-
Dominikaani trip. Viimane päev
Täna viimane päev, asjad kokku ja minek. Kurja Andrus niipalju träna omale sebinud, et ei mahtunud kotti ära 😀 😀 Ega midagi, kohe ruttu hotelli nurgatagusesse ilma hindadeta poodi kotti ostma, tuba pidi olema ära antud kell 11. Miski enamvähem sobiliku koti eest küsiti 35$, pakkusime 25$, see ei sobinud. Ütlesin Andrusele, et lähme teise poodi ja hakkasime välja minema. Nagu võluväel oli 25$ kohe sobilik 😀 😀 Kui asjad pakitud viskasime kotid pakihoidu ja andsime toa ära. Pakihoid oli siin tasuta. Kuna ärasõiduni oli aega veel õige mitu tundi otsustasime sööma minna juba tuttavasse Citrusesse. Andrus võttis omale tõhusama söögi, aga mina piirdusin koogi ja kohviga. Igatahes kook oli väga hea ja serveeriti päris edeval taldrikul. Praadki söödi ära, ju siis oli söödav 😉
Ärasõidu ajaks kobisime hotelli ja sealt transfeer lennujaama. Bussis sai paar sõna vahetatud meiega samas hotellis olnud eestlastega. Küsisid kuidas meil hotellitoas pudeliveega oli? Mis ta ikka oli, koguaeg oli 3 pudelit toas ilma küsimata. Tripile minnes võtsid kaasa, tagasi tulles olid uued toas. Aga neil ei olnud ega antud vett ilma küsimata. See küll kummaline kuidas sama hotelli erinevates korpustes on erinev teema. Meil oli isegi koridori peal veeautomaat. Lõpuks lennujaamas, kõik kontrollid läksid siin väga libedalt. Seekord isegi kaootiliselt küsiti rahvalt kas see ärasõidu registreeringu QR kood on, piisas vastamisest, et on. Näha igatahes ei tahetud. Samuti läks röntgenist läbi kott milles poole liitrine veepudel ilma mingi kobinata ja täiendava kontrollita.
Lennule minekuks oli aega sitaks, tiksusime niisama ringi. Kolistasime läbi nännipoed ja kohvikud. Ühes nännipoes jäid silma kaitsvad silmad Nazar Boncuk mis on näiteks Türgis tavaline nänn, huvitav mis teema siin sellega on. Veel oli üks huvitav poeke kus müügil erinevaid kohalikke kreeme ja šampoone, otsustasin ära kasutada taskupõhja jäänud paar dollarit ja võtsin ühe šampooni. Kusjuures müüja pani selle ilusti tax free kilekotti koos tsekiga. Varsti oligi aeg lennukile minna, siin hakkas mingi kummaline teema. Pääslast lasti läbi ca 30 inimese kaupa, õues rivistati kõik üles ja kaks narkokoera lasti peale. Kui kontrollitud lubati bussi mis viis lennuki juurde. Kusjuures kogu meie lennuki rahvas nuusiti miskipärast niimoodi läbi. Ei tea mis eelinff neil oli, aga ilmselt midagi ei leitud, sest lennuk läks õigeaegselt välja. Hakkas pikk kodulend, vahepeal anti makarone ka süüa 😉 Täiesti söödav oli. Aga kohv oli lennukis mitte just suurem asi.
