-
Piiteris asju ajamas
Nagu ikka juhtub, et vahel on asju vaja ajada piiri taga… Ei viitsi kasutada reisimiseks mingeid totakaid reisibüroode pakette. Omal käel näed täpselt seda mida tahad näha. Reisimine Piiterisse on päris mugav ja võimalusterohke. Pilet öisele bussile maksis ainult 10€. Tavaliselt sõidan Temptransi bussiga , väljumisajad väga sobivad ja hinna-kvaliteediklass ka paigas. Majutuse sebisin seekord Piiteris Jaani kirikusse . Varem olen seal kirikus korduvalt käinud kuid ööbinud ei ole. Hommikul Piiteris sõin kõigepealt kõhu täis ja lonkisin majutuskohta.
Minu üllatuseks oli seal täiesti mõnus majutus. Hea, vaikne, kõik vajalik olemas. Eraldi täisvarustuses kööginurk koridori otsas. Ja mis kõige parem 24/7 mehitatud valve. Sebisin juhatajalt uksekaardi, et saaks ilma turvameest tülitamata käia…. Põrutasin linna asju ajama. Asjad aetud tekkis tiba vaba aega. Kohe muuseumi 😉 Admiraliteiski metroojaamas päris põnev muuseum. Soovitan soojalt kõigile… Kogu Piiter ja selle ümbrus on vaadatav maketilt.
Peale muuseumi külastust natuke linnas luusitud, Ziilu ja tema sõpradega kohtutud.. Sõpradega pidasime plaani, et võiks kuskile trippida linnast välja. Mõeldud tehtud… võtsin ühel reisipakette müüval tädil nööbist kinni ja sebisin järgmiseks päevaks ekskursiooni Puškinisse. Natuke tuli kaubelda hinnas…. me ju turistid. Hind kohe kallim. Peale väikest sebimist saime paketi kohalike hinnaga. Käisime papi välja ja saime juhised kust ja millisele bussile homme istuda…
Hommikul ärgates vedasin ennast üle tee kohvikusse ja pugisin kõhu täis. Piiteris on soe toit saadaval 24H erinevate kohvikute-sööklate näol. Kui kõht täis kobisin tuppa tagasi. Järsku kuulsin kuskilt kostmas koorilaulu. Viuh telekas käima… väga mõnus vaadata otse mis toimub üleval kiriku saalis. Veidi kuulanud-vaadanud telekast kontserti kobisin üles saali, et vaadata originaalis toimuvat. Toimus kooride lauluvõistlus…
Nats kontserti nautinud kobisin linna laiama. Aga nagu ikka mitte otse vaid mööda nurgataguseid… Põnevad kõrvaltänavad ja värskelt korrastatud “Novaja Gallandija”. Pikalt aega luusida ei olnud kuna tuli õigeks ajaks bussile jõuda.. Aga sellest edaspidi…
-
Lastega luusimas Valgejärvel
Septembris sai vähe vaheldust pakutud ühele toredale lastekodule… Kui seltskond oli kogunenud alustasime 6,5 km trippi. Aega oli varutud piisavalt, et ka kõige väiksemad jaksaks vaikselt kulgeda. Selle lühikese tripi käigus oli võimalik näha loodust igast nurgast. Läbi metsa kulgedes jõudsime järvekeseni mille põhi täitsa valge.
Arutasime lastega miks see nii ja kuidas vanasti seda valget ollust kasutati. Edasi trippisime mööda laudteed mille ääres oli hulga pohli. Nii mõnigi laps ei julgenud neid maitsta aga peale väikest selgitustööd maiustasid enamus lastest marjadega…. Tegu oli edasiminekuga… vaikselt edasi kulgedes jäi teele väike saareke. Seal sai lastele näidatud kuidas Ott oma piire männil märgistanud oli. Veidi edasi minnes nautisime ilusaid vaateid
Lõpuks jõudsime kuivale maale tagasi. Lapsed turnisid natuke vaatetornis ja tiksusime üle Rukkimäe edasi, korjates sujuvalt ka mõned seened. Mõne aja pärast jõudsime metsas allikani. Allikal kustutasime veidi janu, lapsed väitsid, et pidi palju parem vesi olema kui pudelis või kraanis. Täitisime veega kõik kaasasolnud õõnes anumad ja liikusime mööda rada edasi. Teel korjasid lapsed materjali “metsatee” jaoks
Lõpuks jõudsime laagripaika, milleks oli vahva püstkoda. Püstkoda kuulub MTÜ Ellamaa Loodusselts ja selle kasutamine on viisakas eelnevalt kokku leppida.
Meil oli see eelnevalt ilusti kokku lepitud ja nüüd läks väikseks sööminguks. Tegime lõkke, et lisada hubasust ja saaks toitu soojendada. Kui söök söödud, “metsatee” proovitud, metsajutud räägitud said lapsed kuulata mis häält teeb šamaanitrumm. Ka lapsed said proovida trummi lüüa. Päris müstiline oli lõkkevalgel tipis trummiheli kuulata.
Matkal nägi veel nii mõndagi põnevat aga kõike ei saa rääkida…. muidu ei viitsi lugeja oma taguotsa sinna tuulduma vedada.
-
Jaanilinna nurga taga
Narvas luusides on korduvalt silma jäänud välismaal asuv pisike kirik… Ühel heal päeval asjatasime seltskonnaga Narvas ja otsustasime lähemalt uurida seda kirikut. Mul ja Ziilul olid viisad, teistel polnud…. Läksime Kreenholmi juures piiripunktist üle jõe. Piiriületus käis peris siva. Olles vastaskaldal panime käsitsi kiriku poole jugama. Teel oli näha vana nõukaaegne rippsild, mille kaudu ilmselt venkud Kreenholmis tööl käisid
Edasi marssides jõudsime lõpuks kiriku juurde. Tegime tiiru peale aga sisse ei saanud. Tõmbasime lesta. Saime vaevu 100 meetrit minna kui tuli vastu miski kohalik töötunkedes külamees ja ütles, et ma võin teid sisse ka lasta…. Mis meil sai selle vastu olla… Vana tõi võtme ja lasi meid sisse, isegi pilti lubas teha. Seest nägi kirik päris kobe välja. Hakkasime juba ära minema kui vana ütles, et ooot meil veel alumine korrus ka… Kus on pühad säilmed. Käisime loomulikult ka neid vaatamas, vana võttis isegi katte maha kirstudelt ja lubas pilti teha.
Kui ka alumine korrus oli uudistatud lõime onule patsu ja tõmbasime lesta. Teel hakkas rõvedalt vihma sadama. Passisime tükk aega bussijaamas vihmavarjus. Bussijaama vastas oli päris ägeda arhidektuuriga maja. Kahju ainult, et käest lastud….
Kui vihm vähemaks jäi lonkisime kesklinna, sebisime seal poest kotid manti täis ja padavai käsitsi üle Narva silla.
Marsruudil näeb veel nii mõndagi põnevat. Huvilistel soovitan soojalt asi oma silmaga üle vaadata……….
-
Tagasiteel lõunast põhja
Nagu ikka kipub olema, et otseteed ei ole, juhtus ka sel korral. Kimades põhja poole kargas kõvaketta soppidest välja miski õhkõrn viide Lehtse mõisale…. Mõeldud-tehtud kiire pööre paremale ja mööda sinka-vonka teed tundmatusse. Sai peris tükk maad kimatud aga mõisa ei kuskil…. Juba kadus lootus, kuid siis paistis hämaruses miski torn. Kiire põige võsa vahele ja olimegi mõisa varemete juures. Kahjuks mõisast järgi ainult tiba varemeid, kuid needki olid muljetavaldavad…. Paar pilti ja edasi põhja….
Kodus interneedumist uurides selgus, et seal pidavat ka keldrid olema… Ükspäev lähen valges tagasi ja uudistan keldreid kah 😉
-
Kuidas meie lind lõunasse lendas. Vol 2
Hommikul ootas meid peremees kuuma kohvi, pudru ja võileibadega. Kui kõht oli täis söödud siis otsustasime, et tuulutame oma linnukest. Oli teine vaeseke ju terve eelmise päeva toas meie staffi valvanud. Kui olime veidi linnukest tuulutanud, otsustasime, et lähme luusime ka läheduses asuva järvekese juures. Loomulikult võtsime linnukese kaasa. Senikaua kui linnukese puurist välja lasime, käis üks seltskonnakaaslane end järves jahutamas. Olles vähekene linnukest lennutanud, otsustas linnuke lõunasse lennata ja kadus viuh silmapiirilt. Kutsusime küll linnukest koju tagasi, tegime selleks kükke ja muid trikke, aga linnuke ei kuulanud meid.
Kuna linnuke meid enam kuulda ega näha ei tahtnud, läksime vaatama, kus ta ennast peidab. Linnukest otsides leidsime hulgaliselt kukeseeni, kuid linnukest polnud kuskil. Arvasime, et ju linnuke lendas ülelennanud haneparve sabas lõunasse…..
-
Petseri
Hommiku ärgates plaanisime käia välismaal. Jätsime staffi tuppa ja linnukese neid valvama. Ise kimasime kagupiiri poole. Enne piiri jätsime auto parklasse ja panime käsitsi üle piiri. Lonkisime mööda teed küla poole. Tee ääres nägime vedelemas paari treppi, millest tundis puudust üks reisisell, kellel just plaan oma onn ehitada. Kuna trepid osutusid liiga raskeks, siis me neid kaasa ei võtnud.
Jõudes külla läksime sebisime kohaliku turult manti. Mandi eest sai maksta nii kohaliku kui ka euro rublaga. Kui turul tiir tehtud, mant ostetud, võtsime seina seest kohalikku rubla. Kinnitasime keha kohalikus sööklas, hinnad olid väga inimsõbralikud. Peale kehakinnitust näppisime suveniire. Kui suveniirid näpitud, hüppasime sisse üle tee kirikusse. Tahtsime pilti teha, aga mingi mutt tuli õiendama. Viskasime kirikust varvast ja otsustasime minna uurida, miks mehed kloostris on. Teeäärsest putkast sebisime väikse papi eest mingi tädi, kes räägiks meile kloostri saamislugu ja elu-olu.
Tädi näitas meile kloostrit nii seest kui väljast. Rääkis tegelikult päris põnevat juttu ja oli üsna kursis ajaloo teemaga.
Kuna ilm oli äärmiselt sitt, vihma sadas, siis enam elavas järjekorras passida ei viitsind, et näha neid muumiaid katakombides. Otsustasime järgmiseks korrax ka midagi jätta.
Olime kõik läbi külmunud ja märjad, siis lonkisime küla keskele pelmennajasse. Sõime kõhud täis ja soenesime üles. Hakates piiri poole tagasi kõmpima käisime laiasime veel mitmes poes ja ostsime kokku manti, lõpuks jõudsime tagasi auto juurde. Pakkisime mandi autosse ja kimasime ööbimiskohta tagasi.
Ööbimiskohas ootas meid soe saun. Tiksusime saunas niikaua kui ära väsisime. Siis kobisime jälle oma kuuese voodiga tuppa kotile.
-
Kuidas meie lind lõunasse lendas. Vol 1
Kui kõik ausalt ära rääkida siis tuli ükspäev mõte… vaadata kas loodus on värviliseks läinud.
Ühel heal päeval kui kamp sai kokku aetud, startisime sihitult minema. Plaan oli pilti teha, aga kuna ilm oli nii udune siis pilti teha ei saand sittagi. Kõik vaated tuli jäädvustada enda kõvakettale. Kui olime juba hulk aega sõitnud märkasime tee ääres mingit suuremat mätast. Läksime luusisime mööda mätast. Mätta peal oli nii mõndagi põnevat vaadata, keegi oli nikerdanud kändudest kujukesed.
Lonkisime edasi mööda mätast. Keset mätast oli mingi suur torn. Torni ei viitsinud ronida ja marssisime edasi. Lõpuks jõudsime rada mööda mingi pingi ja imeliku puuni, kus okste asemel olid mingid lauajupid nimedega. Vahepeal oli päike välja tulnud. Tegime mõned pildid ja tuulutasime vähe linnukest. Et pilvepiirilt vaadata, mis mätta ümber toimub. Kuna ikka oli vähe udune, siis midagi erilist näha ei old.
Pakkisime oma linnukese kokku ja marssisime mööda mätta serva edasi. Ennäe imet, mätta teises servas oli surnuaed, millest polnud varem midagi kuulnudki. Vaatasime veidi surnuaial ringi ja läksime edasi. Peale pikka lonkimist jõudsime miski onnikese juurde. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi.
Siis meenus, et samal mättal oli kunagi veel mingi püstkoda. Peale pikki eksirännakuid mööda metsaradu jõudsime mätta servale. Ja ennäe imet, oligi püstkoda. Püstkojast sai maa sisse onni. Onnis olid mõnusad lavatsid, kus teelised oleks saanud puhata, olla nii vihma- kui tuulevarjus. Või siis silma looja lasta. Kui püstkoda ja onn olid inspekteeritud sõitsime sihitult edasi.
Kui sai veidi edasi sõidetud, siis nägime tee ääres silti, kus oli kirjas, et võsas on mingi järv. Otsustasime pilgu peale heita, kas siis on järv või ei ole. Peale väikest sõitu metsa vahel jõudsimegi pisikese järveni. Kuna midagi erilisist ei olnud, siis tegime paar pilti ja panime edasi. Järve ääres puhkajaid segama ei hakanud. Sõitsime sihitult edasi…..
Mõne aja pärast nägime tee ääres silti, kus oli kirjutatud, et seal on kass nurme peal. Mõtlesime, et lähme vaatama seda kassi seal nurme pääl. Kassi küll ei leidnud, aga puust külamehi oli terve nurm täis. Nurme keskel oli keegi augu kaevand ja vee ka sisse lasknud. Teisel pool auku olid külamehed ehitanud palkidest ridaelamu. Ridaelamu nägi küll vähe väsinud välja, kuid oli siiski muljetavaldav. Tegime tiiru peale ja nägime, et nurme teises servas oli suur kivi, mille peale oli keegi manti pannud. Lõppkokkuvõttes nurmelt kasse ei leidnudki ja sõitsime edasi.
Keset Vooremaad otsustasime pissipeatuse teha, keerasime teelt kõrvale võssa, märkasime keset mätast – torn püsti. Vaatasime siis ühe hooga torni ümbrust ja torni ka. Lennutasime natuke linnukest.
Kui lind sai tuulutatud kimasime edasi tuhm pilk kauguses ja tukk lehvimas tuules.
Kuna väljas hakkas juba pimedaks minema otsustasime sebida öömaja. Öömaja saime Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahel kämpingus , kus lahke peremees söötis-jootis meil kõhud täis ja lubas saunagi. Tiksusime saunas niikaua kui ära väsisime. Siis kobisime kotile. Toas oli meil kuuene voodi. Kõik mahtusid lahedalt ära ja ruumi jäi ülegi… Jätkub…
