkumiseks nö. E-Pilet, vastu said QR koodid mida pidi kindlasti vaja olema riiki sisenemisel ja väljumisel. Lisaks sellele pidi veel sealses lennujaamas soetama turismikaardi 10 $ eest. Enne minekut sebisin poest adapteri ka, seal ju mitte 220 nagu meil vaid hoopis 110 volti. Nende hinnad algavad meil 7€. Õigel päeval viuh lennujaama ja lennukile ja siis hakkas peale. Kuna sadas veidi lund siis tuli tuimalt paar tundi lennukis oodata kuni rada puhtaks lükatakse. Ega nagu enne lennukisse laskmist ei olnud teada, et rada lumine ja lend venib 😀 😀 Nuh lõpuks jagati tasuta vett ja shokolaadi, abiks ikka 😀 Peale paaritunnist lennukis tagasilla pirni kujuliseks istumist saabus pesur, lumi pesti maha ja lend võis alata.
Saksamaal Frankfurdis kobisime ühest terminalist teise ja edasi Dominikaani poole. Veel ainult 9 tundi lendu 😀 Mida sa muud ikka teed niikaua, kas vahid telekat või magad 😀 😀 Vahepeal anti lõunasööki ja õhtuoodet ka 😉
Lõpuks kohal ja maandume. Vaatan aknast välja ja näen, mida hekki, meid on räigelt petetud, maandusime Kuusiku lennuväljale 😀 😀 Lennurada kuskil metsade vahel. Lõpuks peale pikka ruleerimist jõudsime ikka terminali juurde ka. Lennukist transporditi terminali bussiga, seal nagu ikka, kotid röntgenisse, peale seda passikontroll ja kõik. Ei tahtnud keegi näha seda netis tehtud E-pileti QR koodi ega polnud kuskil näha kohta kust osta see 10$ turismikaart.
Kusjuures Novatoursi infolehel kirjas, et see on vaja lennujaamas kindlasti osta, sama inff on ka Välisministeeriumi kodulehel. Kuna seal Novatoursi reisikorraldajat ei ole vaid on miskine kohalik vahendaja “Meeting Point”. Aga ega sedagi polnud näha, läks otsimiseks kus transfeeri buss on. Lõpuks miski suva reisikorraldaja ütles, et minge parklasse ja vaadake bussi aknal seda ja seda numbrit. Leidsime üles ja kobisime bussi. Enne starti kargas miski vana bussi ja ütles hotellide nimede järgi infotunni kellaajad.
Lõpuks hotellis ja regasime ennast sisse. Muidugi admin küsis kas ühe voodi või kahe voodiga tuba 😀 😀 Muidugi nähes meie reaktsiooni selle peale lisas ruttu juurde, et moodsad ajad ta peab küsima 😀 😀 Me eelistasime siiski vanamoodsat kahe voodiga tuba. Muidugi tuba iseenesest ok, kahe suure voodi, külmiku, seifi, kondi, laeventika ja rõduga. Kusjuures külmikus isegi vesi olemas. Kraanivesi siin juua ei kõlba, täiesti soolane on. Duššinurgas olid retro puitnagid ja ribidega aken. Neid ribisid pole ilmselt kinni pandud alates hotelli ehitusest saati ja ilmselgelt pole vaja ka. Sealtkaudu tuleb õuest sooja rohkem kui rubla eest.
Käisime tutvusime ka õhtusöögi menüüga, kusjuures enamjaolt täiesti meile tuttavad asjad aga valmistusviis vähe teine. Katsetasime vähehaaval asju, salati valik päris ok ja kannatas enamvähem süüa. Riisiga oli juba nii ja naa, puhas riis kannatas süüa aga miski kastmega segus mnjh…. Siin on toiduna kasutusel ka banaan igas asendis. Maitse asi aga minu meelest paras saast, kõigest ei kõlba ikka praadi teha 😉 Magustoiduks päris palju igasugu koogikesi, aga sellised želatiini tarretise näol, need polnud suuremad asjad. Imelikul kombel oli siin puuviljade valik äärmiselt nigel, ainult arbuus ja ananass. Ja kohv…. krt küll, kohvimaana oli see ikka täis saast mis siin hotellis pakuti, wäkkk. Maitset ei õnnestunud parandada isegi ohtra piima ja suhkruga. Kõht täis kobisime tuppa kotile, ah jaaa siin pole voodis tekke, ainult lina on.
-
Illuka mõis
Sai üle vaadatud veel üks ilus Virumaa mõis ja nimelt Illuka. See on natuke omamoodi mõis kus asub alates 1921 aastast mõisakool. Tänapäeval pakub mõis lisaks koolitarkusele erinevaid võimalusi ekskursioonideks, seminarideks, pidulike tähtsündmuste korraldamiseks, ööbimiseks jne. Mõisa ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.