Lõpuks maandusime Frankfurdis, ooo ja milline bling valgustus pandi lennukis põlema 😀 😀 Lennujaamas kobisime röntgenist läbi nii ise kui kotid ja edasi jätkulennule. Siin hakkas saksa ornungi jant peale, uues röntgenis oli tööl mingi eeskirjas näpuga järge ajav naisametnik. Kõigepealt ei meeldinud neile mu 0,5 liitrine veepudel. Samas kõrvalt läks probleemideta läbi mingi vennike, kellel rippus seljakoti küljes karabiiniga ca liitrine läbipaistev pudel veega. Küsisin, et kuidas siis see võib olla aga tavaline veepudel ei tohi olla. Vot see pidavat olema matkavarustus ja see võib olla… Mat vashu…. nu ei saanud mina aru kuidas liiter vett matkapudelis on ok aga 0,5 tavapudelis ei ole ok. Järgmine asi mis ei meeldinud oli Dominikaani lennujaama tax free poest ostetud šampoon. Peale pikka uurimist avastas, et pudel on 220 grammi ja see ei ole lubatud kuna 20 grammi on üle lubatu. Seletan, et see ju tax free kotis ja tsekk kaasas nii nagu peab. Tema jahub, et kott lahtine ei tohi olla, oleks kott kinni siis poleks probleemi. Räägin, et mis see siia puutub siduge siis kinni või andke ma seon ise sõlme peale kilekotile, aga ei kus sa sellega. Nii ei tohi ja kõik, ei huvitanud teda ükski asi. Lõpuks ei viitsinud enam tolaga vaielda selle paari dollari pärast ja lasin ära visata. Ma sellest nüüd vaesemaks ei jää, aga noh kui nüüd ametnik tahab olla ahv granaadiga ja sellest pedereerimisest rahulduse sai siis olgu tal hea olla. Nii, et ülimalt harva kohtab reisidel ka selliseid ametnikke. Veel mõni tund lendamist ja ongi +30 asemel -5 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Kohaliku kaubandusega tutvumise päev
Täna oli meil samuti tripivaba päev, käisime söömas ja mõtlesime mida vaba ajaga peale hakata 😉 Ega ühtki tarka teemat kohe ei tulnudki. Hotelli ees jõlkudes plahvatas, et käime ajaviiteks ära hotelli transfeeriga kaubakeskuses. See meil ju veel täitsa käimata. Hotellist käis 2x päevas tasuta buss kaubakeskusesse. Mõeldud tehtud, kimasime bussiga Kaubakeskusesse.
Kaubakeskus Blue Mall asus veidi edasi sellest kaubakeskusest kus me jala käisime. Suuruselt oli see kõvasti suurem kui Jumbo ja oli olemuselt teistsugune. Kui Jumbo oli pirakas toidupood millele lisaks paar söögikohta ja nännipoodi, siis Blue Mall oli vastupidine. Hullult kõikvõimalikke poekesi ja kohvikuid. Isegi droone ja elektritsikleid müüdi. Huvitaval kombel oli siin olemas pehme jäätise lett mõningase valikuga aga kui hinda vaatasin siis ostma ei kutsunud. Toidupood oli pisikene ja rohkem orienteeritud gurmee toidule. Sain siit poest mõned kommikarbid kodustele. Kuigi kahjuks mitte kohalikke, sest nagu juba kogetud siis neid praktiliselt ei olegi. Ühesõnaga päris ok kaubakeskus aja surnuks löömiseks. Hinnad sellised keskmised, veidi odavamad kui meil aga mitte märkimisväärselt. See 2,5 tundi kaubakeskuses möödus märkamatult ja juba viiski buss meid hotelli tagasi.
Viskasime kola tuppa ja läksime linna sööma. Sõime mulle juba tuttavas Citruses. Ribi ka seekord imemaitsev. Võtsime prooviks kohvi, isegi see oli võrreldes hotelliga ikka öö ja päev. Kui kõhud täis läksime kolasime kohalikes uusarendustes. Huvitav, et siin on isegi kortermajadel paari meetri kõrgused müürid ümber ja väravas on mehitatud valve. Aia peal on üsna tavaline pudelikildude või okastraadi rida. Oli ka paar sellist aeda mille peal oli lõiketraat. Aga kui sellest veel vähe leiab aia pealt ka elektrikarjuse. Huvitav, et nende aedadega oli Egiptuses sama teema, aga seal oli see enamjaolt hotellide ümber. Kortermajade ümber nägi harva sellist jura.
Lõpetasime oma luusimise ühes kohalikus poes Super Lama. See midagi meie kunagiste säästumarketite sarnast kus väiksele pinnale on üritatud paigaldada võimalikult suur kaubavalik. Ja kaupa siin tõesti oli, isegi medikamente müüdi. Iseenesest kaubavalik hea ja hinnad ka täiesti ok. Ütleks, et see pood oli nendest toidupoodidest kuhu me varasemalt sattunud olime kõige soodsamate hindadega. Näiteks kõige soodsam ca100 grammine šokolaad oli siin jämedalt 1$. Mujalt sarnaseid naljalt alla 4$ ei leidnud. Sai siitki poest kodustele ühtteist võetud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevad tuleb täiega
Sai veidi ringi luusitud ja vaadatud kuidas kevad tuleb. No ikka tuleb ja kiiresti. Kasari jõel vägev üleujutus ja luhad vett täis, see on võimas vaatepilt.
Ega metsaski kevad tulemata jää. Koprad on usinasti omale toitu kokku ahnitsenud aga siis miskipärast maha jätnud. Liblikad lendavad ja lilled õitsevad. Üks vana ja kuulus jahionn on lõpuks oma otsa leidnud. Kui paar aastat tagasi oli veel püsti siis nüüd kahjuks külili kraavis. Ja mis kõige lahedam, esimesed oma kodukurgid valmis ja söödud. Enam ei pea kurgi laadset toodet poest viieka eest ostma 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Tiksumise päev
Kuna Andrus ikka veel lühises 😀 😀 oli täna ka tiksumise päev. Käisime vaatasime mida hommikusöögil pakutakse. Aga nagu ikka ei midagi erilist, võtsin omleti ja natuke peekonit. Omlett on siin ainuke kindla peale minek siiani olnud peale arbuusi ja ananassi 😉 Kui kõht täis kobis Andrus tuppa aga mina linna laiama.
Luusisin niisama mööda suva tänavaid ja vaatasin mis toimub. Kuigi Bavaro piirkond on päris suur liigub siin inimesi üllatavalt vähe. Kõrvaltänavad on praktiliselt inimtühjad, isegi lapsi ei näe. Seoses lastega tuli meelde, et oleme ju ringi kolistanud piisavalt palju kõikvõimalikes kohtades aga rasedaid või titekäruga vanemaid praktiliselt silma ei hakka. See aga ei tähenda, et lapsi pole. Tegelikult on külades lapsi õues mängimas nii, et anna olla. Lõpuks sai jala kolamisest kopp ette, mõtlesin, et rendiks auto ja vaataks professionaalsest huvist üle mõned kohalikud kalmistud. Jah idee hea aga polnud kaasas juhiluba ja veelvähem rahvusvahelist juhiluba. Mõtlesin, et kui siin autod ilma numbriteta siis kuidas juhiloaga värk on. Kuidas ikka teada saad, ilmselt tuleb küsida. Kõikvõimalike sõiduriistade rente on siin igal nurgal.
Marssisin esimesse ettejuhtuvasse sisse, tahtsin algul bagi rentida aga see võeti nina alt ära. Vaatasin järgmine ok asi oli ilus punane Santa Fe 😉 Aga kuidas sa küsid kui inglise ja hispaania keelt ei räägi. Translaator aitab hädast välja, kuigi selle tõlked on imedemaa aga ajab asja ära. Küsisin, palju maksab? Öeldi, et 120$ on 2 päeva ja üheks päevaks nad eriti rentida ei taha kuna see kallis. Küsisin huvi pärast aga palju siis kolmeks päevaks maksab, üllaülla see oli 125$. Kauplesin siiski üheks päevaks, see tähendab, et nüüd siis juba pooleks päevaks 😉 Hinnaks öeldi 100$, ütlesin, et liiga palju, pakun 80$, see ei sobinud. Nagu minema sättisin ennast nii kohe sobis neile 80$ 😀 😀 Küsisin kuidas maksan ja mis dokke vaja on. Seepeale küsiti, kust pärit? Euroopa sobis hästi. Ei tahetud ühtki dokki näha, vahetasin raha võtme vastu ja kogu moos. Küsisin kas mingit lepingut vai asja ei tehta, selle peale öeldi kuhu sa selle saare pealt ikka autoga lähed, küll sa tagasi tuled 😀 😀 Hüppasin pulti ja tuld. Käisin tudeerisin paari kohalikku kalmistut ja siin on mida vaadata. Täiesti teistmoodi maailm, ning need väärivad eraldi kirjatükki. Lõpuks autoga tiirud tehtud andsin võtme ära, autot ei vaadatud isegi üle. Küsisin neilt veel, kus on kohalike poolt hinnatud hea söögikoht? Vastati, et eranditult Citrus.
Ega midagi, kuna see Citrus oli siinsamas lähedal keskväljakul vaatasin selle üle. Siin saab istuda nii sees kui väljas, loomulikult valisin õues istumise. Koheselt toodi menüü ja teenindus oli väga hea. Lisaks oli siin päris kiire wifi. Võtsin mahla, jäätisekokteili ja ribi friikatega. Vahepeal jalutas mööda värskeid mangosid müüv tädi. No mina ei tea ju jäme ja liikuv see kael peab olema kui suur kauss mangodega pea peal on nii, et maha ei kuku. Kusjuures sellist peaga kandmist siin ikka kohtas nii mõneski kohas. Toit toodi üsna ruttu, ribi oli väga suur ja mõnusalt mahlane. Ütleks, et autorendis ei valetatud, siin toit tõesti ülihea. Lõpuks veeresin hotelli. Õhtul hilja käisime veel Andrusega hotellis söömas. Kuna mul päevasest restos käigust veel kõht täis siis nokkisin ainult seltskonna mõttes natuke arbuusi ja ananassi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Rand, parasailing ja resto
Kuna Andrus jooksis kultuuri üledoosist lühisesse siis luusisin täna üksi 😀 😀 Hommikul ei viitsinud söömas käia, kuidagi räige kopp on ees sellest viletsa kvaliteediga hotelli lobist. Kõigepealt käisin hotelli katusel luuramas mida põnevat sealt näeb, aga kahjuks suurt ei midagi 😉 Siis mõtlesin, et lähen kolan rannas nii pikalt kui viitsin. Siin on rannas kolamine lihtne, igal hotellil on küll oma rand aga piiranguid ei ole, lesi seal lamamistoolil kus meeldib. Türgis ega Egiptuses nii ei saa, seal kipuvad privaatrannad olema ja kohe aetakse minema kui vales kohas oled. Lonkisin oma paar kiltsa piki randa, siin oli isegi paar tripipakkujat ringi lonkimas. Sportlikust huvist küsisin mis parasailing maksab. Kummalisel kombel on parasailingu pakkumine siin päris kirves, hinnad kahele kõikusid 90-120$ vahel. Võrreldes Türgi või Egiptusega on see ikka väga ulme kirves.
Vahepeal oli rannas selline kaldapealne nänniputkade tänav, loomulikult sai tiir seal ka tehtud. Aga ei midagi erilist, ainult riided ja ehted, isegi venekeelne pood oli. Lõpuks kuskil ranna lõpus tuli vastu mingi vennike kes pakkus parasailingut 80$. Ütlesin tuimalt, et kui 60$ kahele saan ja kohe tänaseks siis võtan, see ei sobinud müüjale. Marssisin edasi, veidi aja pärast kuulen kuidas vennike jooksis järgi ja ütles, et sobib 😀 😀 Marssisin hotelli Andrusele järgi ja läksime tegime asja ära. Siingi käis asi nii, et kaatriga tullakse randa järgi ja viiakse parasailingu kaatrile. Nagu konveier, ühed peale teised maha 😉 Kokkuvõtvalt ütleme, et selle raha eest oli asja küll, kallim oleks juba puhas pealemaksmine. Peale parasailingut lonkisime hotelli tagasi. Parasailingut reisikorraldaja pakkumistes ei olnud, tänaval oli aga suht kirves.
Õhtul oli meil veel see ükspäev bronnitud resto. Resto oli paketihinnas ja miks mitte proovida mida head pakutakse. Aga noh ega menüüs nüüd hullult valikuid ei olnud aga vähemalt sai naerda tõlkepärleid. Võtsin mingid suva asjad proovida. Eelroaks oli avokaado pasta, söödav aga ei midagi erilist. Põhiroaks oli Cordon Blue, see põhimõtteliselt kana seene kastmes aedviljadega, samuti söödav aga ei midagi erilist. Magustoiduks võtsin juustukoogi. Ütleks, et tasemelt alla keskmise, meil on poe juustukook ka parem kui see.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuidas valmib hauaplats
Panen mõne lausega kirja kuidas peaks kalmistul toimetama nii uue hauaplatsi kujundamise kui vana renoveerimisega, et oleks täidetud vajalikud nõuded. Kui olete äsja kedagi matnud uuele platsile siis ilmselt olete juba automaatselt selle platsi kasutaja. Aga vanade renoveerimist vajavate platside puhul veenduge ennem kalmistuvahi juures kas te ikka olete platsi kasutaja või ei. Vastasel juhul ei ole teil õigust vana platsi renoveerida ega uut ehitada. Kui olete platsi kasutaja siis saate juba ülalmainitud töid kas ise teha või kui asi käib üle jõu tellida teenus. Muidugi tuleb nii ehitus, renoveerimine kui ka materjalivalik ennem kooskõlastada kalmistuvahiga. Materjali valiku osas tuleks järgida kalmistul väljakujunenud tava ja kohaliku kalmistu kasutamise eeskirja. Enne labida maasse löömist tuleb kindlasti hauaplatsi mõõdud ja asend täpsustada kalmistuvahiga. Isegi vana omastarust paigas oleva hauaplatsi uus mõõt võib olla olemasolevast erinevas mõõdus kuna aegade jooksul on standardid muutunud. Meie praktikas on korduvalt ette tulnud, et mõni renoveeritav plats tuleb eelnevast kas suurem või väiksem teha. Kõige kurioossem lugu oli ühel Lõuna-Eesti kalmistul kus paberite järgi ühe kohaline plats mis peaks olema 1,5×2,5 meetrit osutus kohapeal tegelikult 5×8 meetri suuruseks. Kahjuks jäi see plats meie poolt tegemata kuna platsi kasutaja ja kalmistu haldaja ei saanud omavahel mõõtude osas kokkuleppele. Allolevatelt piltidel olevad platsid on näited sellest kuidas olude sunnil muutuvad vanade platside piirid mittestandardseks või standardseks. Mõnikord lihtsalt ei ole otstarbekas kahe platsi vahel asuvat ühekohalist platsi ehitada standardmõõdus, kui mõlemale poole platsi jääb 10 cm laiune rohuriba. See raskendab märgatavalt kalmistu hooldust, nii väikestest vahedest on vägagi keeruline muru niita. Muidugi kõik see laiendus peab käima kooskõlas kalmistuvahiga. Meil on ka kalmistuid kus on nõutud kasvõi sentimeetri suurused vahed kahe platsi vahel, mitte mingil juhul ei tohi platse kokku ehitada. Ei saa muidugi sellest fenomenist aru aga las olla. Teine plats tuli samuti suuremaks ehitada aga seda seetõttu, et oleks standardmõõt ja ühel joonel teiste platsidega.
