-
Sharm el Sheikh. Tiksume
Täna peale eilset 24 tunnist Kairo trippi lihtsalt tiksume. Vaatame ringi hotellis ja käime poes ostame kodustele nänni. Hotell nagu hotell ikka, natuke küll peldik aga hea koha peal ja kusjuures arvestades seda, et hotell rahvast täis on siin üllatavalt vaikne. Süüa ja magada saab. Muidugi huvitav on see, et siin hotellis tehakse kohviku ruumides suitsu. Sisehoovis on 2 basseini aga seal inimesi tiksumas ei näe. Meie toa akna all on muidu lava, aga seal üldjuhul pole kedagi või on siis üksik soolotantsija.
Kõik söögikorrad käivad restoranialal, see on piisavalt suur ja trügimisi ei ole. Toiduvalik pole küll suur aga söönuks saab. Ainuke kiiks on siin see, et kohv ja tee on eranditult lahustuvad. Päris masinakohvi saad ainult fuajees olevast baarist ja sedagi tasuta ainult kindlal ajal, muul ajal on papi eest. Aga pole hullu ümber nurga on piisavalt kohvikuid kust saab head kohvi 😉
Hotelli aeg on seisma jäänud eelmisse sajandisse, uksed käivad lukku ikka võtmega kuigi toas seinal on kaardipesa tulede lülitamiseks, aga tuled töötavad niisama ka 😉 Toad iseenesest on suured ja lapik telekas on toas, muidugi töötab ainult 1 kanal ja seegi ukraina-vene segakeelne 😀 😀 Pistikud ja lülitid on ilmselt kuskilt muuseumist varastatud ja siin seina pandud. Peldiku seinal oli omapärane ventikas, oleneb mitu korda nöörist tõmbad, vastavalt sellele käib kas üht või teistpidi. See raibe pidi koguaeg käima väljatõmbe peal muidu hiilisid sealtkaudu tuppa vastikud pisikesed sääsed. Puhtus jättis küll veidi soovida aga talutav. Kui jätsid 1 eurtsi voodile siis see muundus omamoodi huvitavateks moodustisteks voodil 😉
Ühesõnaga kui oled vähenõudlik siis Ajab El Khan hotell asja ära küll, vinguja vingub ka Hiltonis 😉
Lonkisime Old Marketi fix hindadega poodi nänni ostma, siit saab kätte peaaegu kõik. Panen siia mõned pildid, näete mis mahl ja vesi tegelikult maksab. Tagasiteel käisime nurgataguses kohalike söögikohas Coctail Sharm. Toidud on siin head aga susserdama on hakatud. Turistile tuuakse hoopis teine menüü mis on märgatavalt kallimate hindadega kui kohalike menüü, varem oli kõigile üks menüü. Kui kohalike menüüs on toit 200 kohalikku siis turistimenüüs on sama toit 12$. Seega tulevikus tuleb söömiseks ilmselt mõni muu kohalike koht valida kus ei susserdata niimoodi. Muidugi näljaste nägudega kassipoegi on siingi 😉 Kui kõhud täis kobisime kotile ära, homme Andresega beduiinidele külla.
-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
-
Sharm el Sheikh. Hadaba, vanalinn, parasailing
Nonii, teine päev. Kui pestud-kustud-kammitud kimasime käsitsi vanalinna. Plaan oli veidi luusida enne eile tänavalt sebitud parasailingule minekut ja muidugi ka mereande manustada. Turnisime läbi Israeli ajast jäänud pisikese majadekompleksi vaateplatvormile, sealt avaneb hea vaade nii vanalinnale kui lahesopile. Kui vanalinn imetletud kobisime alla tagasi. Põikasime läbi tuvitorni juurest, seekord piilusin sisse ka, aga ei tuvastanud seal mingitki elumärki. Kusjuures tegelikult on tänavad tuvisid täis, aga kus nad pesitsevad ei tea. Muideks mõne kohaliku restorani menüüst siiski leiab lisaks kanale ka tuvi 😉
Vanalinnas kolasime veidi turul, hommikul on siin hea kolada, praktiliselt inimtühi. Muideks ka siin on olemas fix hindadega päris suur kaubakeskus ja arvestades asukohta pole hinnad sugugi kallimad kui nurgataguses fix hinnaga Mango marketis. Põikasime sisse sellesse kohalikku bling mošeesse, ka väga hea aeg, pole miskit tunglemist, praktiliselt inimtühi. Saad rahulikult vaadata nii meeste kui naiste poolt. Kohaliku tava järgi ei palveta mehed – naised koos vaid naistel on oma väike palvela kuhu pääsevad kuskilt tagauksest.
Kui enamvähem tiir peal võtsime lõunaks kahe peale 10$ eest kilo grillitud krevette 😉 Lõuna paiku on siin söögikohad samuti suhteliselt inimtühjad, söömas ainult kohalikud või siis sellised turistid kes peavad rannas tagumiku praadimist ajaraiskamiseks. Meie kuulume nende hulka 😀 😀 Kui kõhud täis oligi aeg kobida randa parasailingule. Parasailing muidu 25$ lõustast, aga peale vähest kauplemist saime 20$ kahe peale kokku. Peale parasailingut kobisime hotelli plaaniga õhtul uuesti Farsha kohvikusse minna.
Miski 4 paiku hakkasime vaikselt Farsha poole tiksuma. Prügikastikassid on siin tavaline kultuuri osa, ei midagi erilist. Annaks jumal, et pimedusega löödud loomakaitsjaid neid rind kummis päästma ei tormaks. Lõpuks siis Farsha juures, oi kurja siin rahvast nagu Rock Summeril, pole kohta kuhu astuda. Ülevalt alla lastakse väravast ainult tasuta piletiga juhul kui alt keegi ära tuleb. Aga miskit järjekorda kui sellist värava juures ei ole, kõik trügivad kuidas jumal juhatab, täielik kaos 😀 😀 Turvad lasevad alla täiesti suvalt rahva hulgast loterii põhimõttel 😀 😀 kui juhtusid parajal momendil nendel käeulatuses olema siis lükati väravast sisse.
Kuulsin kohalikelt, et sellised massid pidid seal olema igapäevased ja õhtul alla saada on probleem. Tuleb hommikul tulla ja õhtuni tiksuda siis on ok. Kohvik on väga populaarseks muutunud. Loobusime trügimisest ja otsustasime vanalinna sööma minna. Möödaminnes sebisime tänavalt ülehomseks väikese Kairo tripi ka 😉
Vanalinnas õhtuti sama jama, et kohvikutes naljalt vabu kohti ei ole. Lõpuks leidsime ühe restorani kus oli vabu kohti ja valikus oli ka muid asju peale mereandide. Menüüs igasugu huvitavaid toite, isegi crème brûlée 😉 Võtsin prooviks nii Strogonovi kui crème brûlée, mõlemad on mitte meile teada tuntud versioonid, vaid oma kohalikud versioonid, aga süüa kannatasid küll 😀 Brülee oli pealt ilusti suhkrukoorikuga, aga muu mudru oli maitse järgi ilmselt riisist tehtud.
Siin sai natuke kummalist nalja ka 😀 Lähen siis peale sööki kempsu, muidu kemps nagu kemps ikka, mõned pissuaarid ja mõned kabiinid aga… Nurgas seisab nii umbes 16-17 talvene umbkeelne noorhärra, ilusti viisakalt müts peas ja kummikindad käes. Ma mõtlesin, et koristaja, aga kus sa sellega, see hoopis nagu kallimas hotellis šveitser 😀 😀 Küsib siis käemärkidega kuhu minna tahan kas nr 1 või 2, näitan siis näpuga kabiini peale, vennike keerab kannalt ringi, rebib paberirullist peotäie paberit ulatab mulle, seejärel avab kabiini ukse ja juhatab sisse. Paneb ilusti minu järel ukse kinni ja jääb seda hoidma. Ilmselt siin keegi peabki ust hoidma kuna haake pole 😉 Kui mul asjad aetud teeb vennike ilusti ukse lahti ja juhatab kraanikausi juurde käsi pesema, ja see pole veel kõik 😀 😀 Peale kätepesu ulatab viisakalt kaks niisket salfakat ja hambatiku… ja seda kõike peldikus my ass 😀 😀 Pole sellist taset veel üle ilma reisides kuskil näinud, ei tea kas oleks pidanud äkki jotsi jätma 😉
Istun lauda tagasi ja saatsin plika vaatama kas naiste peldikus ka selline teenindus on, tuleb õnnetult tagasi… ei pidavat midagi olema, krt tee või oma hambatikk pooleks 😀 😀
-
Sharm el Sheikh. Minek
Üle pika aja tegime väikse Sharmi tripi, seekord siis lapsega kvaliteetaega veetma 😉 Plaanis oli nädalaga näha võimalikult palju, seega rannas tiksumise aega me isegi programmi ei arvestanud. Hotelli võtsime suht suvaka, põhiline, et kuskil nurgas saaks lihtsalt tukkuda, kriteeriumiks oli ainult Hadaba piirkond. See on hea piirkond, kõik mudru on käe-jala juures, ei pea takso või marsaga uhama 😀
Tallinnast start venis tunnike lumesaju tõttu, lõpuks ikka pesti lennuk lumest puhtaks ja start. Seekord tšarteriks Heston. Muidu lennuk nagu lennuk ikka, ei midagi erilist peale selle, et kapten ja personal eestikeelne.
Sharmis võtsime lennujaamas Egiptuse viisad, kuigi Siinai poolsaarel viisat vaja pole, aga meil oli plaan Kairosse lipsata, siis on vaja viisat. Kui kõik formaalsused tehtud sebisime otse lennujaamast omale kohaliku telefonikaardi. Asi niipalju arenenud, et kui ennem pidid seda kuskilt linnast otsima või siis mõni reisiesindaja müüs neid transfeeribussis. Nüüd saad ise valida otse lennujaama putkas mitu giga tahad. 15 giga maksis 10$ ja see toimis probleemideta igal pool. Nii, et pole mingit pointi nuumata meie ulmehinnaga operaatoreid, samuti pole pointi kasutada Airalo esimi, ka see on kordi kallim kui kohalik kaart.
Lõpuks hotellis, viskasime kola tuppa ja kimasime linna laiama. Plaanisime Farsha kohvikus süüa aga see oli miskipärast kinni nii üleval kui all. Pole hullu siinsamas on veel Star Fish Restaurant. Tegime seal kiire söögi. Huvitaval kombel töllerdas siin hullult heas toitumuses kasse kes ikkagi käisid ümber laua ja kräunusid nagu nad poleks sada aastat süüa saanud. Kui kõht täis põikasime läbi kohalikust õigeusu kirikust Church of the Blessed Virgin Mary and St. Mina.
Tagasiteel põikasime läbi Dahab keskusest ja vutvutvut hotelli kotile. Täpselt meie akna all oli hotelli läbukoht. Mõtlesime, et krt seal diskents käib öö läbi ja magada ei saa. Aga kella kümnest oli hiirvaikus, ainul mingi üksik tsikaat kuskil siristas omaette.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Peetri mõis
Sai üle vaadatud veel üks huvitav kohake, millest polnud varem eriti midagi kuulnudki. Kui sa satud kunagi Viljandist pisut lõuna poole seiklema, siis tea – Turva küla metsades peidab end midagi väga erilist. See pole mingi lagunenud kummitusloss ega tavapärane mõisakompleks, vaid hoopis elegantne majake mis meenutab pigem stiilset jahilossi. Peetri mõisa lasi ehitada tolleaegne Heimtali mõisa omanik von Sivers, mees, kes soovis midagi moodsamat, võib-olla isegi isiklikumat kui traditsiooniline mõisahäärber. Tulemuseks oli stiilne juugendvilla keset Eestimaa loodust.
Kusjuures mõis ise on vägagi hiline ehitis mis valmis 1912 aastal. Kui nüüd seda nimetada saksa keeles siis on nimeks Peterhof 😀 😀 Tänapäeval on mõis eravalduses ning on kohandatud modernseks, ent maitsekaks puhkekohaks. Mõis pakub majutust, sauna, basseini ja kogu seda rahu, mida su hing võib igatseda, kui oled linnamürast väsinud.
Kõrvalmajas on saun, sisebassein, majutus jne. Õues saab tiksuda terrassil või tiigi kaldal. isegi laste mänguväljak on olemas. Ühesõnaga hea privaatne kohake puhkamiseks
Vaade pilvepiirilt sellele põnevale kohakesele
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
