-
Leetse
Käisime vaatasime kas kevadine vitamiin karulauk juba kasvab. Täitsa kasvab ja kuidas veel, huvitaval kombel korilasi polnudki näha. Siinkandis õitsevad metsmaasikad ka juba täiega, varsti saab mammu.
Kui mõned peotäied karulauku korjatud kolistasime veidi Leetse mõisa taga pangapealsel. Seal kus omalajal oli raketibaas. Pole siin õige mitu aastat käinud ja ennäe imet terve posu maju on siia tekkinud. Ei tea mis nende angaaride ja muude varemetega siin tehakse. Igatahes kokku pole neid lükatud ning ühele on isegi lint ümber tõmmatud ja eravalduse silt väljas. Kpp putka on veel alles ja nagu ikka “mahajäetud sõjaväebaasid” poolt ära “märgistatud”. Mis imelik komme on tekkinud objekte sodida. Ei tea kuidas teistel aga mind vähe ärritab selline teema. Ükskõik kuhu urkasse sa midagi vaatama ei lähe siis keegi on juba jõudnud sodida ülalmainitud teksti. Kas ikka peab??? Meenutab koledasti vene sõjaväest paari sibulat, kes ka igal võimalusel kritseldasid kuhugi “Здесь я был. Вася“
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pirgu – Lohu
Ükspäev tekkis plaan Nõmme kõrtsu sööma minna aga nagu välja kujunenud siis otse need asjad ei käi 😀 Ikka tuleb kuskil nurgataguses ka kolistada 😉 Juhtumisi sattusime Pirgu mõisa juurde, ennäe imet täiesti vinks-vonks mõis. Kuskilt hallidest aegadest meenus, et see oli ju varemetes kunagi. Igatahes praegu on varemete asemel ilus mõis. Kahjuks sisse piiluma ei saanud. Tegime niisama tiiru ümber mõisa. Iseenesest on mõis hea vaikse koha peal. Siinsamas on jõel ilus puitsild ja jõe teisel kaldal mäekünka otsas on paar mõisa keldrit. Üks peaks olema jääkelder ja teine kartulikelder. Piilusin sisse ka, moosi polnud 😉
Põikasime korraks sisse ka Maidla mõisa juurde. Algul mõtlesime, et lähme kolame sees kui lubatakse aga kohapeal ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minna…. Jäigi seekord käimata.
Lõpuks jõudsime sihtkohta ka. Vanasti olid siin kõvad peod ja sai isegi seal töllerdatud. Krt, üritasin meenutada millal viimati käisin, nu 10 aastat tagasi kui mitte rohkem. Igatahes keset päeva on siin mõnus süüa, rahvast pole. Sai võetud väike praad, kurja see oli nii suur, et andis ikka ära süüa 😀 😀 Hea, et mingit eelrooga või magustoitu ei võtnud, siis oleks ilmselt pidanud seal õhtuni tiksuma. Igatahes koht on tsill ja toit hea, soovitan käia.
Kui kõhud täis tiksusime kodu poole. Põikasime korraks sisse Lohu mõisa vesiveski varemete juurde. Väidetavalt olla siin vesiveski olnud juba 1620 kui veski kõrvale rajati mõis. Praegune vesiveski on muidugi pärit 19-ndast sajandist. Ilus suur hoone on lastud laguneda päris korralikult. Iseenesest muidugi kuskilt otsast asi mõistetav, kõiki asju ei jaksa taastada ega korras hoida. Samas oleks tegelikult äge kui kuskil oleks toimiv vesiveski. Sai vähe sees turnitud, päris võimsad müürid. Isegi mõned detailid säilinud mida pole veel jõutud Kuusakoskisse viia 😀 😀 Vaatasin, et katuseplekk ETK templeid täis, huvitav kas see on Eesti Tarbijate Kooperatiivi tempel või on midagi muud 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ohtla pritsikuur
Lõpuks sai üle vaadatud ka Ohtla pritsikuur. See täitsa tee ääres, aga igakord on jube kiire ja pole aega peatust teha. Ainulaadne pritsikuur on ehitatud 1938 aastal kohalike meeste poolt tollase Juhani talu peremehe ja Ohtla pritsimeeste hilisema pealiku August Rehkalti eestvedamisel. Kuuris hoiti erinevaid tulekustutusvahendeid, tulekahju korral ruttasid pritsimehed kohale, hobune rakendati käsipritsiga kaariku ette ja kihutati sinna kus abi vaja. Ajahambast räsitud kuuri on kasutatud aegade jooksul nii väetisehoidlaks kui jumal teab milleks. Siinsamas on ka bussipeatus ja omalajal peatus siin lavka ning piimaauto korjas küla piimad siit kokku.
Mõni aasta tagasi pritsikuur taastati ja siin sees on päris põnev külaelu tutvustav näitus. Isegi mõned põnevad omaaegsed tunnistused on vaatamiseks väljas. Kindlasti soovitan möödaminnes sisse põigata ja asja uurida. Siin on ka täiesti korralik kemps olemas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.
Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.
Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.
Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.
Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….
Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.
Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.
Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.
Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiek in de kök
Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.
Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest
Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.
Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.
Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.
Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Võhandu maraton vol.4
Mõned pildid ühest möödunud maratonist enne uut maratoni. Järjekordne maraton on juba sellel laupäeval. Paar aastat on vahele jäänud ja kahjuks ei jõua ka sellel aastal vaatama. Üks palju põnevam üritus mida igapäev ei näe vajab külastust 😉 Hullud vennad kes viitsivad SUPiga püstijalu selle 100 kiltsa maha nühkida. Suvel kui soe peaks selle ise ajaviiteks läbi sõitma. Mitte terve muidugi, vaid selle osa kus on kanjonid.
Mõned head kärestikud on ka kus tasub kindlasti passida kui tahad näha kummuli käivaid aerutajaid 😀 😀 Mulle meeldib kõige paremini Süvahavva. Siin on tavaliselt paar kohvikut sellel ajal, väga hea kaldal tiksuda, kohvi juua ja saiakest nosida. Kusjuures ega mujal sellist head kohta polegi. Tollel korral kui vaatamas sai käidud oli ikka päris sitt ilm, pilves ja jahe, vahepeal sadas isegi lörtsi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial
Vead, mida tasuks vältida. Hooldamata hekid
Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk, aga siis, kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha, kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru, kas suudate seda hooldada või mitte.
Iga-astane liiva lisamine, ilma vana eemaldamata
Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib, siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.
Puhastamata hauakivid
Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.
Hauakivide taastamine Väljakutse ehitajale
Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda, on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid, millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.
Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse, kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded, aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.
Erilahendused
Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal, mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas – võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.
Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust, kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed”, kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud, siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks.
Eks omalgi juhtus üks väike äpardus, mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.
Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.
Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi, vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.
Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte
Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus, vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine, ükskõik millisel moel.
Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri, kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne, siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus…
Pakume hauahoolduse teenuseid kogu Eestis. Kui vajate ka abi oma hauaplatsi hooldamisel või soovite tellida hauaplatsi renoveerimist, siis võtke ühendust e-posti aadressil hauaplatsihooldus@muhkel.ee ning küsige pakkumist. Hinna määrab tööde maht, mitte surnuaia asukoht. Millegipärast päris tihti küsitakse, kus ma elan… Ei kutsu külalisi, aga hauad tuleme teeme korda nii Tallinnas, Tartus, Rakveres, Narvas, Paides, Põlvas kui Kuressaares. Ühesõnaga üle Eesti. Tööde planeerimisel arvestame kliendi soovidega ning tööd korral teostame lähimal võimalikul ajal. Meie hinnad on mõistlikud ja järjekorrad lühikesed, seega võtke julgelt ühendust ning saame koos teie omaste hauaplatsi ilusaks ja korda teha.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