Kui nüüd kõik mõõdud, materjalid jne kooskõlastatud nii tellija kui kalmistuvahiga alustame töödega. Kõigepealt platsi pind tasaseks, siis laseriga nurgad ja kõrgused paika. Siis täide alla ja kivid paika. Kui piire paigas siis paigaldame soovi korral aluskatte, kui ei soovita siis täiteliiv sisse ja valmis nad ongi. Ehitusel tuleb muidugi arvestada sellega, et uus piire ei oleks kõrgem ümbritsevatest platsidest.
Ja valmis nad saidki.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Safari
Täna safari päev, hommikul visati meid hotellist autoga nagu tavaliselt kogunemiskohta. Sealt edasi kimasime autokastis safarile. Kusjuures ostes ei süvenenud üldse mida safari sisaldab, üldjuhul on see paar tundi kuskil looduses ragistamist. Kuna start enne hotellisöökla avamist siis oli meil üsna pea väike kohvipeatus “Comercial mym” nimelise poe juures. Süüa eriti ei tahtnud nii vara, Andrus otsustas proovida siinset niigi jube kehva jäätisevalikut 😀 😀 Peale selle, et siin riigis jäätise valik niru on see ka üsna kirves. Andrus valis liitrise topsijäätise, selle hind jämedalt 7€ mis on tegelikult üsnagi kirves. Varasemalt on siin juba proovitud mõnda pulgajäätist ja need olid täiesti ok ning ega see topsijäätiski vilets polnud. Niikaua kui teised hamburgerit pugisid vaatasime veidi ringi. Siin on pea igal tänavanurgal sellised suured külmikulaadsed valged kapid mille otstarvet ma algul ei jaganud ära. Tuleb välja, et need on jääkuubikute külmikud, seal on sellised suured kilekotid jääkuubikutega ja ühe koti hind on 40 kohalikku.
Järgmine peatus oli kohaliku põhikooli juures. Kooli ees seisis USA-le omane koolibuss. Koolid on siin kõik aia sees ja võõrastel sinna asja ei ole. Põhikool on tasuta kõigile ja lapsed kannavad ühesugust koolivormi. Koolimaja ise pisikene, ainult 2 klassiruumi ning lisaks paar olmeruumi, ilmselt olid need wc. Akendel klaase pole, nende asemel on lihtsalt suva ribid. Kooli siseõu on iseenesest suur ja seal saavad lapsed lahedalt vahetundi veeta. Noh ega koolimajas polegi tegelikult ruumi vahetunni veetmiseks, tahestahtmata pead õue minema 😀 😀 Ja ei mingeid nutitelefone pole koolilastel näpus näha.
Peale kooli külastust oli järgmine peatus sigarivabrikus Rancho Real. Päris huvitav oli vaadata kuidas sünnivad sigarid ja sigari ülejääkidest suitsud. Kurja küll, ei keeratagi tubakalehti higise neegrinaise kintsul sigariks kokku 😀 😀 hoopis laua peal tehakse neid. Päris huvitav oli vaadata kuidas see protsess tegelikult käib, huvilised said sigaritegu ise ka proovida. Peale vabriku külastust uudistasime siinsamas olevat nännipoodi, muidugi Mama Juana proovimine käib siin igas poes asja juurde 😉
Edasi sõitsime ühte kohalikku linnakesse nimega Higuey, rahvaarvult pidavat siin linnakeses elama üle 100 000 elaniku ja linna eripäraks see, et siin on valdav transpordiliik tsiklid ja rollud. Kusjuures nii see ilmselt ka oli, võrreldes teiste linnadega kus juba käidud on vahe öö ja päev. Ainult rollud uhavad ja igal nurgal on rollupood. Linnapildis hakkas silma ka jehova tunnistajate kirikuid, aga siin on nad võrreldes meiega üsna tagasihoidlikud. Tegime peatuse linna suurima ja moodsaima betoonehitise juures. Basilica Nuestra Señora De La Altagracia oli väljast päris edev, kahjuks sisse piiluma koos teistega ei jõudnud, pusisin drooniga. Huvitav oli see, et hiigelsuures pargis niitis terve hord mehi trimmeritega olematut muru, tavaliselt tehakse seda siin riigis matsheetega 😀 😀
Tegin kiirelt ühe tiiru drooniga ümber kiriku, päris äge vaade sai.
