-
Keila – Joa ja Treppoja
Suvel sai kõikvõimalikke ja võimatuid kohti läbi kolatud, mõned korrad jõudsime möödaminnes isegi Keila – Joale juga uurima. Isegi veidi vett oli. Huvitav, et need rippsilla küljest renoveerimise käigus ära lõigatud abiellujate riputatud lukud ei saadetud mitte Kuusakoskisse, vaid pandi väljanäitusele. Ma muidugi kahtlustan, et ilmselt päris kõik seal kastis küll ei ole, aga mine sa tea… Juga vaadatud panime viuh edasi. Ükspäev katsun selle pargi ja mõisa ka ette võtta.
Väikse peatuse tegime veel Treppojal ka. Siin on muidugi parkimisega paras…. aga miski väikse sobiliku teeserva leidsime. Siin oli ka veidi vett, tavaliselt suvel siin väga vett ei ole ja asi vaevu niriseb. Väike tiir peale ja edasi. Muidugi kevadel sulavete ajal on meie joad päris ägedad. Siit saab piiluda paari kevadist pilti.
-
Mikiautod Haapsalus
Mingil ajal sai kiirelt läbi joostud Haapsalus American Beauty ürituselt aga kribada polnud mahti. Tavaliselt on selle toimumise ajal hullult tegemisi ja käsi autoseks pole aega teha 😉 Ükskord tahaks ikka korralikult takseerida mida seal linnuse hoovis ja ümbruses näidatakse selle ürituse ajal. Need vanad autod on ikka tegelikult palju edevamad kui tänapäevased uued. Vaatasime põgusalt mõned autod üle ja panime tuld edasi.
Siin jäi silma isegi paar lowriderit. Mingil imelikul kombel olid sattunud üritusele osalema ka tegelased Venemaalt Volga lowrideriga. Iseenesest ägedad aga mu meelest suht tarbetud on need lowriderid… Noh silmailu pakkumiseks ja edvistamiseks käivad küll. Lamavat ületades jääd kõhuga kinni 😀 😀 Muidugi kui on õhkamordid alla moditud siis pole lamav mureks, saad vajadusel nurki kergitada. Ehk saaks isegi trepist üles ronida 😉
Muidugi üks Kenwort rekka jäi ka silma kahe reaktiivmootoriga. Huvitav kas need toimivad ka…. Kurja nendega peaks paigalt võtt ikka nii äkiline olema, et gaasi vajutades jääd istmega maha kui auto alt ära sõidab 😀 😀 Paar kiirendusautot hakkas veel silma ja üks äge trike ka.
-
Lennundusmuuseum
Lõuna – Eestis asjatades põikasime korra sisse aja parajaks tegemiseks Lennundusmuuseumi. Pikalt aega kolada ei olnud aga nats ringi vaadata täiesti paras koht kui varasemalt sada korda käinud. Asi on ikka päris korralikult arenenud ja enamus eksponaate on katuse all. Kui kuidagi saaks Järva – Jaani vanatehnika ka niimoodi katuse alla oleks äge. Huvitav muidugi kas mõni eksponaat on ka töökõlblik…
-
Kasukas turule
Ükspäev sattusime ringi luusides vaatama kuidas lambad kasukast “välja tõstetakse” 😉 Töötab nagu konveier, koer ajab karja kokku ja siis ühest otsast läheb kasukaga lammas sisse ja mõne minuti pärast tuleb teiselt poolt viuh välja juba ilma kasukata.
Vaatan kui ruttu see käib spetsialistide käe all ja meenutan, et sel ajal kui maod veel rääkisid sai ka maal lambakääridega neid pügatud… Minumeelest võttis see aega terve igaviku 😀 😀 Ei tea muidugi mis “kasukast” edasi saab. Vanasti läks kõik kokkuostu kus vahetati lõngaks ja kooti sokke, kampsuneid jne. Tean, et miskil ajal ei tahtnud keegi villa ja seda veeti prügimäele, loobiti metsa alla, kaevati maasse jne. Kuidas sellega hetkeseis täpselt on ei tea. Kuulda on, et vist saab jälle lõngaks vahetada ja normaalseid asju kududa. Palju soojemad on kui naftast toodetud riided ja keskkonnasõbralikud ka 😉
-
Viru – Nigula
Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉
Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.
Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉
-
Hoarder Õismäe moodi ehk mida kõike inimesed koguvad.
Sai abiks käidud ühe kadunukese ühetoalist korterit koristamas. Kurrrrja küll mida kõike siin ei ole, isegi asjade sorteerimiseks pole kohta. Tuimalt prügikottidesse ja prügimäele. Kogu see nassvärk tuli viiendalt korruselt veel kuidagi mööda treppe alla tarida. Huvitav miks inimesed koguvad rämpsu, nagunii käid väljas võta kotiga näppu ja mine viska möödaminnes prügikasti aga ei…. kõik purgid, keefiripakid, toidukarbid, saiakotid, pudelid jne ladustatud toas. Isegi õlleankur oli tihedalt täis topitud saiakotte.
Mööbel ehitatud käepärastest materjalidest naelu kasutamata 😀 😀 Nöör aitab kinnitada kõike 😉 Voodi üles laotud lauajuppidest ja praktiliselt ilma vahedeta… huvitav millal ta seda ehitas ja kuidas viitsis kogu selle kuhja kuskilt jupikaupa kohale tarida. Remondiga on siin korteris ka mitte just kõige parem sõprus olnud. Ah jaa süüa tehti siin mitte köögis vaid elutoas ja teravam silm leiab piltidelt ka selle täpsema koha 😉 Raamatud küll ilusti riiuli laadses asjas kus iga alumine rida hoidis paigal ülemist aga aru küll polnud saada mis raamatutega tegu. Kõik ilusti paberisse pakitud ja paari – kolme kaupa veel eraldi kilekottides.
Elekter oli korteris ikka korralik elektriku õudusunenägu 😀 Ainult miski pikenduste teema ja, et elekter jalga ei laseks nööriga kinni seotud 😀 😀 Virnade viisi sigarillode karpe kus kruvid, poldid, naelad jne ilusti sisse ritta laotud. Väga ratsionaalselt ruumisäästu mõttes keefiripakid lahti lõigatud ja piimapudelid sisse pandud 😉 huvitav, et kuskil ei olnud näha neid keefiripakkide ülemisi pooli… äkitse need ikka jõudsid prügikasti. Igati praktiline purkide ärakasutamine sokkide, kinnaste, trussikute jne hoiustamiseks.
Tegelikult oleks saanud veel kokkuhoidlikumalt kui keefiripakkides olevad piimapudelid ka midagi täis oleks pannud 😉 aga võibolla olid need meelega tühjad, et kui enam kuskile ei mahu siis saab sinna panna. Muidugi kilekottide kogujate jaoks oli seal täielik klondike, ikka selliseid ägedaid kotte oli, et anna olla. Kõikvõimalikke vinkli-, torujuppe, metallplaate, suurte kerade viis traati jne jne. Kusjuures enamus sellest rämpsust ilusti pakendatud nagu jõulukingid 😀 😀 Vaatad ilus pakk, harutad paela ja paberi lahti ning voilaaa… sees on näiteks kaks lauajuppi või torujupp 😀 😀 Muidugi neid väikseid ajalehte pakitud pakikesi kempsus kraanikausi all virnas ei hakanud lõhna tõttu igaks juhuks isegi mitte avama…. Las see rõõm jääb mõnele jäätmejaama töötajale 😉
Kõikvõimalikke seepe, pesupulbreid ja muud mudru nõrkemiseni. Selle seebi ja pesupulbrikogusega mis seal leidus saaks sada aastat pesta 😀 Kusjuures siin leidus ka üks selline huvitav pesupulber millest ma isegi kuulnud ei olnud varasemalt…. nii universaalne asi, et sellega võis pesta nii riideid, aknaid, autot kui ka toidunõusid, ühesõnaga kõike. Isegi Eesti tubakatööstuse hiilgeaeg oli esindatud
Mnjh, ega keldriboks parem polnud, tegin ukse lahti ja maast laeni rämpsu täis. Vot nii, ühetoalisest korterist sai terve suure prügikonteineri täis, mitu kuhjaga kärutäit jäätmejaama veetud, mitu hunnikut küttepuid, muuseumile eksponaate jne jne. Kokkuvõtvalt nägi see asi nii kole välja, et kodus vaatasin kohe kriitilise pilguga ringi ning palju “äkki läheb vaja” mõttega mudru lendas suure kaarega prügisse.
Peale mitmeid pikki päevi ja kilomeetreid tallates mööda treppe üles-alla sai elamise lagedaks. Siit moraal, ükskõik mida sa kogud tagavaraks või milleks igane, siitilmast lähed minema nagunii tühjade pihkudega jõudmata kõike seda kasutada. Ärge jätke kõike seda “päranduseks” järeltulijad seda nagunii ei hinda.
-
Surnuaias Türgis
Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.
Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.
Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.
Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.
Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.
Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.