Sisekujundus on siin mõnusalt tagasihoidlik aga samas ilus
Teise korruse toad on väga huvitava lahendusega, ükspäev kindlast kasutan võimalust siin ööbida. Siinsamas saab tutvuda mõisa ajalugu tutvustavate stendidega, on olemas ka väike muuseuminurgake
Keldrikorrusel on garderoob ja kaev. Polegi nagu väga kuskil mõisas täheldanud sellist põnevat kaevu eksponeerimist.
Õue peal paar huvitavat puukujukest, paar vana hoonet ja üks päris korralik seminarihoone. Ühesõnaga üks selline vahva mõis kus kindlasti tasub käia. Huvitav on see, et meie külaskäigu ajal ei kohanud me mõisas hingelistki aga samas oli mõis külastuseks avatud.
-
Egiptuse trip. Sharmist koju
Nii ja ongi viimane päev, kolu kokku ja kodupoole minek. Väike hommikusöök ja juba oligi transfeeri buss meil järgi. Sõitsime veel pool linna läbi korjates turiste kokku 😉 Tänaseks ilmselt on lõppenud noortefestival ja president lahkunud. Politseid näeb täna kordades vähem ringi sõitmas.
Kusjuures täna lõpuks nägime ära kohapeal ka Eesti lipud. Ühegi hotelli juures varasemalt neid tähele ei pannud, aga seal kus see noortefestival toimus oli lausa mitu tükki lehvimas.
Lõpuks kõik meie turistid kokku korjatud ja otsaga lennujaamas. Siin oli muru nii suureks kasvanud, et lausa traktoriga niideti 😉 Nagu ikka kui kõik protseduurid tehtud jääb kõvasti aega üle lennujaamas. Teha ei ole siin praktiliselt midagi. Paar poodi sai läbi kolistatud, hinnad on siin ikka nii koledad, et isegi surm silme ees ei sunni siit midagi ostma 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Kokkuvõtvalt ütlen, et pakettreisid on siia kallimad kui Hurghadasse, ei saa muidugi aru miks. Siin pole praktiliselt midagi teha peale rannas vedelemise. Samas on jälle kõik tänaval pakutavad ekskursioonid märgatavalt odavamad kui Hurghadas. Linna kolad läbi praktiliselt paari õhtuga. Kui nüüd väga tähti närida siis, on igavad mõlemad kohad, see tähendab nii Hurghada kui Sharm el Sheikh. Kui nüüd peaks uuesti minema Egiptusesse siis pigem Hurghadasse, seal on rohkem võimalusi kuskile kolama minna. Netiga on Egiptuses ka nii ja naa, lennujaamades pakutakse üldjuhul Orange paketti. Katsetatud sai nii Oranget kui Vodafoni. Ütleks, et Orange oli Hurghadas veel kuidagi toimiv aga Sharmis paras s…. ja nende klienditeenindus on alla igasugust arvestust. Vodafone töötas märgatavalt paremini. Tänavaesindusest saab parema paketi kui lennujaamast.
-
Egiptuse trip. Hotelli randa otsimas.
Tegelikult pidi meil täna olema programmis klaaspõhjaga laev ja parasailing aga seoses presidendi turvanõuetega lükati parasailing homsesse. Siis pidavat president Sharmist lahkuma. Puusalt kohe uus programm vaja välja mõelda 😉 Juba mingit poolmetsikut randa sai uuritud, mõtlesime vaataks hotelli ranna ka üle. Meie hotell pole rannahotell, aga siit käib iga natukese aja tagant tasuta buss randa. Hotellist viiakse lausa kahte randa üks on hotelli külastajatele tasuta teine tasuline. Sõime kõhud täis ja tuld. Miks bussiga kui jala saab ja siis näeb nurgataguseid ka 😀 😀
Läksime välja tagumisest väravast st. sealtkaudu kust buss randa. Kurja siinpool täiesti teine elu 😀 😀 Värava taga elab koerte koloonia, terve kari kutsikaid ja vanu koeri ka. Tundub, et neid keegi isegi vist toidab, vähemalt maas oli näha krõbinaid. Penid ise sõbralikud ja tulid kohe tutvust tegema. Üle tee oli paras tühermaa kuhu saab ehitada veel küll ja küll. Tiksusime vaikselt ranna poole, siinsamas oli veel üks väike kaubaautode müügiplats.
Tänava lõpus oli üks huvitav torn, no kohe vaja otsa turnida ju. Päris hea vaade avanes siit ümbrusele. Tundub, et see on kas endine, praegune või tulevane kardiraja väravatorn. Panime siit otse üle ristmiku mere poole, tee ääres selline üksildane hoone poekestega, huvitav kas siin nurgataguses neil käivet ka on… Nägude ja jutu järgi tundus, et poekesed venelaste omad, naised tööl, kohalikke naisi poes tööl tavaliselt ei näe. Kuigi on erandeid. Nägin siis ühte päris tsiklit ka, muidu on siin mingid tundmatud hiina junnid. Politseil on muidugi ka korralikud tsiklid.