Käisime veel kohalikul turul. See nüüd oli see päris kohalik turg mitte turistiturg. Mida kõike siin ei müüda ja hind suht olematu. Kõik vedeleb maas ja suht räpane on aga keegi ei sure ära. Mingil samalaadsel turul käisime Egiptuses ka. Siis veel läbi mingist väiksest nännipoest ja edasi jumal teab kuhu.
Sõitsime linnast välja kohalikku külaelu uurima. Nii mõnegi maja hoovis näed kuivamas kohviuba, see pidavat niimoodi vedelema ca 10 päeva ennem kui sellest midagi tegema hakatakse. Lõpuks oli meil peatus Salto De Anamuya restorani juures. Siin oli meil lõuna ja jällegi rootsi lauana. Võtsin liha, riisi, ananassi, kookost ja salatit. Toit väga hea ja maitsev. Peale sööki oli siin aega pool tunnikest ringi vaadata. See restoran asus Maimon jõe kaldal, jõgi ise pisikene aga hästi kärestikuline. Tegin siin ka drooniga väikse lennu ja juba oligi aeg edasi sõita.
Järgmine peatus oli kohalikus isemajandavas talus Rancho la Loma Issa, siin kasvab kõik omas aias. Väike pereäri toodab ise kohvi, kakaod, käikvõimalikke kreeme jne. Siin sai ka pererahva elamist vaadata seestpoolt. Iseenesest on majad lihtsalt puitkarkass millele laudis suvalt peale löödud, soojustust siin ju vaja pole 😉 Küttekoldeid pole majas, köök on tavaliselt eraldi majake kus kõik vajalik söögiteoks ja söömiseks. Toidunõudeks kasutatakse päris palju kookose koort. Siin tehti perenaise poolt ka väike tootepromo. Näidati kuidas kakao viljadest saab kakao jne. Kakao peenestamiseks on mingi hakklihamasina taoline veski. Väliselt muidu nagu hakklihamasin aga lõiketera asemel on veski. Otsamutriga saab veski abrasiivsust regullida. Huvilistel lubati masinat vändata aga ega see polnudki niisama lihtne, üsna palju jõudu tuli rakendada selle ringiajamiseks.
Veel üks peatus oli meil ühes pisikeses ratsarantsos, huvilised said siin ratsutada. Me Andrusega ei viitsinud, ratsutatud siin juba piisavalt. Käisime uurisime rantso nännipoodi. Siin oli mindud juba lihtsama vastupanu teed, enamus blinginänni oli Made in China 😀 😀 Muidugi sai siin tasuta kohvi ja Mama Juanat luristada. Kui ratsahuvilised olid oma tiirud ära teinud sõitsime edasi Macao randa. Seekord läksime parklast randa mööda silda mis läks üle pisikese järve. Järveke nägi oma kuivanud juurikatega päris pull välja. Kui rannas käidud kimasime hotelli poole, ühel tänavanurgal kogunesid noored rolludega. Meenus kohe oma nooruspõlv kus sai tsiklitega kogunetud ripuka otsas 😉 Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest võetud safari ülikõva. Reisiesindajal sellist varianti pakkuda polnudki.
Enne hotelli minekut külastasime veel kohalikku poodi ja haarasime kaasa jogurtit, pähkleid, mandariine ja sibularõngaid.
Hotellis sööma ei viitsinud minna, seal nagunii suht saast toit. Nosisime poest toodud nänni ja käisime korra rannas. Tegime seal drooniga ümbrusest paar pildikest ja kobisime kotile. Andrus läks lühisesse, õnneks homseks plaane polnud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
