-
Kõrvemaal seenel
Seeneaeg selleks ongi, et saaks seenel käia. Ilm ilus, mis siin veel tahta kui korv näppu ja tuld 😀 😀 Kõrvemaal kaugele väga minna ei viitsinud, luusisin niisama Paukjärve ümbruses. Seenelisi oli nagu putru ja kõik rühkisid läbi võsa kaugustesse nagu noored põdrad 😀 😀 Mõtlesin, et ju siin ees otsas pole midagi, et kõik edasi rühivad aga oli hoopis vastupidi. Kõikvõimalikke seeni olid kõik kohad täis. Lõpuks hakkasin juba valima mida korjata mida mitte 😀 Siin mõned jäädvustused metsaandidest ja elukatest mis kaamera ette jäid. Kõrvemaa on aastaringi päris põnev kohake. Siin on palju trippe tehtud, isegi lastekodulastele on siin paar üritust läbi viidud.
Marju oli nii hullult, et natukese ajaga oli kõht täis ja pool korvi kah.
Paukjärve ümbruses näeb nii liblikaid kui konni. Tavaliselt seal rästikut väga ei näe, veelvähem vaskussi. Seekord oli võimalus mõlemat näha, vaskussi lausa kahel korral.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Paikuse politseimuuseum
Sai üle vaadatud veel üks politseimuuseum, seekord siis Paikusel. See on nüüd üks selline muuseum kuhu ilmselt otse tänavalt sisse astuda ei saagi ja ka infot olemasolu kohta ei leia. Muuseum ise pisike, aga näeb täitsa kobe välja. Paljud eksponaadid on varasemast vägagi tuttavad. Mnjaa teletaip on üks äge riistapuu, sellega sai omal ajal ikka palju pulli 😀 😀 Isegi Tootsi punane pintsak on siin vaatamiseks olemas. Eksponaatide hulgas ei märganud kuldse kirjaga politsei embleemi, see oli kasutusel sel ajal kui lõvi veel söönud oli 😉 Hiljem kui lõvi näljutama hakati muutus kiri ka valgeks. Kui Rakvere Politseimuuseumis on olemas siis Paikuse politsei muuseumis peaks see ammugi olema. Aga muidugi ei näinud ma siin muuseumis kuskil muuseumi ja kooli enda lugu. Sellel koolil on vägagi huvitav ajalugu enne politseikooliks saamist 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Konuvere sild pilvepiirilt
Kunagi aastaid tagasi sai Konuvere sild üle vaadatud, siis oli asi veel korras ja vinksvonks. Nüüd on see suht väsinud välimusega, valgustus ei tööta, osad tuled puruks pekstud jne. Oligi viimane aeg asi pilvepiirilt üle vaadata, kohe-kohe muutub siin kõik kardinaalselt. Silla ajaloost pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tohisoo viinavabrik
Sai lõpuks üle vaadatud ka Tohisoo viinaköök. Huvitav, et kunagine viinaköök on tagasi oma juurte juures, tavaliselt need lagunevad või on ringi ehitatud jumal teab milleks. Omal ajal oli päris moodne värk igal mõisal omada viinakööki. Viina tootmine oli hea äri ja seda andis müüa põhjatule Venemaale nii, et anna olla. Eks ilmselt sellest ajast Venemaa joodikute paradiisiks sündiski 😀 ja see kestab tänapäevani. Tohisoo mõis ehitati ilmselt 17 sajandil von Burdtide poolt ja on oma pika ajaloo jooksul kuulunud erinevatele aadlikele kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Kusjuures mõisa viimane omanik Benita von Wrangell (1878 – 1967) sai kasutada mingit osa mõisasüdamest kuni 1939 aasta ümberasumiseni. Mõisahoones on peale võõrandamist olnud nii algkool, Aadu meeste hospidal, kultuurimaja ja tänapäeval on seal Kohila Kunstide Kool. Kusjuures siin mõisapargis on ka 2000 aastal Andres Alliku eestvedamisel ning Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös ehitatud Balti- ja Põhjamaade esimene anagama tüüpi keraamikaahi Esthoggama. Hiljem on siia veel ehitatud Erasmuse intensiivprojekti EcoCeramics raames väiksem puuküttega ahi.
Aga nüüd tagasi viinaköögi juurde, see ehitati ilmselt mõisaga samal ajal. Algsest viinaköögist on järgi ilmselt hoone karp ja korsten, see viimane ilmselt enam oma algset eesmärki ei täida. Väidetavalt toodeti siin omal ajal ca 5000 liitrit viina aastas, seega just kõvem tegija ei ole 😉 Sattusin siia ühe ekskursiooni käigus, giid oli igati asjalik aga päheõpitud jutt veidi puudulik. Kui küsisin kust võeti viinaköögi kütmiseks vajalik puit jooksis juhe kokku ja vastust sellele ei saanudki 😉 Puitu pidi siin kuluma nii, et anna olla, ega muidu viinaköökide tippajal Eestimaa lagedaks ei raiutud nii nagu praegu RMK üritab teha.
Nagu mõisaski on ka viinaköögis olnud aegade jooksul kõikvõimalikku tootmist. Siin on olnud nii naha parkimise töökoda kui ka nahkgalanteriikombinaadi “Linda” Kohila tsehh, kus valmistati kohvreid, käekotte, kindaid ja koguni kuulsate “munakoorte” sisusid 😀 😀 Alates aastast 2018 on siin taas viinavabrik . Tootevalik on muidugi korralik aga maitse kohta ei oska midagi öelda, minu jaoks on kõik alks ühe s… maitsega. Ju aga mõnele kindlasti maitseb. Muidugi mulle jäi alksi asemel silma hiigelkogused kullerkuppe vaasides, huvitav kust neid korjati, pole ammu neid looduses kohanud.
Tegin paar pilti pilvepiirilt ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raudristide taastamine
Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….
Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.
Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raplamaal luusimas
Kui asja on Juuru kalmistule siis tuleb ikka muud vaatamisväärsused ka üle vaadata 😉 Varasemalt polegi veel kohaliku kiriku juurde jõudnud, aga nüüd see viga parandatud. Sisse uurima kahjuks seekord ei saanud, tuli piirduda kirikuaiaga. Muidugi mis jäi kohe silma, oli päikesekell värava kohal, pole mujal kirikute juures sellist asja kohanudki. Kirik iseenesest pärit ilmselt kuskil 13 sajandist ja oli algselt puidust. 13 sajandi lõpus olevat ehitatud juba kivikirik mis oli tornita, ühelööviline ja võlvideta kivihoone. Sellist kirikutüüpi seostatakse tsistertslaste orduga. Millal kirikule esimene torn ehitati on vähe segane aga uus torn ehitati väidetavalt 1847. Kirikuaias on mõned ratasristid ja isegi malta rist, üks vähe teistmoodi metallrist jäi ka silma. Vaatasin kiriku üle ka pilvepiirilt, päris huvitava põhiplaaniga on. Ja muideks, siin kiriku juures on ka täiesti korralik ja puhas välikemps 😉
Kodupoole kimades vaatasin möödaminnes pilvepiirilt üle ka Hagudi mõisa. Kahju, et selline koht on lootusetult maha jäetud ja ilmselt hukule määratud. Mõisast pikemalt on kirjutatud siin
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