Lõpuks jõudsime mingile rannaäärsele tänavale. Ega hotellide territooriumile randa minekuks naljalt ei pääse, otsisime mingeid nurgataguseid kust saaks sisse lipsata ilma turvamehe silma sattumast 😀 Üks pisike tänav läks küll hotellide vahelt pea rannani välja aga sealt edasi ei saanud. Hull prügilasu ja suured väravad, ei hakanud üle ronima.
Lonkisime veidi edasi ja ennäe imet, mingi ehitus. Siin ei saa kunagi aru kas vana mahajäetud, või uus ehitamisel. Igatahes ümbrus purukspekstud nõusid ja muud hotellistaffi täis. Kobisime sealt viuh üle aia ja ranna poole ajama. Rannas paistis nii mõnigi samasugune hulkur nagu meiegi 😀 😀 Täiesti mahajäetud teema, tiksusime vähe sillal. Sild päris pikk ja lõppes ära astangu serval. Ilm oli vähe tuuline ja ei saanud läbi vee pilte teha kaladest ning korallidest.
Teadsime, et meie hotelli rand on siit edasi 2 hotelli. Et mitte tagasi tee peale turnida ja ümber hotellide teisele poole minna võtsime riski panna tuima turisti. Kui keegi küsima tuleb siis me oleme eksinud 😀 😀 Vaatasime, et turvamees istub putkas ja näpib ennastunustavalt telefoni, lipsasime viuh aia alt sisse ja kadusime randa rahva sekka. Turva ei pannud meid tähelegi. Lonkisime hotelli korpuste vahelt järgmise hotellini. Kurja siin igavene kõrge aed ja tihe hekk ka veel. Turvamees oli putka taga kellegiga juttu ajamas, marssisime tuimalt piki aeda turvamehe vaateväljast ära ja viuh üle aia teisele territooriumile. Siin näeb päris palju selliseid suuri pitsaahjusid praktiliselt igas hotellis aga kordagi ei ole veel ühtki toimivat näinud. See pildil olev oli samuti seest prügi täis 😀 Rannas viibimise ja ujumise regulatsioon on siin päris karm. Seda võib ise sildilt lugeda 😉 Praktiliselt saime siit territooriumilt ka suht puhtalt läbi. Alles teisel pool, praktiliselt juba peaaegu õiges rannas olles avastas siinse hotelli turva, et oleme võõrad. Iseenesest kui meil oleks olnud midagi pikkade varrukatega seljas nii, et käepaelad välja ei paistaks oleks siit ka puhtalt läbi läinud. Aga olgem ausad väga viisakalt küsiti kuidas siia saime, ütlesime eksisime ära ja otsime oma randa 😀 😀 Juhatati ilusti väravast välja otse õigesse randa 😉
Palma peach selline väike aga puhas rannake, sisse sai meie hotelli käepaelaga tasuta. Kohtigi lesimiseks oli pisavalt. Ainult kohv ja muu värk on siin putkades raekoja platsi hindadega. Proovisin silla pealt kaladest paar pilti teha aga lainetusega polnud suurem asi neid pildile saada. Kohalik snorgeldamise instruktor tuli juttu ajama. Täitsa vene mees oli, ütles, et tule tuulevaikusega siis saad väga ägedaid pilte sukeldumatagi. Seda oli näha jah, värvilised kalad, värviliste suudega molluskid jne. Igatahes äge oli ja tasus täitsa tulla. Kui asi uuritud kobisime bussi ja sõitsime hotelli tagasi.
Hotellis tagasi olles otsustasime, et lähme ostame kodustele miski nänni ära kaubakeskusest. Hotellist nii umbes 15 minutit jalutada on Dahab kaubakeskus kus me eile kohvitamas käisime kohalikega. Muidugi üle tee apteegist ikka natuke rohtu ka koju kaasa. Seekord võtsin lisaks muule ivermektiini ka, äkki läheb vaja 😉 Enne kaubakeskust tuulutas keegi oma vaipasid 😀 😀 Lõpuks kaubakeskuses tuuritamas. Siin on praktiliselt nii kohvikud, wc, turuputkad kui ka fix hinnaga poed. Vaatasin huvi pärast külmikumagneteid. Putkades üldjuhul 1-3$ sellise nii ja naa kvaliteediga. Fix hinnaga toidupoes oli kolmene hea kvaliteediga magnetite komplekt alla 20 kohaliku. Samuti maasikad poes odavamad kui siinsamas kõrval turuputkas. Ja jäätist on ka siin saada.
Mööda poode ja putkasi kolistades läks juba pimedaks. Igatahes tasub kordades ennem siia kaubakeskusesse ostlema minna kui vanalinna. Hinnad on väga sõbralikud. Ah jaa siin on ka pangaautomaadid nii kontolt raha võtmiseks kui ka raha vahetuseks. Väike tankla on ka, kütsi hind võrreldes meiega ikka väga hea.
Kui ostud tehtud kobisime hotelli sööma ja kell 21 üles katusele tantsu vaatama.
Paar sitta videot ka.
-
Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud
Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀
Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.
Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.
Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉
Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.
Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀
Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀
