Seebimeistril külas

Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.

Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..

Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉

Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.

Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.